Kõrgelt haritud eelistavad elada Harju ja Tartu maakonnas

Ülikoolidesse vastuvõetute nimekirjad on nüüdseks teada ja peagi astuvad tudengiellu uued rebased. Eesti kõrgkoolide hea tase ja inimeste suur õpihimu on pikalt üheks meie edu saladuseks olnud. Kõrgharidust tõendav diplom on aasta alguse seisuga ette näidata 41% kõikidest 25—64-aastastest elanikest.

Statistikaameti analüütik Birgit Vahing

Selle aasta alguse seisuga oli Eestis 393 796 vähemalt 15-aastast kõrgharidusega elanikku, mis on 35% samas vanuses rahvastikust. Kuna suurem osa kõrgharitutest kuulub 25—64-aastaste vanusegruppi, siis põhjalikuma ülevaate saamiseks vaatasime just selles vanuses Eesti elanikke.

Kõige rohkem elab kõrgharidusega 25–64-aastaseid Harju, Tartu ja Ida-Viru maakonnas. Nimetatud maakondades on rohkem kui kolmandik inimestest kõrgharidusega, Harjumaal peaaegu pooled. Piirkonniti paistavad silma eelkõige Lääne-Eesti maakonnad, kus kõrgharidus on keskmiselt igal kolmandal elanikul. Seevastu kõige väiksem on kõrgelt haritute osatähtsus Järva maakonnas, kus vastav diplom on igal neljandal elanikul.

Üle Eesti kehtib seaduspära, et kõrgharidusega naisi on meestest rohkem. Keskmiselt on kõrgharidusega pooled 25–64-aastastest naistest ja kolmandik meestest. Kõige rohkem elab kõrgharitud naisi Harju ja Tartu maakonnas, kus vastav haridustase on ette näidata enam kui pooltel naistest. Teistes maakondades jääb kõrgharidusega naiste osatähtsus 40% juurde või veidi alla selle. Kõrgharitud mehi on kõige enam Harju maakonnas (40% meestest). Tartu maakonnas on kõrgharidusega iga kolmas, Ida-Viru, Saare ja Hiiu maakonnas iga neljas ning Valga, Jõgeva ja Järva maakonnas iga viies mees.

Kõrgharitute osatähtsus on enim kasvanud saartel

Keskmiselt on kõrgharidusega inimeste osatähtsus 25–64-aastaste seas viimase kaheksa aastaga kasvanud umbes kolme protsendi võrra. Suuremad hüpped on toimunud saartel: Hiiumaal on kasv üle üheksa ja Saaremaal ligikaudu seitse protsendipunkti. Ainsana paistab negatiivne trend silma Ida-Virumaal, kus on vähenenud kõrgharitud meeste osatähtsus.

Kõrgharidusega naiste osakaal on võrreldes meestega üldiselt rohkem kasvanud. Vaid Saare, Võru ja Järva maakonnas on olukord vastupidine ehk kõrgharidusega mehi on viimase kaheksa aastaga juurde tulnud rohkem kui naisi.

Ülevaate tegemiseks on kasutatud statistikaameti andmebaasi rahvastiku tabeleid RV0231, RV0231U, RV022 ja RV022U, mis kajastavad rahvastiku haridustaset ja rahvaarvu. Kõrgharidusega isikuteks loetakse neid, kes on omandanud keskerihariduse keskhariduse baasil, bakalaureusekraadi, rakenduskõrghariduse, magistri- või doktorikraadi.

Kõige suvisemad nimed on Lev ja Karina

Kolmel suvekuul sünnib Eestis umbes 27% lastest. Värskete lapsevanemate üks esimesi ülesandeid on mõelda uuele ilmakodanikule sobiv nimi. Vaatasime viimasel viiel aastal lastele pandud nimede statistika põhjal, millised neist on populaarsed just suvekuudel ja millised muidu levinud nimed jäävad suvel sündinud laste puhul valikust välja.

Statistikaameti juhtivanalüütik Kaja Sõstra ja kommunikatsioonipartner Martin Rits

Aastatel 2015—2019 sündis Eestis 70 210 last. Viie aasta kõige populaarsemad poisinimed olid Robin (443), Oliver (416), Rasmus (405), Robert (387) ja Mark (356). Tüdrukud on sama aja jooksul saanud kõige enam nimeks Sofia (623), Mia (392), Maria (364), Alisa (335) ja Eliise (315).

Suvekuudel sündinud laste levinumad nimed kattuvad suures osas ka teistel kuudel populaarsete nimedega. Samas tuleb sügavamale kaevudes välja, et on terve hulk nimesid, mis tõusevad esile just suvel. Samuti on mitmeid muidu populaarseid nimesid, mida suvel sündinud lastele panna ei soovita.

Viimase viie aasta suvekuudel sündis 19 196 last, mis on 27,3% kõikidest viie aasta sündidest. Kui mõnda nime esineb suvekuudel sündinud lastel rohkem kui 33%, siis võib seda suviseks nimeks pidada. Poiste nimedest on sellised Lev (40,5%), Revo (40,4%) ja Emil (39,1%) ning tüdrukute nimedest Karina (41,2%), Anni (40,7%) ja Miina (36,8%).

Eesnimi Lev on kõige populaarsem Ida-Viru maakonnas, kus seda nime kannab 10 000 elaniku kohta 7,58 inimest. Kõige rohkem on eesnimega Lev sündinuid augustis, mis langeb ka nimele viitava lõvi tähtkuju aega. Eesnimi Karina on samuti kõige populaarsem Ida-Viru maakonnas, kus selle nimega on 10 000 elaniku kohta 19,14 inimest. Kõige enam on eesnimega Karina sündinuid juulis.

Leidub aga nimesid, mis on küll muidu populaarsed, aga mille kandjatest on sündinud juunis, juulis ning augustis vaid umbes 20%. Suvel sündinud poistele pannakse muu ajaga võrreldes vähem nimeks näiteks Lennart (20,2%), Kirill (20,8%), Ralf (21,4%), Lucas (21,7%) ja Georg (22,5%) ning tüdrukutele Kertu (20,0%), Emili (20,5%), Säde (21,5%), Marleen (21,8) ja Meribel (22,8%).

Põnevat nimede statistikat leiab ka statistikaameti veebirakendusest: stat.ee/public/apps/nimed/

Kes tahab elada minevikus, ostab maja

Kinnisvara soetades ei osteta enamasti üksnes elamis- või äripinda ega asukohta, vaid lisaks emotsioone, staatust, kuuluvust ühiskonda, ajaloolist pärandit, traditsioone ja veel palju muud. Sellest lähtuvalt on Eesti elamispindade turul praegu tekkinud valik ajaloolise ja ratsionaalsotsialistliku elustiili vahel.

Statistikaameti juhtivanalüütik Jaan Õmblus, andmeteadur Arko Kesküla, juhtivanalüütik Märt Leesment ja juhtivanalüütik Kaja Sõstra

Korterid on sotsialistlik valik

Osta saab seda, mida müüakse. Müügiks pakutavale kinnisvarale ajaloolises võtmes peale vaadates nähtub, et korterite ja majade võrdluses on mõlema variandi puhul võimalik osta kaasaegset lahendust. Lisaks sellele rõhutavad korterid aga eelkõige sotsialistlikku valikut ja majad ajaloolisuse hõngu.

Elamispindade müügikuulutusi analüüsides pakutakse praegu turul täiesti arvestatavat valikut möödunud sajandi algusest kuni tänapäevani. Korterite puhul joonistub välja, et 54 protsenti pakkumistest on alates aastast 2000 ja edasi. Teine suurem turul olev korterite kogum moodustab 34 protsenti pakutavast ja pärineb perioodist 1960–1990. Aastatel 1900–1960 ehitatud korterid moodustavad turul vaid 9,5 protsenti pakutavatest pindadest.

Sarnaselt korteritega on ka majade puhul käesoleval sajandil valminud ehitiste osakaaluks 54 protsenti müügis olevates. Samas on erinevalt korteritest selle aasta toodangut turul suhteliselt vähe. Lausa 21 protsendiga on esindatud aga majade osakaal, mis valmisid aastatel 1900–1960. Suhteliselt ahtavõitu on õitsva nõukogude perioodi produktsiooni, mille osakaal on 17 protsenti.

Korterit valides on eluaseme otsijal võimalus leida endale sobiv turumajandusele eelnenud sotsialistliku elukorralduse toodangu seast ja saada osa tol perioodil kehtinud sotsiaalsest läheduslahendusest. Majade puhul sarnast perioodi selle eheduses pigem osta ei saa. Küll aga võib eramuid valides leida tõelisi ajaloolisi pärleid, mis võimaldavad luua endale sajandivanuse õhustiku.

Müüakse ehituslikku moekaupa

Eluasemeturu pakkumise pool on just taoline arusaadavalt põhjusega. Nimelt oli aastatel 1960–1990 korterite ehitamine ajakohasest suundumusest tulenevalt väga moes. Neid tuli juurde suurusjärgus 100 000 elukohta igal kümnendil ja sealt tuleb ka praegu müüki ootav elamuvaru.

Analoogsel põhjusel on 2010. aastal ja hiljem ehitatud korterite pakkumine väga suur. Kasutusse lubatud eluruumide statistikat ja kuulutustes mainitud ehitusaastaid arvesse võttes võib järeldada, et müügis on peamiselt uusehitiste vastvalminud korterid. Seega müüakse peamiselt seda, mida on olnud moes ehitada.

Kortermajadele iseloomulik sotsialistlik karbistamine ei ole loomulikult ainult mineviku pärand ja nõukogude ploki särav leiutis. Sellist elukorraldust leidub igal pool maailmas ja ka nüüdisajal. Ilmselt on hoogu koguv jagamismajandus uute tehnoloogiliste lahenduste toel suunatud sellele, et mitte vara endale krabada, vaid sotsialistlikult seda teistega jagada, laenata, kasutada.

Seetõttu on ka praegusel sajandil valminud eluasemete valikutes olemas nii turumajandusliku edu sümbolid, vähem või rohkem uhked privaatsusele orienteeritud eramud, kui ka kompaktelule suunatud korterid. Igaühel on võimalik valikuid teha just omast maitsest tulenevalt ja seega hääletada, kas ruumika elustiili või kokkuhoiu poolt. Eesti kinnisvaraturg pakub praegu mõlemat võimalust.

Kinnisvaraturul jagub ostjaid nii korteritele kui ka majadele. Ajalugu tänapäevane tootmine aga muuta ei suuda – kes tahab nautida tõelist minevikuhõngu, saab selle ajaloolisest majast, kes otsib sotsialistlikku retrot, valib selle korterite seast.Statistikaamet kajastab koroonaviirusega seonduva majanduskriisi mõjusid kinnisvaraturule blogipostituste seerias. Müügikuulutuste andmed kogutakse Eesti suurematest kinnisvaraportaalidest. Blogipostitused leiab siit: https://blog.stat.ee/tag/kinnisvara

Eestis kasutatakse ligi miljonit hektarit põllumajandusmaad

Septembris algab iga kümne aasta tagant aset leidev põllumajandusloendus, kus täpsustatakse muuhulgas ka Eestis kasvatatavate põllumajanduskultuuride andmeid. Heitsime pilgu selle aasta esialgsetele põllumajandusmaa andmetele, et teada saada, mis saaduseid on Eesti põldudel populaarne kasvatada.

Statistikaameti analüütik Ege Kirs

Sel aastal on kasutatav põllumajandusmaa pind 990 500 hektarit ehk rohkem kui 2000 hektari võrra suurem kui mullu. Sellest 981 300 hektarit on kasutusel suuremates põllumajanduslikes üksustes ning enamasti registreeritud ka põllumajanduse registrite ja informatsiooni ametis (PRIAs). Ülejäänud veidi rohkem kui 9000 hektarit tuleb kokku koduaedadest.

Teravilja kasvatamine on aina menukam

Teravilja kasvatatakse 370 000 hektaril, mida on võrreldes eelmise aastaga peaaegu 2% rohkem. Kõige rohkem teravilja kasvatatakse Tartumaal, millele järgnevad Lääne-Virumaa ja Viljandimaa. Tartumaal ja Viljandimaal kasvatatakse enim talinisu, Lääne-Virumaal aga suviotra.Taliteravilja kasvupinda on 167 000 hektarit, mis jäi võrreldes eelmise aastaga samaks. Seejuures enamike taliteraviljade pind kasvas, kuid rukki pind vähenes ligi 30% võrra. Õige pisut suurenes aga suviteravilja pind, mida on 203 000 hektarit.

Tänavune kaunvilja kasvupind näitab uuesti suurenemise trendi. Kaunvilja kasvatatakse 49 500 hektaril, mida on võrreldes eelmise aastaga 15% rohkem. Peamise kaunviljana kasvatatakse 35 600 hektaril põldhernest. Põlduba kasvatatakse 13 800 hektaril, mida on neljandiku võrra rohkem kui 2019. aastal.

Rapsi ja rüpsi kogupind on võrreldes möödunud aastaga pisut vähenenud, olles tänavu 71 000 hektarit. See tuleneb suvirapsi ja -rüpsi pinna olulisest vähenemisest. Sel aastal kasvatatakse suvirapsi 13 600 hektaril, mida on 35% vähem kui eelmisel aastal. Talirapsi pind aga suurenes 11% võrra. Suurim rapsi ja rüpsi kasvupind on Lääne-Virumaal, millele järgneb Tartumaa ning siis Jõgevamaa. Kõige enam kasvatatakse nendes maakondades talirapsi ja -rüpsi.

Rõõm on tõdeda, et kodumaise kartuli kasvupind on 5300 hektarit ja see on jäänud eelmise aastaga pea samale tasemele. Maakondadest suurim kartulikasvataja on Tartumaa.

Püsirohumaa osatähtsus on suurem saartel

Pindala järgi on põllumajandusmaad kõige rohkem Lääne-Viru, Pärnu ja Tartu maakonnas ja kõige vähem Hiiu, Ida-Viru ja Lääne maakonnas. Lisaks pinna suurusele on maakonniti üsna erinev ka põllumajandusmaa kasutus. Kui näiteks Põlva-, Jõgeva- ja Tartumaal on suurem osa kasutuses põllumaana, siis Hiiu-, Saare-, Lääne- ja Pärnumaal on palju püsirohumaad, mida kasutatakse, kas loomasööda tootmiseks või hoitakse lihtsalt heas korras. Kui Hiiu- ja Saaremaal on püsirohumaa osatähtsus ligi kolmveerand põllumajandusmaast (vastavalt 73% ja 69%), siis näiteks Põlva- ja Tartumaal pole veeranditki (vastavalt 14% ja 16%).

Põllumajandusloendusega täpsustatakse maakasutuse andmeid

Statistikaameti esialgse maakasutusstatistika aluseks on PRIA maakasutuse andmed. Kui tavaliselt täpsustatakse neid andmeid taimekasvatuse uuringuga, siis sel aastal põllumajandusloendusega. Põllumajandusloendus toimub kord iga kümne aasta tagant enamikus maailma riikides ja ka kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides. Loendus toimub 1. septembrist kuni 15. novembrini nii veebis kui ka hiljem telefoniküsitluse kaudu.

Koos maakasutuse andmete täpsustustega küsitakse loendusel veel põhiandmeid majapidamise juhtimise, loomade arvu ja palju muu kohta. Lisaks põllumajandusloendusele uuenevad kord iga kümne aasta tagant Eesti koduaedade andmed, mida uuritakse selle aasta teises pooles toimuvatel sotsiaaluuringutel. Lõplikult uuenenud maakasutuse andmetega saab statistikaameti andmebaasis tutvuda juba järgmise aasta alguses.

Juhi positsioon ei taga alati kõrgemat palka

Töökoha valikul on arvestatav mõjutaja palk, mis sõltub nii regioonist, ametist kui ka tööandja peamisest tegevusalast. Ametirühmade sees leidub aga tegevusalade lõikes suuri palgaerinevusi. Neist parema ülevaate saamiseks uurisime 2020. aasta esimese kvartali mediaanpalkasid.

Statistikaameti eksperimentaalstatistika praktikant Agnes Annilo

Kõiki ameteid, mida Eestis peetakse, saab rahvusvahelise ametite klassifikaatori alusel jagada üheksasse üldistatud ametirühma. Näiteks koolidirektorid kuuluvad ametirühma nimega „Juhid“, müüjad aga ametirühma „Teenindus- ja müügitöötajad“. Käesolevas blogis vaatame, millised on ametirühmade mediaanpalgad erinevatel tegevusaladel.

Üldiselt võib öelda, et mida kõrgem on ametirühma palk, seda suuremad palgaerinevused tegevusalade vahel on. Näiteks juhtide hulka kuuluvad nii väikeste mittetulundusühingute juhid kui ka ministrid ja suurettevõtete tegevdirektorid. Enim teenisid finants- ja kindlustustegevuse (mediaanpalk 3600 eurot) ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (3410 eurot) juhid, kõige vähem aga juhid põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügi tegevusalal (1000 eurot). Kõrgem juhtide mediaanpalk finants- ja kindlustustegevuses tuleneb ilmselt sellest, et sel tegevusalal on palgad ka üleüldiselt kõrgemad. Kõrged mediaanpalgad olid ka elektrienergia, gaasi, auru ja konditsioneeritud õhuga varustamise tegevusalade juhtidel. Madalamad aga majutuse ja toitlustuse ning teeninduse tegevusaladel.

Juhtidele sarnaselt olid ka tippspetsialistide mediaanpalgad tegevusalade lõikes suurel määral erinevad. Enim teenisid samuti finants- ja kindlustustegevuse tippspetsialistid (mediaanpalk 2613 eurot), neile järgnesid info ja side tippspetsialistid (2474 eurot). Vähim teenisid kinnisvaraalase tegevuse tippspetsialistid (1042 eurot). Tippspetsialistide seas oli ametite lõikes kõige suurem sissetulek tarkvara ja rakenduste arendajatel ning analüütikutel (2737 eurot), seejärel arstidel (2736 eurot).

Tehnikud ja keskastme spetsialistid teenisid enim mäetööstuse valdkonnas (mediaanpalk 1812 eurot), vähim muude teenindavate tegevuste valdkonnas (792 eurot). Kõige suurem sissetulek oli laevade ja õhusõidukite juhtidel ning tehnikutel (2389 eurot).

Ametnike mediaanpalgad erinevad tegevusalade lõikes vähem, kuid enim teeniti siiski tegevusaladel, kus kõrgemad on ka juhtide ja tippspetsialistide palgad. Suurim oli sissetulek info ja side valdkonnas töötavatel ametnikel (1433 eurot), väikseim aga kinnisvaraalase tegevusega seotud ametnikel (mediaanpalk 604 eurot).

Teenindus- ja müügitöötajad teenisid enim info ja side valdkonnas (mediaanpalk 1369 eurot) ning avaliku halduse ja riigikaitse valdkonnas (1238 eurot). Kõige väiksem sissetulek selles ametirühmas oli muus teenindavas tegevuses (576 eurot).

Oskustöötajatel ja käsitöölistel ning seadme- ja masinaoperaatoritel ning koostajatel oli kõrgeim mediaanpalk mäetööstuses (vastavalt 1562 eurot ja 1464 eurot). Samuti olid kõrged palgad mõlemal ametirühmal elektrienergia, gaasi, auru ja konditsioneeritud õhuga varustamise valdkonnas.

Kõige vähem erinesid mediaanpalgad tegevusalade lõikes põllumajanduse oskustöötajatel ja lihttöölistel. Lihttöölised teenisid enim veonduse ja laonduse (mediaanpalk 952 eurot) ning kõige vähem kinnisvaraalase tegevuse valdkonnas (535 eurot), kus töötavad peamiselt abilised ja koristajad ning prügivedajad, kellel on lihttööliste seas madalaim mediaanpalk.

Metoodika:

Ülevaate saamiseks võrreldi ISCO 1. taseme ametigruppide mediaane tegevusala järgi, mõnel juhul analüüsiti ka ISCO 3. taseme ameteid. Tegevusalade jaotamiseks kasutati EMTAK 1. taseme tegevusalasid. Spetsiifiliste ametite puhul ei võetud arvesse alla 20 töötajaga ametigrupi ja tegevusala kombinatsiooni. Mediaanpalkade arvutamisel ei arvestatud 2,5% suurimaid ja väikseimaid palku. Ettevõtte tegevusala valiti peamise tegevusala järgi, mistõttu võivad mõned ametid esineda ebaloogilistes tegevusalades.

Teenuste väliskaubanduses eelistame põhjanaabreid

Geograafiliselt ja ajalooliselt on riikide peamised väliskaubanduspartnerid olnud ikka naaberriigid ja siin pole erand ka Eesti. Eesti Panga andmetel eksportisime selle aasta esimeses kvartalis oma teenuseid Euroopasse 83% ja importisime sealsetest riikidest lausa 87%. Oodatult on meie peamiseks partnerriigiks Soome.

Statistikaameti analüütik Rita Medžyte

Teenuste eksport Soome on ligi kolm korda suurem kui teisel kohal olevasse sihtriiki Rootsi. Soome eksporditi selle aasta esimeses kvartalis 334 miljoni euro eest teenuseid, mis on 6 miljonit eurot vähem kui möödunud aastal samal ajal.

Kõige enam impordivad Eesti ettevõtted teenuseid samuti Soomest, kuid tegemist ei ole nii domineeriva ülekaaluga kui ekspordi puhul. Soomest imporditi 126 miljoni euro eest teenuseid, mis on 1 miljon eurot vähem kui möödunud aasta esimeses kvartalis.

Allikas: Eesti Pank

Veondus ja laondus on populaarseimad ekspordialad

Tegevusalade lõikes ekspordivad teenuseid Soome enim veonduse ja laondusega seotud ettevõtted, esimeses kvartalis lausa 67 miljoni euro eest. Võrreldes eelmise aasta sama ajaga on see 8 miljonit eurot vähem. Kõige enam ehk 9 miljoni võrra vähenes kahe aasta võrdluses veetranspordi ettevõtete teenuste väljaviimine, mida sel aastal tehti 23 miljoni euro eest. Maismaatranspordi äriühingute teenuste eksport aga suurenes 2 miljoni euro võrra ehk 25 miljoni euroni.

Kõige enam kasvas ehitussektoris tegutsevate ettevõtete teenuste välja viimine, koguni 16 miljoni euro võrra. Kokku eksporditi 55 miljoni euro eest, millest enam kui poole andis hoonete ehitusega tegelevate äriühingute teenuste eksport. Kui möödunud aasta esimeses kvartalis teenisid hoonete ehitamise valdkonnas tegutsevad Eesti ettevõtjad Soomes 20 miljonit eurot, siis sel aastal juba 31 miljonit eurot. Samuti suurenes eksport ka rajatiste ja eriehitustööde tegevusalal.

Töötlevas tööstuses tegutsevate ettevõtete teenuseid viidi välja 31 miljoni euro eest. Üle poole sellest andsid elektriseadmete tootmise ja masinate ning seadmete remondi ja paigalduse valdkonna ettevõtted. Elektriseadmete tootmisega tegelevate äriühingute teenuste eksport oli sel aastal 10 miljonit eurot, mis on 2 miljonit eurot enam kui möödunud aastal. Masinate ja seadmete remondi ning paigalduse tegevusala eksport oli mõlema aasta esimeses kvartalis 8 miljonit eurot.

Allikas: statistikaamet

Suurima importijana üllatas ehitussektor

Impordil oli samuti suurim osatähtsus veonduses ja laonduses tegutsevatel ettevõtetel, nende teenuseid imporditi 21 miljoni euro eest. Kõige enam ehk 11 miljoni euro eest tõid riiki teenuseid veetranspordi valdkonna äriühingud. Teisel kohal oli 7 miljoni euroga laoteenuste ja veondust abistavate teenuste tegevusala ettevõtete import.

Esimeses kvartalis toodi ehitussektori teenuseid Soomest Eestisse 11 miljoni euro eest. Eelmisel aastal oli see summa vaid 3 miljonit eurot. Suurenemise taga on hoonete ehituses tegutsevate ettevõtete impordi kasv 2 miljonilt eurolt 10 miljoni euroni.

Haldus- ja abitegevuste valdkonnas tegutsevate ettevõtete teenuste sissetoomine Soomest langes 12 miljonilt eurolt 10 miljonile eurole. Suurem osa selle tegevusala impordist on seotud reisibüroode ja reisikorraldajatega, kes tõid Eestisse 2019. aastal teenuseid 6 miljoni euro eest ja sel aastal 4 miljoni euro eest.

Allikas: statistikaamet

Kui selle aasta esimeses kvartalis eksporditi Eestist teenuseid 1499 miljoni euro eest, siis Soome läks nendest koguni 22%. Seega võime järeldada, et Eesti teenuseid ja nende kvaliteeti osatakse Soomes hinnata ning aasta aastalt muutub Soome teenuste kättesaadavus meie turul samuti aina paremaks.

Statistika aluseks on Eesti Panga kogutud ja töödeldud väliskaubanduse teenuste andmed, mille statistikaamet sidus majandusüksuste tegevusaladega.

Pealinna suurimat brutotulu teenitakse Kesklinnas, väikseimat Lasnamäel

Tallinnas oli elanike keskmine brutotulu 2019. aastal 1444 eurot kuus. Linnaosadest oli teenitud tulu kõige suurem Kesklinna (1779 eurot) ja kõige väiksem Lasnamäe elanikel (1224 eurot).

Statistikaameti analüütik Greta Tischler

Eesti omavalitsusüksuste pingereas asus Tallinn elanike kuu keskmise brutotulu poolest eelmisel aastal kümnendal, linnade arvestuses Keila (1482 eurot) järel teisel kohal.

Suurimat brutotulu teeniti Tallinnas Kesklinna linnaosas, kus selle suurus elaniku kohta oli 1779 eurot. Viimaste aastate statistika põhjal on linnaosade pingerida üsna muutumatu. Kesklinnale lisaks leiab pingerea eesotsast veel Pirita, kus tulu suurus oli samuti üle 1700 euro ning Nõmme ja Kristiine linnaosad, kus tulu suurus jäi napilt alla 1600 euro.

Ülejäänud neljas linnaosas (Haabersti, Mustamäe, Põhja-Tallinn ja Lasnamäe) jäi tulu suurus alla 1500 euro. Just nendes linnaosades elab enamus (66%) Tallinna tulusaajatest. Kõige väiksem oli tulu Lasnamäe linnaosas, kus keskmiselt teeniti 1224 eurot kuus. Lasnamäe oli linnaosadest ka ainus, kus tulu suurus jäi alla Eesti keskmise (1317 eurot).

Võrreldes 2018. aastaga suurenes tulu kõige kiiremini Kristiine ja Põhja-Tallinna linnaosas. Põhja-Tallinn oli seejuures keskmise tulu suuruse põhjal (1364 eurot) kaheksa linnaosa võrdluses alles eelviimasel ehk seitsmendal kohal.

Suurimat brutotulu teeniti Kloostrimetsa ja Kadrioru asumites

Linnaosade siseselt eristuvad brutotulu suuruse poolest ka ajalooliselt väljakujunenud asumid. Suurimat tulu teeniti möödunud aastal Kloostrimetsa (Pirita linnaosa) ja Kadrioru (Kesklinna linnaosa) asumites, kus keskmine tulu suurus ulatus üle 2000 euro.

Teisteski linnaosades oli asumeid, kus tulu suurus oli linnaosa keskmisest märgatavalt suurem. Näiteks Mustamäe linnaosa Kadaka asumis oli brutotulu suurus 1823 eurot, mis ületas linnaosa keskmist ligikaudu 440 euro võrra.

Sõltuvalt elukohast jäi brutotulu suurus Tallinna asumites peamiselt 1000–2000 euro vahele. Kõige väiksem oli kuu keskmine brutotulu Paljassaare asumis (Põhja-Tallinna linnaosa), kus tulu suurus oli keskmiselt 1056 eurot kuus.

Keskmine brutotulu näitab palgatöötajatele ja avalikele teenistujatele makstud tasusid, töötamisega seotud stipendiume, toetusi ning muid tasusid. Andmete aluseks on maksu- ja tolliameti sotsiaalmaksuga maksustatud väljamaksete andmed. Brutotulu suurus saadakse, kui kuu keskmine väljamaksete summa jagatakse kuu keskmise väljamaksete saajate arvuga. Tulusaaja elukoht on määratud isiku elukoha järgi, mille aluseks on statistikaameti rahvastikubaas.

Loe lisaks:

Ärirentnik hindab keskpärasust

Pärast eriolukorda avastatakse ärikinnisvara turul uut maailma. Hinnasoodustusi ootavad rentnikud kombivad rendileandjate taluvuspiiri, kinnisvaraomanikud jälgivad majanduse taastumise märke ja otsivad maksujõulisi kliente. Sektori rahastajad on aga ettevaatlikud ja hoiavad pigem eemale.

Statistikaameti juhtivanalüütik Jaan Õmblus, andmeteadur Arko Kesküla ja juhtivanalüütik Märt Leesment

Ärikinnisvara omanike suurteks küsimusteks on praegu, kas koroonajärgne klient soovib head asukohta, eksklusiivsust, odavust, palju ruutmeetreid või hoopis midagi muud? Langev turg innustab ehk rentnikke odavamate hindade tõttu oma äritegevuse pinda laiendama, samas võib rahaliselt riskantsem periood tekitada aga hoopis vastupidist soovi. Kriisiaeg võib mõnele kliendile olla võimaluseks endale ärikinnisvara turult tõeline kroonijuveel napsata või tekitada pigem mõtteid linnast maale metsade vahele kolida.

Saaremaa jätkab hinnaliidrina

Eriolukorrajärgseid ärikinnisvara turgu iseloomustavaid numbreid on veel vähevõitu ja nende pinnalt uusi eelistusi välja lugeda on suhteliselt keeruline, kuid mingeid viiteid on juba võimalik leida. Uurisime äripindade rendikuulutusi ja kuna pakkumine on seotud nõudlusega, saab kuulutuste analüüsist leida üsna reaalseid näitajaid.

Hinnaliider ruutmeetri kohta on Saaremaa, kus mediaanrendihind* jääb kümne euro kanti ruutmeetrist. Hinnalisuse edetabelis on umbes veerandi võrra odavam Harjumaa ning järgnevad kuue euro piirimail Läänemaa ja Tartumaa. Harjumaa ja Tartumaa hinnad on märtsist juunini püsinud peaaegu muutumatuna, Läänemaal on näha väikest tõusu ja Saaremaa numbritest tuleb selgelt välja eriolukorra ehmatus – hinnad korrigeerusid aprillis korraks pisut madalamaks.

Põlvamaa pakub ruumikust

Kui aga ruutmeetri hinna asemel vaadata mediaanrendihinda nii pakutavate pindade kui ka terviku lõikes, siis eristub selgelt juhtkolmik: Harjumaa, Saaremaa ja Põlvamaa. Neist kaks esimesena nimetatut on suurest ruutmeetrihinnast tulenevalt ootuspärased, aga Põlvamaa on üllataja. Põlvamaal ruutmeetri eest palju ei küsita, hind jääb kolme ja nelja euro piirimaile, kuid pakutavad bürood on lihtsalt suuremad.

Ruutmeetri hinna järgi on odavaim rendihind Jõgevamaal, kahe euroga võib seal kuuks ajaks ruutmeetri osta. Odavalt saab ruutmeetreid ka Valga- ja Raplamaal. Võrus oli samuti odav, kuid hinnad kipuvad juba pisut kallinema.

Lääne- ja Viljandimaa kui suurimad hinnatõstjad

Majanduses kehtib põhimõte, et hinda saab tõsta siis, kui nõudlus järgi tuleb. Märtsist juunini kasvas küsitav ruutmeetri rendihind kõige rohkem ehk 26 protsenti Läänemaal ja umbes samas suurusjärgus ehk 25 protsenti ka Viljandimaal. Samas nii hinnatasemelt kui ka pakutavade büroode suuruselt kuuluvad mõlemad maakonnad pigem keskpäraste hulka.

Kui eelneva põhjal proovida hinnata, mida ärikinnisvara rendiklient koroonajärgselt eelistab, siis pigem keskpärasust. Teda ei köida ei Saaremaa eksklusiivsus ega Harjumaa ärikesksus, nagu ei põgene ta ka peitu ääremaale või Põlvasse suuri büroosid rentima.

* Mediaanrendihind näitab summat, millest suuremaid ja millest väiksemaid rendihindasid on selles maakonnas ühepalju.

Statistikaamet kajastab koroonaviirusega seonduva majanduskriisi mõjusid kinnisvaraturule blogipostituste seerias. Müügikuulutuste andmed kogutakse Eesti suurematest kinnisvaraportaalidest.Blogipostitused leiab siit: https://blog.stat.ee/tag/kinnisvara.

Läti alkohol, tubakas ja kütus meelitavad Valgamaa ning Pärnumaa inimesi

Arutelud piirikaubanduse teemadel kerkisid Eestis päevakorda seoses alkoholiaktsiisi märgatava tõusuga mitu aastat tagasi ja pole õigupoolest pärast seda vaibunudki. Piirikaubanduse ulatuse hindamiseks uurisime, kui palju ja millele Eesti inimesed lõunanaabrite juures kõige enam kulutavad.

Statistikaameti analüütik Katriin Põlluäär ja praktikant Karl Must

Leibkonna eelarve uuringu tulemustest selgub, et eelmisel aastal kulutas iga Eesti elanik välisriikides kokku keskmiselt 190 eurot. Eesti naaberriikidest kulutati kõige enam Lätis (34 eurot), Soomes (20 eurot) ja Venemaal (18 eurot).

Kui vaadata Läti näitel lähemalt, kuidas seal Eesti elanike poolt aasta jooksul tehtud kulutused jagunesid, siis olid esikohal alkohoolsed joogid ja tubakas, millele iga inimene kulutas keskmiselt 9,5 eurot. Kütusele, määrdeainetele ja transpordile kulutati iga inimese kohta 7,9 eurot ning toidule ja mittealkohoolsetele jookidele 3,9 eurot.

Soodsam alkohol ei meelita ainult piirilinna elanikke

Kõige enam ostavad Lätist alkohoolseid jooke ja tubakatooteid Lääne-Eesti elanikud – ühe inimese kohta keskmiselt 20,9 euro eest aastas ehk Eesti keskmisest enam kui kaks korda rohkem. Võrdluseks võib tuua, et Eestis kulutavad Lääne-Eesti inimesed keskmiselt aastas alkoholi peale 189,4 eurot, mis ületab samuti Eesti keskmist (169,5 eurot).

Maakondade võrdluses ostavad Lätist kõige enam alkohoolseid jooke ja tubakat Valga maakonna elanikud. Nende poolt naaberriigist soetatud kesvamärjukese ja tubakatoodete kogus ületab viiekordselt Eesti keskmise: kui Lätis kulutavad valgamaalased alkohoolsetele jookidele ja tubakale aastas keskmiselt 49,5 eurot, siis Eestis kulutavad nad lisaks sellele veel 99,9 eurot.

Maakondade lõikes paistavavad Lätis alkoholile tehtud kulutuste poolest silma ka Pärnumaa inimesed. Keskmiselt kulutas iga maakonna inimene alkoholi või tubakatoodete ostule Lätis aastas 32,1 eurot ja Eestis täiendavad 178,9 eurot. Võrdluseks saab tuua kõige suurema elanikkonnaga maakonna Harjumaa, kus iga inimene kulutas alkoholi ja tubaka ostmisele keskmiselt 6,4 eurot Lätis ja 181,4 eurot Eestis.

Kütust tarbivad eelkõige lõunaeestlased                  

Kütusele ja transpordile kulutasid Lätis eelmisel aastal kõige enam Lõuna-Eesti inimesed, keskmiselt 16,5 eurot iga inimese kohta aastas. Kodumaal kulutavad lõunaeestlased aastas kütusele ja transpordile keskmiselt 820,6 eurot, mis on veidi üle Eesti keskmise (815,1 eurot).

Maakondade lõikes olid lõunanaabrite juures kõige usinamad kütusele ja transpordile kulutajad Valga maakonna inimesed, kes tegid seda aasta jooksul inimese kohta 67,1 euro eest. Huvitav on seejuures asjaolu, et Eestis kulutavad Valga maakonna inimesed kütusele ja transpordile kõigest 442,3 eurot aastas ehk ligi pool sellest, mida kulutab Eesti inimene keskmiselt (815 eurot). Harjumaal kulutab iga inimene transpordile keskmiselt 871,2 eurot, sellele lisaks Lätis 4,6 eurot.

Käiakse ka toitu ostmas                                                                       

Suure osa eestimaalaste poolt lõunanaabrite juures tehtud kulutustest moodustab toit ja mittealkohoolsed joogid. Näiteks kulutab iga Lõuna-Eesti inimene keskmiselt 9,5 ning Lääne-Eesti inimene 5,2 eurot Lätis just toidule ja mittealkohoolsetele jookidele.

Kõige rohkem kulutavad Lätis toidule Valga maakonna inimesed, keskmiselt 43,9 eurot iga inimese kohta aastas, järgnevad Võru maakonna inimesed 11,6 euroga. Harjumaa inimesed ostavad Lätist toitu ja mittealkohoolseid jooke keskmiselt kahe euro eest aastas. Eestis kulub võrdluseks keskmisel inimesel toidule ja mittealkohoolsetele jookidele aastas 1239,3 eurot.

Blogiloo koostamisel on kasutatud statistikaameti 2019. aasta leibkonna eelarve uuringuga kogutud andmeid ja hinnanguid. Uuringus osales 4515 leibkonda. Eesti leibkondade kulutuste ja eelarve, elamistingimuste, leibkondade koosseisu ja palju muu kohta teavet pakkuv leibkonna eelarve uuring toimub ka käesoleval aastal. Kui oled saanud kutse uuringus osaleda, siis ära jäta võimalust kasutamata ja anna oma panus kvaliteetse ning usaldusväärse statistika abil Eesti elust tervikliku ja tõese pildi loomiseks. Vaata lisa: https://www.stat.ee/leibkonna-eelarve-uuring

Töö kaotavad sagedamini noored ja lihttöölised

Märtsis välja kuulutatud ja üle kahe kuu kestnud eriolukord mõjus tööturule negatiivselt. Kui tavalisel aastal on töösuhete arv hakanud teises kvartalis kasvama, siis sel aastal algas märtsi teises pooles hoopis vähenemine. Iga kaotatud töökoha taga on inimene, seega uurisime, kellele on eriolukorrast tingitud tööturu muutused kõige valusama löögi andnud.

Statistikaameti juhtivanalüütik Kaja Sõstra

Vaatasime inimeste liikumist tööturul töötamise registri (TÖRi) andmete põhjal nelja nädala lõpus: 1. märtsil, 29. märtsil, 3. mail ja 7. juunil. Juuni alguseks on töötajate arv võrreldes eelmise aastaga vähenenud kõige rohkem majutuse ja toitlustuse ning töötleva tööstuse tegevusaladel. TÖRis oli märtsist juuni alguseni 662 400 kehtiva töösuhtega inimest. Ühel inimesel võib TÖRis olla märgitud mitu kehtivat töösuhet ja seetõttu on inimeste arv töösuhete arvust väiksem.

Töötajatest 90% olid terve vaadeldava perioodi tööturul ühegi pausita. Inimesi, kellel oli märtsi alguses töökoht, kuid kes lahkusid tööturult juuni alguseks, oli 36 300. Samal perioodil tuli tööturule ka 22 800 uut inimest, kellel märtsi alguses tööd ei olnud, aga kes said töökoha juuni alguseks. Vähem oli neid, kes olid eriolukorra kuudel töö kaotanud ja siis uuesti tööturule naasnud.

Tööturg soosib keskiga ja juhtivaid ameteid

Edasi uurisime, kes olid tööturult lahkuma sunnitud inimesed. Kõige suurem osa lahkujatest olid noored alla 30-aastased töötajad, neid oli lahkujate hulgas ligi kolmandik. Samuti oli tööturult lahkunud noorte osatähtsus töötavatest noortest 9,5%, mis on võrreldes teiste vanuserühmadega kõrgem.

Suurema kindlustundega võivad meie analüüsi põhjal oma töökoha suhtes olla 30-59-aastased töötajad. Alates 60-aastastest on aga tööturult lahkujate osatähtsus keskmisest kõrgem. Selles vanuserühmas on loomulikult suur mõju vanaduspensionile jäämisel, aga praegu töötatakse siiski sageli edasi ka pensionieas.

Ametikoha järgi on kõige suurema löögi all lihttöölised, kellest kümnendik on kolme kuu jooksul töö kaotanud. Vaid pisut jäävad maha teenindus- ja müügitöötajad ning oskus- ja käsitöölised. Samas juhid ja tippspetsialistid võivad end üsna kindlalt tunda, nendest on töö kaotanud alla 3%.

Uute tööturule sisenejate ja lühikese pausi järel taas tööle asujate alusel saab hinnata, kui tõenäoline on pärast töö kaotamist endale uuesti rakendust leida. Kõige kõrgemad šansid tööle naasta on kuni 30-aastastel noortel: neid oli nii uute tulijate kui ka lühikese pausi järel tööle saanute hulgas kõige rohkem. Pensioniealistel on aga pärast töö kaotamist raske uut töökohta leida.

Metoodika

Kasutatud on maksu- ja tolliameti TÖRi andmeid. Arvesse on võetud kõik TÖRi kehtivad töösuhted olenemata töötamise liigist. Kehtivate töösuhete hulka ei ole arvestatud peatatud töösuhteid. 

Vaata ka statistikaameti tööturu kiirstatistikat.