Soolane palgalõhe

Võrdse Palga Päeva tähistamiseks korraldab Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsioon igal aastal meeleolukat aktsiooni “Tilliga ja tillita“, mille käigus juhitakse tähelepanu naiste- ja meeste palkade erisusele. Kahjuks ei piirdu naiste- ja meestevahelise ebavõrduse ilmingud vaid palkade erinevusega.

190111_palgal6he-04

Üleilmne eesmärk „Saavutada sooline võrdõiguslikkus ning suurendada naiste ja tütarlaste mõjuvõimu“[1] on Eestis seotud mitmete näitajatega. Õnneks on meie riigis soolise ebavõrdsuse osas näha paranemist. Üheks oluliseks seiratavaks näitajaks on naisjuhtide osatähtsus. Kuigi 2017. aasta andmete järgi oli Eestis kümnest juhist kaks naised, on naisjuhtide osatähtsus Eestis suurem kui Euroopa Liidus keskmiselt ning naiste osakaal juhtide hulgas tõusnud viimase 10 aasta rekordtasemele. Enim Eestis tegutsevaid naisjuhte on 50–74-aastased.

Võrdõiguslikkuse „ajakasutuse valdkonna“ indeksi osas on Eesti Euroopa liidu võrdluses keskmisest paremal positsioonil, olles Rootsi, Soome ja Taani järel neljas. Vaatamata sellele on Eesti naised endiselt meestest rohkem seotud hoolduskohustuste ja heategevusega ning spordivad, osalevad kultuuriüritustel ja muus vabaajategevuses meestest vähem.

Kuigi Eesti-siseselt lõhe väheneb, on on palgalõhe meie riigis juba pikka aega Euroopa Liidu riikide võrdluses suurim. 2017. aastal oli naiste tunnitasu meeste omast viiendiku võrra väiksem. Suurim palkade erisus oli finants- ja kindlustustegevuses töötavate meeste ja naiste vahel.

Seega on vaatamata käsitletud näitajate paranemisele „Tilliga ja tillita“ kampaania jätkuvalt asjakohane ja väärib kaasalöömist. Kui te järgmisel korral lõhevõileiba tellite, siis mõelge, mida saaks veel teha, et sooline palgalõhe ja ebavõrdsus väheneks ning naised julgeksid küsida rohkem palka ja võtta ette suuremaid väljakutseid.

Teiste Eestis oluliste üleilmsete säästva arengu eesmärkide ja näitajatega saad tutvuda: veebikogumikus, veebinurgas ja andmebaasitabelite vahendusel.

Kaia Oras

 

 

 

Kaia Oras, juhtivanalüütik

Eneli NiinepuuEneli Niinepuu, ekspert

[1] ÜRO tegevuskava 20301 näeb ette kaotada naiste ja tütarlaste sooline ebavõrdsus ning ärakasutamine ja suurendada nende mõjuvõimu. Eesmärk on lõpetada naiste ja tütarlaste diskrimineerimine ning vägivald nende vastu. Tähtis on kindlustada naistele kõigil tasanditel võrdsed võimalused osaleda poliitikas, majanduses ja avaliku elu otsuste langetamises. Naistele ning tütarlastele tuleb tagada seksuaal- ja reproduktiivtervise teenuste üldine kättesaadavus.

Millisesse perre sünnivad lapsed?

Kogu Euroopa, sh Eesti ees on mitu demograafilist proovikivi – rahvastik vananeb, tööealise elanikkonna hulk väheneb ja lapsi sünnib vähe. Üks vahend nendega toime tulemiseks on luua Eestist peresõbralik riik, kus inimesed soovivad hea meelega lapsi saada ja kasvatada ning väärikalt vananeda, kindlustades, et Eesti rahvast saab suurenev rahvas.[1] Nende eesmärkide saavutamiseks on vaja kindlaks teha, millistesse peredesse sünnib rohkem lapsi.

Käesolevas blogiloos anname ülevaate, kuidas mõjutab lapsesaamist perepoliitika, peres juba kasvavate laste sugu ning millised on laste saamist soodustavad ja pärssivad tegurid.

Perepoliitika mõju laste vanusevahele
Eestis võeti 2003. aasta detsembris vastu vanemahüvitise seadus, millega soositakse laste järjestikuseid sünde. Kui järgmine laps sünnib alla kahe ja poole aastase vahega, siis määratakse hüvitis varasemate tulude alusel, juhul kui need olid suuremad. Seaduse tingimus avaldab suurt mõju järgmise lapse planeerimisele. Enne seaduse vastuvõtmist polnud laste vanusevahedes kuudes niivõrd suurt erinevust. Pärast vanemahüvitise seaduse vastuvõtmist planeeritakse sageli järgmise lapse sünd enne noorema lapse kahe ja poole aastaseks saamist. Seega, kui peres juba on väike laps, planeeritakse järgmise lapse sünd sageli alla 30-kuuse vanusevahega.

10_blogi

Laste soo mõju pereplaneerimisele
Kui peres on juba kaks last, siis kolmanda ja järgmis(t)e saamise tõenäosust võib mõjutada ka kahe esimese lapse sugu. Varasemates uuringutes on leitud, et paaril on suurem tõenäosus saada kolmas laps, kui kaks esimest on samast soost. Et saada ülevaadet, kas niisugune seaduspärasus võiks kehtida ka Eestis, on vaadeldud naisi, kelle sünniaasta on 1965 või hiljem ja kelle kaks esimest last on kas poiss-poiss, tüdruk-tüdruk, poiss-tüdruk või tüdruk-poiss. Kuna poisse sünnib pisut rohkem, siis ootuspäraselt on enam kahe pojaga peresid ja kahe tütrega peresid on keskmiselt vähem. Kaks erinevast soost esimest last on kokku 49,5%-l naistest.

Järgnevalt vaatame, kui tõenäoline on, et need neli erineva laste kombinatsiooniga peret saavad veel vähemalt ühe lapse. Ilmnes, et kahe samast soost lapsega peredesse sünnib natuke suurema tõenäosusega kolmas laps kui nendesse peredesse, kus juba on eri soost lapsed. Peredesse, kus on nii poeg kui ka tütar, sünnib kolmas laps veel umbes 29,4%-l juhtudest. Peredes, kus on juba kaks tütart, sünnib kolmas laps 33,1%-l ja kõige suurem tõenäosus kolmanda lapse sünniks on kahe pojaga peredes – 34%. Pelgalt statistika põhjal ei saa aga väita, et samast soost laste vanemad on saanud veel lapsi, sest soovisid ka teisest soost last. Tegemist võib olla lihtsalt sooviga saada kolmas laps, sõltumata soost. Igatahes on võimalus saada ka kolmanda lapsena poeg või tütar üsna võrdne. Poisse saadakse vaid 1‒2% suurema tõenäosusega – 100 tüdruku kohta 106 poissi. Tõenäosus saada teisest soost laps väheneb pisut, kui eelnevalt on juba kolm samast soost last, kuid jääb ikkagi üle 45%, mis sisuliselt ei ole märgatav vähenemine. Seega on võimalus saada erinevast soost lapsi alati enam-vähem võrdne.

12

Laste saamist soodustavad ja pärssivad tegurid
Logistilise regressioonanalüüsi abil vaatasime, millised tegurid soodustavad või pärsivad lapsesaamise tõenäosust. Mudelisse kaasati 2016. aasta 1. jaanuari seisuga Eestis elanud aktiivses sünnituseas (20‒44-aastased) naised. Neid oli kokku 218 000 ja neist 12% said järgneva kahe aasta jooksul lapse. Regressioonanalüüsi tulemused näitavad, et tõenäosust saada laps järgmise kahe aasta jooksul suurendab naise jaoks abielu, eluasemelaenu olemasolu ja kinnisvara omamine. See näitab, et lapse saamist soodustab teatav stabiilsus- ja kindlustunne. Samuti leidis kinnitust, et tõenäosus saada perelisa on suurem juhul, kui pere noorim laps on alla kahe ja poole aasta vana. Peale selle suurendab tõenäosust saada laps järgmise kahe aasta jooksul lahutus. Seda seletab asjaolu, et minnakse lahku, aga laps saadakse juba järgmise partneriga. Järgmise lapse saamise tõenäosust vähendab esimese lapse kõrgem vanus ‒ mida vanem on noorim laps, seda vähem tõenäoliselt sünnib järgmine. Samuti väheneb lapsesaamise tõenäosus koos naise vanusega.

Lähemalt loe sündimusest  Eesti Statistika Kvartalikirjast 4/2018. Artikkel annab ülevaate, kuidas mõjutab laste saamist rahvus, haridus, sissetulek, peres juba kasvavate laste sugu, perepoliitika, piirkondlikud erisused, kooseluvorm ning laste saamist soodustavad ja pärssivad tegurid.

Käesolev artikkel valmis andmekaeve projekti raames. Andmekaeve teenus võimaldab otsida vastuseid ühiskondlikul tasandil aktuaalsetele teemadele, tuginedes riikliku andmekaeve võimekusele.

[1] Laste ja perede arengukava 2012-2020.

Kadri RaidKadri Raid, Statistikaameti juhtivanalüütik

Alis TammurAlis Tammur, Statistikaameti juhtivanalüütik

Kas pai või tukast sugeda?

„…Kes see mõistis, aru sai, sellele ta tegi pai…“ kõlab vana laulusalm. Tänane haridus ei eelda pelgalt enam soravat lugemisoskust ja luuletuse peast esitamist, vaid ka ise vajalike materjalide leidmist ja seda sageli just digimaailmast. Järjest laieneb ka õppijate vanusegrupp, ehk õppima võib asuda ükskõik mis eas.

Üleilmne säästva arengu eesmärk „Tagada kõigile kaasav, õiglane ja kvaliteetne haridus ning elukestva õppe võimalused[1]“ on Eestis seotud hariduse eri vormide arendamise ja elanikkonna erinevate gruppide osalemise tõhustamisega haridussüsteemis.

Haridusvaldkonna üleilmse eesmärgi suunal pigem jõulise edasiliikumise eest võime endale teha pika pai. Loorberitele puhkama ei tasu aga jääda ning hariduse kvaliteedi parandamise ja õpingute jätkamist takistavate tegurite vähendamisega peab tegelema pidevalt. Innovatsioon ja haridus on Eesti   jätkusuutlikkuse baaskapital. Kitsamas mõttes on haridus meie konkurentsivõime alus, laiemas mõttes pakub ilmselt just teadus välja lahendusi üleilmsete keeruliste probleemide lahendamiseks.

Tipptasemel teadmiste ja oskustega õpilaste osatähtsus on alates 2012. aastast Eestis pidevalt suurenenud ning rahvusvahelises võrdluses oleme Euroopa Liidu riikide paremiku hulgas.

Teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes on Eesti haridustemaatika näitajad heas seisus. Näiteks  kõrgharidusega 30–34-aastaste elanike osatähtsuse näitaja poolest on Eesti ELi esikümnes. Riigisiseselt suureneb näitaja aasta-aastalt – kui aastal 2000 oli näitaja 30,4%, siis 2017. aastal koguni 48,4%.

EL esikümnes on Eesti ka oma elanike digioskuste poolest. 2017. aasta andmete kohaselt oli Eestis 60 protsenti 16–74-aastastest elanikest vähemalt algtasemel digioskustega. Neist 35%-l on digioskused vähemalt kesktasemel. Sugude lõikes digioskused eriti ei erine, küll on märgatav erinevus eagruppide vahel – kõige edukamalt saavad digimaailmas hakkama noored ja kõige vähem eakad. Õnneks on aastate lõikes vanusegruppide-vaheline digilõhe siiski järjest vähenenud.

Erialaste ja digioskuste arendamise kõrval tegelevad Eesti inimesed järjest rohkem ka oma huvide ja hobidega ning lisaks lastele ja noortele osalevad huvihariduses üha enam ka täiskasvanud, sealhulgas suureneb just meeste osakaal.

Hea meel on ka näha, et Eesti inimesed ei piirdu vaid ühe omandatud haridusega ning kasutavad üha enam elukestva õppe võimalusi. Kui 2000. aastal kasutas võimalusi 6,3%, siis 2017. aastal juba 17,1% 25–64-aastastest elanikest. Järjest enam täiendatakse end ka juba õpitud erialaga seotud koolitustel ning omandatakse täiesti uusi erialasid.

„Tukast sugeda“ saame vaid õpinguid mittejätkavate madala haridustasemega noorte näitaja poolest. Seejuures on läbi aastate olnud õpinguid mittejätkavate noorte meeste osatähtsus suurem kui nende naissoost eakaaslastel. Kuigi madala haridustasemega noorte näitaja väärtus on EL keskmisest isegi pisut suurem, on see alatest aastast 2000. aastast olnud õnneks kahanev.

190103_haridus_kassiga-01

Teiste Eestis oluliste üleilmsete säästva arengu eesmärkide ja näitajatega saad tutvuda veebikogumikus, veebinurgas ja andmebaasitabelite vahendusel.

[1] ÜRO tegevuskava 20301 seab eesmärgi tagada tasuta, õiglane ning kvaliteetne alg- ja keskharidus kõigile. Enne kooli on vaja arendada väikelapsi, et nad oleksid valmis algharidust omandama. Suurendada tuleb noorukite ja täiskasvanute arvu, kellel on tehnilised ning kutseoskused tööhõives osalemiseks. Tuleb jõuda selleni, et kõigil õppuritel on säästva arengu toetamiseks teadmised ja oskused. Tähtis on jõuda jätkusuutliku eluviisini, väärtustada soolist võrdõiguslikkust, rahu ja vägivallatut kultuuri, maailmakodanikuks olemist ning kultuurilist mitmekesisust. Õppeasutused peavad looma soodsa õpikeskkonna, olema lapsesõbralikud ja arvestama puuetega inimeste vajadusi. Arenenud riike kutsutakse üles panustama arenguriikide kutseharidusse, info- ja sidetehnoloogiasse, tehnilistesse ja insenerihariduse programmidesse ning õpetajakoolitustesse.

Eneli NiinepuuEneli Niinepuu, ekspert

Kaia OrasKaia Oras, juhtivanalüütik

 

Tervist! Kas õunast päevas piisab?

Kes ei mäletaks väljendit, et üks õun päevas tagab tervise. Samuti mäletame lapsepõlvest, et muinasjutus viis just õun Lumivalgekese surmaunne. Kõik me tahame olla terved ja tervist ei pidavat rahaga saama osta. Kas see siiski on nii ja millised on meie igapäevased „punased mürgiõunad“?

ÜRO seatud üleilmne eesmärk „Tervis ja heaolu“ keskendub tervise kvaliteedile, mis mõjutab inimeste heaolu kõige otsesemalt. Tähtsad on seksuaaltervist puudutavad küsimused, samuti emade ja imikute tervise tagamine, nakkushaiguste leviku vähendamine ning turvalise, kvaliteetse ja taskukohase arstiabi kättesaadavuse kindlustamine. Üleilmne eesmärk „Tagada kõikidele vanuserühmadele hea tervis ja heaolu“ on Eestis seotud eluea pikkuse, tervise- ning tubaka ja alkoholi tarbimise näitajatega.

Eesti säästva arengu strateegia rõhutab vajadust saavutada pikem eluiga, vähendada haigestumist, muuta käitumisharjumusi ja tagada turvalisus.

Eestis on inimeste keskmine oodatav eluiga sünnimomendil järjest pikenenud, olles 2016. aastal 77,8 eluaastat. Euroopa Liidu teistest riikidest eristub Eesti oma meeste ja naiste oodatav eluea suure vahe poolest – kui ELs on meeste ja naiste keskmise oodatava eluea vahe 5,4 aastat, siis Eestis on vahe ligi 9 aastat. Hea on siiski see, et viimase paarikümne aastaga on ka keskmise oodatava eluea sugudevaheline erinevus vähenenud. Samuti suureneb Eestis ka tervena elada jäänud aastate näitaja. Nii tervena elada jäänud aastate kui ka oodatava eluea kestvus oleneb mitmetest teguritest: elukeskkonnast, sportimisvõimalustest, arstiabi kättesaadavusest ja majanduskasvust.

Kahjuks on Eestis järjest suurenev ülemäärase kehakaaluga inimeste arv, mille puhul on eriti murettekitav ülekaaluliste noorte arvu kasv. Samuti suureneb psüühika ja käitumishäirete esmase haigestumuse kordaja. Ühelt poolt näitab see probleeme elanikkonna vaimse tervise seisukorras, teisalt aga hoopis, et järjest enam julgetakse ka oma hingemuredele abi otsida professionaalidelt.

Surmaga lõppenud õnnetusjuhtumite, mürgistuste ja traumade, seahulgas ka tööõnnetuste arv on järjest vähenenud. Sealjuures on aga meeste suremuskordaja endiselt neli korda suurem kui naiste sama näitaja. Positiivne on, et väheneb suremus kroonilistesse haigustesse, välditavate surmade, HIV-nakkuste, tuberkuloosi, B- ja C-hepatiidi uute juhtude esinemise ning enesetappude arv.

Siiski on samad näitajad Euroopa Liidu keskmistega võrreldes kehvadel positsioonidel ning ilmselgelt ei piisa vaid õunast päevas, et Eesti näitajad piisava kiirusega paraneksid. Psüühika- ja käitumishäirete esmahaigestumuse kordaja on EL võrdluses lausa kõrgeim ning kuigi Eesti-siseselt täheldame alkoholitarbijate ja igapäevasuitsetajate arvu vähenemist, on ka nende hulk jätkuvalt suurem kui ELs keskmiselt.

Kas teie eelistate rohelisi või punaseid õunu? Mille alusel teete teie oma tervist mõjutavaid otsuseid —kas uurite statistikat või vaatate õunte pealt?

 

Teiste Eestis oluliste üleilmsete säästva arengu eesmärkide ja näitajatega saad tutvuda veebikogumikus, veebinurgas ja andmebaasitabelite vahendusel.

thammie-cascales-491615-unsplash

Eneli Niinepuu     Eneli Niinepuu, ekspert

Kaia OrasKaia Oras, juhtivanalüütik

Jõulude ajal on sünnipäev 9600 eestimaalasel

Statistikaameti andmetel on jõululaupäeval sünnipäev enam kui 3300 Eesti elanikul, jõulu esimesel pühal 3200 ja jõulu teisel pühal ligi 3100.

Rahvasõna ütleb „Jõululaps, õnnelaps“. Nimelt pidavat jõuluõhtul sündinud tooma õnne nii vanematele kui ka nende enda elutee olevat õnnerohke. Jõuluaeg on eriline aeg ning enamikule inimestele on ka nende sünnipäev eriline päev.

Jõululaste sünd on aja jooksul vähenenud

Vanasti sündis jõulude ajal rohkem lapsi kui tänapäeval. Enne 1958. aastat oli igal kümnendal detsembris sündinul sünnipäev jõulude ajal (24.–26. detsember). Sealt edasi on aga jõululaste osatähtsus vähenenud ning viimase kahekümne aasta jooksul (1998–2017) detsembris sündinutest on jõulude ajal sünnipäev igal kaheteistkümnendal.

Kui detsembris sünniks tuhat last ja iga päev sünniks ühepalju lapsi, siis sünniks päevas 32 last, ehk päeva keskmine sündimus oleks 3,2% kuu sündidest. Seega kui sünnib sellest vähem lapsi, on päeva keskmine sündimus väiksem, ja kui rohkem, siis suurem. Varasematel kümnenditel sündis jõululapsi rohkem kui neid sünnib praegu. Enne 1958. aastat oli detsembris sündinute hulgas kõige rohkem esimesel jõulupühal sündinuid (3,5%), keskmisest natuke rohkem oli ka neid, kes sündisid jõululaupäeval (3,4%). Sealt edasi ongi jõulupühade ajal kõige populaarsem päev sündimiseks jõululaupäev. Perioodil 1958–1977 ja 1978–1997 sündis jõululaupäeval rohkem lapsi kui on päeva keskmine sündimus detsembris. Viimase kahekümne aasta jooksul (1998–2017) on detsembri sündide hulgas jõululaupäeval sündinuid 3%, esimesel ja teisel jõulupühal aga vastavalt 2,6% ja 2,5%. Seega võib öelda, et aja jooksul on jõululaste hulk mõnevõrra vähenenud. Samas on sel perioodil detsembrikuus sündinute hulgas rohkem neid, kes on sündinud jõulude järgsel ajal, st 28. ja 29. detsembril (vastavalt 3,6% ja 3,5%).

Populaarsemad aastad

Pühad on sattunud detsembri kõige populaarsemaks sünniajaks vaid mõnel aastal. Viimase 60 aasta jooksul on detsembris sündinutest jõululaupäeval sündinud kõige rohkem lapsi 2008. ja 1982. aastal, esimene jõulupüha oli populaarseim 1981. ja 1969. aastal ning teine jõulupüha aastal 1962.

Praegu jõulu ajal sünnipäeva tähistavate inimeste seas on kõige rohkem neid (73 inimest), kes nägid ilmavalgust 1982. aasta 24. detsembril.

Häid pühi ja palju õnne kõigile jõuluaja sünnipäevalastele!

 

 

Kadri Raid, Statistikaameti juhtivanalüütik

 

 

 

Alis Tammur, Statistikaameti juhtivanalüütik

Millise mustri koob Eesti oma keskkonda

Veel mäletavad paljud inimesed aega, kui vanaemad kudusid uusi kindaid vanadest kampsunitest harutatud lõngast. Mustritriibud tehti kenamatest värvilistest lõngajuppidest, mis olid nii lühikesed, et mujale ei kõlvanud, materjal oli kallis ja töö nõudis rohkem aega ja vaeva. Tänapäeval on selline kindakudumine muutunud üksikute tegijate hobiks, sest kõike saab poest lihtsalt ja kiiresti, see aga iseloomustab meie tootmis- ja tarbimismustreid, mis jätavad jälje meid ümbritsevasse keskkonda.

ÜRO seatud üleilmne säästva arengu eesmärk „Säästev tootmine ja tarbimine“ keskendub säästliku tootmise ja tarbimise tavadele, ressursside tõhusamale kasutamisele ja tegevusele, mis vähendab inimmõju keskkonnale ja ka tervisele. [i]

Üleilmse eesmärgi „Tagada säästev tarbimine ja tootmine“ suunal liikumist on keeruline hinnata. Eestis on selles valdkonnas mõõdikud seotud jäätmete tekke vähendamise ja ringlussevõtuga ning hea keskkonnamajandamise näitajatega. Nende näitajate seire annab aimu, kui suure jälje me keskkonda jätame ja juhib mõtted ka sellele, millise keskkonnasurve mustri oleme kudunud  või milline on sinu enda säästlikkust tunnustav keskkonnamärgis.

Statistikaameti andmetel oleme mitmete säästva tarbimise näitajate osas (olmejäätmete ringlussevõtt, ohtlike jäätmete taaskasutus ja jäätmete teke) Euroopa Liidu riikide seas kehvemate hulgas.

Viimase kümne aasta lõikes on paranenud olmejäätmete ringlussevõtu ja keskkonnajuhtimissüsteemide rakendamise näitajad. Jäätmete tekke ja ohtlike jäätmete taaskasutuse trendid on aga läinud kehvemaks.

Eestis on majanduskasvu ja sissetulekute suurenemisega suurenenud tarbimine ning selletõttu on kasvanud mõnevõrra ka olmejäätmete teke kodumajapidamisest. Positiivne on siiski see, et olmejäätmeid tekib vähem mujal (nt kaubanduses ja teeninduses) ning et ringlusse võetud olmejäätmete osatähtsus kogu olmejäätmete tekkest on suurenenud. Siiski oli olmejäätmete liigiti kogumise näitaja 2016. aastal viimase kümne hulgas Euroopa Liidus.

Põlevkivi kaevandamine, jäätmeteke ja ohtlike jäätmete taaskasutus on seotud Eesti energiatootmise erinevate tahkudega. Põlevkivi kaevandamise maht aastas on püsinud 10–16 miljoni tonni piires viimasel kahel kümnendil. Nii fossiilse loodusvara kaevandamine kui ka jäätmete teke elaniku kohta on Euroopa Liidu riikide seas kõrged. Samas on väike ohtlike jäätmete taaskasutus. Valdava osa ohtlikest jäätmetest moodustab põlevkivielektrijaamade tuhk, mille teiseseid kasutusalasid alles otsitakse.

Järjest rohkem ettevõtteid rakendab aga integreeritud keskkonnajuhtimissüsteemide ja tõendavad oma keskkonnasäästlikku tegevust vastavate sertifikaatidega: Eestis sertifitseeriti esimesed ISO 14001 organisatsioonid 1999. aastal, sellest alates on keskkonnajuhtimissüsteemide rakendamine Eesti organisatsioonides olnud tõusuteel ja 2017. aasta lõpu seisuga on kehtivaid ISO 14001 ja EMAS sertifikaate kokku 587. Lisaks on Eestis kasutusel mitmed rahvusvaheliselt levinud teenustele ja toodetele antavad lihtsamad keskkonnajuhtimissüsteemid ja ökomärgised, mille saamiseks peab ettevõte samuti tõendama oma keskkonnasäästlikku tegevust.

Kuigi üldine suund on ka Eestis on võetud ringmajanduse printsiipide rakendamisele,  lisanduvad igal aastal keskkonda järjest suuremad kogused jäätmeid ja ohtlikke jäätmete taaskasutuse osakaal võrreldes 2002 aastaga väheneb. Siiski on positiivne olmejäätmete ringlusse võtu kasv.

Olmejäätmete teke ja ringlusse võtt 2000-2016:

22Täpsemalt loe veebikogumikust

Teiste Eestis oluliste üleilmsete säästva arengu eesmärkide ja näitajatega saad tutvuda: veebinurgas ja andmebaasitabelite vahendusel.

Eneli Niinepuu

 

 


Eneli Niinepuu
, ekspert

Kaia Oras

 

 


Kaia Oras,
juhtivanalüütik

[i] ÜRO tegevuskava 2030 on seadnud üleilmse eesmärgi rakendada säästva tarbimise ja tootmise programmide kümneaastane raamistik. Programmi sisu on loodusvarade säästev majandamine ja tõhus kasutamine. Tähtis on ka vähendada toidujäätmeid poole võrra, samuti tuleb vähendada toidu kadu kogu tootmis- ja tarneahelas. Eraldi on tegevuskavas esile toodud kemikaalide ja kõigi jäätmete keskkonnaohutu käitlemisvajadus, et vältida nende sattumist keskkonda (õhku, vette, pinnasesse), ennetades seega inimeste tervise kahjustamist. Jäätmete teket tuleb vältida ja vähendada, võtta neid ringlusse ja taaskasutada. Omaette tegevuseesmärk on kaotada raiskavat tarbimist soodustavad fossiilkütusetoetused. Tegevuskavaga innustatakse ettevõtteid tegutsema säästvalt ja teavitama sellest oma tegevusaruannetes. Riigiasutusi kutsutakse üles korraldama rohelisi riigihankeid, et suurendada ettevõtete ja kõigi inimeste teadlikkust säästvast arengust.

 

Kolmel inimesel neljast on ühistransport hästi kättesaadav nii linnas kui ka maal

Statistikaameti andmetel on ühistransport hästi kättesaadav 76%-le Eesti elanikest. Seejuures ei erine oluliselt linna -ja maapiirkondade olukord – linnalistes piirkondades on hea kättesaadavus ühistranspordile 76%-l ja maapiirkondades 75%-l elanikest. 100% ehk kõigil elanikel on hea ühistranspordi kättesaadavus koguni 610-s asustusüksuses.

Ühistranspordi olulisuses ei pea tänapäeval kedagi ülemäära veenma. Siiski kujutagem korraks ette ühiskonda, kus ühistransporti ei eksisteeri – kuidas läheme hommikul tööle, kuidas saavad lapsed lasteaeda ja kooli, kuidas läheme õhtul sõprade juurde või nädalavahetusel vanavanemaid külastama? Kui kõik sõidaksid isiklike autodega, meenutaks me tänaseid tipptunni ummikuid pealinnas kui „vanu häid aegu“, sest liikluses oleks sellisel juhul täielik kaos või lausa seisak.
Kui hetkel on aktuaalne pigem see, kas ühistransport peaks olema tasuta või tasuline, siis võib paljudele (eriti maapiirkondades elavatele) inimestele olla veelgi olulisem, et ühistranspordi teenust nende elukoha ümbruses üldse pakutakse.

Ühistransport on oluline aspekt ka uut eluaset soetades. Toimiv ühistransport muudab eluaseme  kindlasti atraktiivsemaks ning mõjutab kinnisvara hinda.
Järgnevalt on analüüsitud ühistranspordi kättesaadavust ühel oktoobrikuu nädalal hindamaks teenuse kättesaadavust Eesti inimestele.

Analüüs

7.10.2018 seisuga oli Eestis ligi 16 700 ühistranspordi peatust, kust umbes 15 000 väljus ühistransport. Kõige enam toimus vahemikus 8.10–12.10.2018 (kellaajast sõltumatult) väljumisi Tallinnas Estonia peatusest (suunaga Estonia pst – 960 väljumist päevas. Teisel ja kolmandal kohal olid Väike-Õismäe peatused (mõlemas suunas) – 949  ja 941 väljumist päevas. Üle 800 väljumise päevas toimus veel seitsmest peatusest.

Kaart1

Linnalistes piirkondades on ligi 690 900 inimesel hea kättesaadavus ühistranspordile, moodustades kogu linnastu rahvastikust 76%. Maapiirkondades on hea kättesaadavus ühistranspordile 75% elanikest ehk 303 100 inimesel. Eestis kokku teeb see kogurahvastikust ligi 76%, kellel on hea kättesaadavus ühistranspordile. Tulenevalt analüüsis sätestatud hea kättesaadavuse kriteeriumitest ei ole ühistransport hästi kättesaadav igale neljandale Eesti elanikule.

Ühistranspordi kättesaadavus asustusüksustes

Alljärgneval joonisel on toodud ühistranspordi kättesaadavus asutusüksuste kaupa. 100% ehk kõigil elanikel on hea ühistranspordi kättesaadavus koguni 610s asustusüksuses, mis kõik liigituvad maapiirkondadeks.

Selliseid asustusüksuseid, kus on küll olemas nõutud kriteeriumitega peatus(ed), kuid ühelegi elanikule pole see piisavalt lähedal, on kokku 558 ning neis elab kokku 17 600 inimest, moodustades kogu rahvastikust 1%.

Kaart3

Vaata ühistranspordi kättesaadavust asustusüksustes ka Statistikaameti kaardirakendusest

Kollasega on joonisel tähistatud asustusüksused, kus ei ela rahvastikuregistri järgi ühtegi elanikku või asustusüksused, kuhu ei jää ühtegi peatust, mis vastaks nõutud kriteeriumitele. Viimaseid on kokku veidi üle 1200 ning seal elab 73 100 inimest, moodustades kogu rahvastikust 5,5%. Näiteks Uuri külas, kus elanike arv on ligi 180, ei ole ühtegi ühistranspordi peatust (isegi nõuetele mittevastavaid) ja ka naaberkülade peatused ei asu piisavalt lähedal, et ühistranspordi teenus elanikeni hästi kättesaadav oleks.

Milline on kättesaadavus suuremates linnades? Tallinnas on kõige parem ühistranspordi kättesaadavus Lasnamäe linnaosas (99%) ning teistest halvem Pirita linnaosas (79%). Tartu linnas on ühistransport hästi kättesaadav 94%-le elanikest. Tartu linna asustusüksustest on ühistransport kõigile elanikele kättesaadav Ilmatsalu alevikus, Kandikülas ning Tähtvere külas. Kehvem on kättesaadavus aga näiteks Ilmatsalu külas (37%) ning Märja alevikus, kus ühtegi peatust nõutud kriteeriumitega ei ole (rakendusid linnalise piirkonna kriteeriumid).

Kas kättesaadavus sõltub asustusüksuse suurusest ja elanike arvust? Nii ja naa. On üsna palju neid asustusüksuseid, mis oma väiksuse tõttu tagavad ühistranspordi väga hea kättesaadavuse peaaegu kõigile elanikele. Samas on ka palju neid väikeseid asustusüksusi, kus nõutud kriteeriumitega ühistranspordi peatusi üldsegi ei ole.

Vaadates seost elanike arvu ja ühistranspordi kättesaadavuse vahel, siis on ka siin erisusi. Kõige suurema elanike arvuga asustusüksus on Lasnamäe linnaosa, kus 99%-le elanikest on ühistransport hästi kättesaadav. Samas näiteks Saue ning Jõgeva linnades, kus elanike arv on üle 5000, nõutud kriteeriumitega ühistranspordi peatusi ei ole. Tuleb aga arvestada, et hea ja halva kättesaadavuse vahel on antud analüüsis õhuke piir. Näiteks Jõgeva ei täitnud kriteeriumit seetõttu, et ühes tunnis oli vaid üks väljumine, kriteeriumid nõudsid aga vähemalt kahte väljumist. Selliseid olukordi on kindlasti ka paljudes teistes asustusüksustes.

Ühistranspordi kättesaadavus omavalitsustes

Järgneval joonisel on näidatud ühistranspordi kättesaadavust omavalitsuspõhiselt. Kõigil elanikel on hea kättesaadavus ühistranspordile vaid Loksa linnas, tulenevalt selle linna väiksusest ja maapiirkonna kriteeriumist. Inimesed elavad lähestikku kompaktselt suhteliselt väikesel pindalal ehk kõigi inimesteni jõudmiseks ei ole vaja palju ühistranspordi peatusi. Üle 90% inimestele on hea kättesaadavus ühistranspordile veel Tallinna (96%), Narva-Jõesuu (95%), Tartu (93%) ning Pärnu linnas (92%).

Kaart2

Vaata ühistranspordi kättesaadavust omavalitsustes ka Statistikaameti kaardirakendusest

Vähem kui 20%-l elanikest on ühistransport hästi kättesaadav Haapsalu (6%), Sillamäe (13%) ning Võru (19%) linnades. Kui Sillamäe ja Võru linnad on eraldiseisvad asustusüksused ehk linnade koosseisus on vaid üks asustusüksus, siis Haapsalu linna kui omavalitsuse koosseisu kuulub lisaks Haapsalu linnale veel ka kaks alevikku ja 56 küla.

Kihnu, Ruhnu ning Vormsi vallas ei ole uuringu põhjal ühelgi inimesel head kättesaadavust ühistranspordile. See aga ei tähenda, et saartel ühistransport täiesti puuduks, näiteks Vormsil on bussiliiklus olemas.

Kokkuvõte

Kokkuvõtlikult võib järeldada, et kolmel inimesel neljast on hea kättesaadavus ühistranspordile ning seda nii linnalistes kui ka maalistes piirkondades. Ühistranspordi kättesaadavus ei ole seotud asustusüksuse pindala või seal elavate elanike arvuga. On üsna palju asustusüksuseid, mis oma väiksuse tõttu tagavad ühistranspordi väga hea kättesaadavuse peaaegu kõigile elanikele, kuid on ka neid väikseid asustusüksuseid, kus nõutud kriteeriumitega ühistranspordi peatusi üldse ei ole. Tuleb aga arvestada, et „head“ ja „halba“ kättesaadavust võib mõnel juhul eristada vaid üks ühistranspordi väljumine.

Helerin Äär
Helerin Äär, Statistikaameti GIS-spetsialist

Metoodika

Ühistranspordi kättesaadavuse analüüsimiseks on vaadeldud ajavahemikus 8.–12.10.2018 toimunud ühistranspordi sõite (aluseks Maanteeameti andmed). Analüüs on teostatud tuginedes siseriikliku teenuste kättesaadavuse eksperdi Veiko Sepa poolt koostatud kättesaadavuse hindamise kriteeriumitele. Vaatluse all oli maantee– ja raudteetransport (bussi-, trammi-, trolli -ja rongiliiklus).
Ühistranspordi kättesaadavuse hindamiseks sätestati kriteeriumid eraldi linnalistele ja maalistele piirkondadele4. Linnalistes piirkondades peab ühistranspordi hea kättesaadavuse tagamiseks ühistranspordi sõiduk väljuma inimese elukohast kuni 400 meetri raadiuses igal argipäeval vahemikus 6.00–20.00 ning igas tunnis vähemalt kaks korda.
Maapiirkondades peab ühistranspordi heaks kättesaadavuseks väljuma ühistransport igal argipäeval inimese kodust kuni 1 km raadiuses vähemalt kolm korda päevas vahemikus 6.00–20.00. Kusjuures üks reisidest peab väljuma vahemikus 6.00–9.00, mil suur osa inimestest läheb kooli ja tööle, teine reisidest vahemikus 15.00–18.00, mil tullakse tagasi koju ning kolmas kas vahemikus 9.00–15.00 või 18.00–20.00.

1Ühistranspordi peatuste ja väljumiste andmed on Maanteeametist  7.10.2018 seisuga

2Analüüsis kasutatud rahvastiku ja elukohaandmed on 1.01.2017 seisuga

3Halduspiirid on Maa-ametist 1.01.2018 seisuga

4Linnalise, väikelinnalise ja maalise asustuspiirkonna tüübi ja klastrite määramise metoodika kohta loe lähemalt: http://metaweb.stat.ee/get_classificator_file.htm?id=4601339&siteLanguage=ee. Antud analüüsis on väikelinnalised asustuspiirkonnad arvatud linnaliste hulka.

5Analüüs on tehtud GEOSTAT3 (nr 08143.2016.002-2016.752) projekti raames