Püsielanikud on 22 saarel

Statistikaameti andmetel elas 2017. aasta 1. jaanuari seisuga Eesti saartel ligi 44 100 inimest. Püsielanikud olid 22 saarel, mida on kolme saare võrra enam kui viimase, 2011. aasta rahvaloenduse ajal. Samas ühel väikesaarel, kus loenduse ajal olid püsielanikud, 2017. aasta seisuga enam püsielanikke pole. Seega on loendusejärgsetel aastatel neli väikesaart püsielanikud saanud.

2011. aasta rahvaloendusega võrreldes on lisandunud ligi 3400 saareelanikku. Saartel elavate inimeste osatähtsus võrreldes loendusega on suurenenud 8%, mis tuleneb suuresti rahvastikuarvestuse metoodika muudatusest. Saareelanike osatähtsus Eesti kogurahvastikust moodustas 2017. aasta alguses 3%.

Maa-ameti andmetel on Eestis üle 2000 saare. Enamik saartest on pindalalt aga niivõrd väikesed, et elatakse vaid üksikutel. Püsielanikega asustatud saared jagunevad kuue maakonna vahel: Saare (7 püsielanikuga saart), Harju (6), Lääne (3), Pärnu (3), Hiiu (2) ja Tartu (1).

Võrreldes 2011. aastaga on püsielanike arv kasvanud kõigil saartel, v.a Osmussaare, Väike-Pakri, Kesselaid, Kõinastu ja Mohni – viimasel ei ela 2017. aasta seisuga enam ühtegi püsielanikku. Küll on aga püsielanikega asustatud neli saart, mis rahvaloenduse ajal asustatud ei olnud – Kräsuli, Hobulaid, Pihelgalaid ning Koipsi.

Kui suurema territooriumi ja elanike arvuga Saaremaa ja Hiiumaa arvestusest välja jätta, elab Eesti väikesaartel ligi 3800 inimest ning meeste ja naiste arv nendel on üsna tasakaalus – väikesaarte elanikest 53% on mehed ja 47% naised. Iga kolmas väikesaare elanik on vanuses 40–59 ja vähemalt 80-aastaseid on 7%. Noori on väikesaartel Eesti keskmisega võrreldes proportsionaalselt vähem, sest väikesaartel on iga kümnes elanik 0–19-aastane, Eestis keskmiselt iga viies.

Helerin Äär, Statistikaameti geoinfo spetsialist

Metoodika

Alates 2016. aastast muutis Statistikaamet rahvaarvu arvestuse metoodikat, mis mõjutab ka 2011. aasta rahvaloenduse ja 2017. aasta saarte elanikkonna rahvaarvu võrdlust. Järgmist, 2020/2021. aasta registripõhist rahva ja eluruumide loendust ette valmistades analüüsis Statistikaamet riiklike andmekogude (registrid) kvaliteeti ja koostas nende andmete põhjal elanike kohta residentsuse indeksi. Selle indeksi alusel käibki inimeste arvamine püsielanike hulka või sealt välja. Elukohana on kasutatud inimeste registripõhist elukohta.

Statistikaametilt saab ruumianalüüse tellida tellimustööde hinnakirja alusel. Vaata tehtud töid siit.

Loe ka Rahvaloenduse tulemused näitavad asustatud saarte arvu kasvu (ilmus 09.01.2013).

Naiste ja meeste elu Eestis ja mujal Euroopas

20. oktoobril tähistatava Euroopa statistikapäeva puhul on Eurostatil valminud digiväljaanne „Naiste ja meeste elu Euroopas. Statistiline portree“, mille eesmärk on võrrelda naiste ja meeste igapäevaelu. Kui palju Eesti naiste ja meeste elu sarnaneb või erineb ning kuhu paigutub Eesti teiste Euroopa Liidu riikide seas?

Eurostati koostatud ja Statistikaameti tõlgitud, rohkete interaktiivsete jooniste ja infograafikutega väljaanne annab hea võimaluse uurida, millised on meeste ja naiste igapäevaelu erinevused ja sarnasused ning kuidas need riigiti erinevad. Digiväljaanne hõlmab paljusid eluvaldkondi: elu olulised verstapostid, tervisehinnangud, eluga rahulolu, leibkonnatüübid, haridus, tööhõive, sissetulekud, toitumisharjumused ja sportimine, kultuurielus osalemine, internetikasutus, laste eest hoolitsemine ja majapidamistööd.

100 mehe kohta 113 naist

Eesti naiste oodatav eluiga oli 2015. aastal 82 ja meeste oodatav eluiga 73 aastat, mis teeb eluea erinevuseks üheksa aastat. Võrreldes Euroopa Liidu (EL) keskmisega (naistel 83 ja meestel 78 aastat) oli meie naiste oodatav eluiga umbes aasta võrra madalam, meestel aga pea viis aastat madalam. Eesti omast suurem oli meeste ja naiste eluea erinevus vaid Leedus (11 aastat) ja Lätis (10 aastat). Leedu ja Läti olid ka ainsad riigid, kus meeste oodatav eluiga ei ületanud 70. eluaasta piiri. Kõige väiksem oli eluea erinevus Taanis, Iirimaal, Küprosel, Hollandis, Rootsis ja Suurbritannias, kus see jäi alla nelja aasta.

Pikema eluea tõttu on naisi Eestis rohkem kui mehi. 2016. aastal oli erinevus 13% ehk iga 100 mehe kohta oli 113 naist. Naiste ülekaal oli sellest suurem ainult Lätis (18%) ja Leedus (17%). Kolmele Balti riigile järgnesid pingereas Portugal (11%) ja Ungari (10%). Luksemburgis, Maltal ja Rootsis seevastu oli mehi naistest isegi natuke rohkem. EL-is keskmiselt oli naisi 5% rohkem kui mehi.

Vanuserühmi võrreldes selgub, et alla 18-aastate sooline jaotus oli Eestis samasugune nagu EL-is keskmiselt – noori mehi 5% rohkem kui noori naisi. Vähemalt 65-aastaste sooline jaotus aga erines märkimisväärselt: EL-is keskmiselt oli iga 100 mehe kohta 133 naist, Eestis aga iga 100 mehe kohta 195 naist. Teisisõnu, alates 65. eluaastast on Eestis naisi peaaegu kaks korda rohkem kui mehi.

Väljaandest on võimalik otsida ka põhjendusi meeste lühemale elueale. Näiteks on Eesti mehed ühed agaramad suitsetajad EL-is. 2014. aastal suitsetas Eestis iga päev iga kolmas vähemalt 18-aastane mees (34%), EL-is keskmiselt aga iga neljas samas vanuses mees (24%). Suitsetavate meeste osatähtsus oli kõige suurem Küprosel (40%) ja kõige väiksem Rootsis (10%). Eesti naiste hulgas oli igapäevaseid suitsetajaid sama palju kui EL-is keskmiselt (16%).

Haritud mehed ja väga haritud naised

Eesti paistab EL-is silma naiste kõrge haridustaseme ning meeste ja naiste vaheliste hariduslike erinevustega. 2016. aastal oli peaaegu pooltel (48%) Eesti 25–64-aastastest naistest kolmanda taseme haridus ja alla 8% oli piirdunud esimese taseme haridusega. EL-is keskmiselt on kolmanda taseme haridusega naisi 33% ja esimese taseme haridusega naisi 23%.

Eesti meestest on kolmanda taseme haridus 29%-l. Võrreldes Eesti naistega tundub selline näitaja väike, aga meeste arvestuses on see võrdne EL-i keskmisega, mis on samuti 29%. Kõige madalamat ehk esimese taseme haridust esineb Eesti meestel vähem kui EL-is keskmiselt (Eestis 14%, EL-is 23%). Seega ei ole Eesti naiste ja meeste haridustasemete suur erinevus tingitud mitte meeste madalast haridustasemest, vaid naiste väga kõrgest haridustasemest. Peale Eesti on kolmanda taseme hariduses meeste ja naiste vahelised erinevused suured ka teistes Baltimaades, Soomes, Rootsis ja Sloveenias.

Mida rohkem lapsi, seda madalam naiste tööhõive määr

Eestis on tööealiste ehk 15–64-aastaste tööhõive määr 2016. aasta seisuga naistel 69% ja meestel 76%. Nii Eesti naiste kui ka meeste tööhõive määr on üle EL-i keskmise: naistel üle 7% võrra ja meestel 4% võrra kõrgem.

Millised on seosed tööhõive määra ja laste olemasolu vahel? Kogu EL-is on meeste tööhõive määr alati naiste omast kõrgem, ka lasteta inimestel. Eestis on lasteta naiste ja meeste tööhõive määr enam-vähem samal tasemel – naistel 77% ja meestel 76%. Lasteta naiste tööhõive määr on Eestis EL-i kõrgeim, järgnevad Saksamaa naised 76%-ga ja Rootsi naised 74%-ga. Laste olemasolul tekivad Eesti naiste ja meeste tööturul osalusse erinevused. Lastega 15–64-aastaste meeste tööhõive määr on olenemata laste arvust üle 90%, aga naiste tööhõive määr langeb laste arvu kasvades: ühe lapse korral on see 74%, kahe lapse korral 71% ja vähemalt kolme lapse korral 60%.

Lapsevanemate tööhõive seisukohast on väga oluline, kuivõrd paindlikud on töötamise võimalused. Avaldatud väljaandes saab vaadata vaid üht paindlikku töövormi – osalise tööajaga töötamist. Eestis töötas 2016. aastal osalise tööajaga 13% töötavatest naistest ja 7% töötavatest meestest. Eesti meeste näitaja EL-i keskmisele (9%) väga palju alla ei jää, küll aga teevad meie naised märksa harvemini osaajaga tööd kui paljudes teistes riikides (EL-i keskmine 32%). Kõige rohkem oli 2016. aastal osalise tööajaga töötamist Hollandis, kus sellist võimalust kasutas 76% töötavatest naistest ja 26% töötavatest meestest.

Laste eest hoolitsemine ja majapidamistööd kui naiste pärusmaa?

Alaealiste lastega 25–49-aastastest Eesti elanikest tegeles iga päev oma laste eest hoolitsemise ja/või nende õpetamisega 2016. aastal 93% naistest ja 74% meestest. Naiste ja meeste vaheline erinevus oli Eestis väiksem kui EL-is keskmiselt (EL-is 92% naistest ja 68% meestest). Kõige suuremad olid soolised erinevused Kreekas (95% naistest ja 53% meestest) ja Maltal (93% ja 56%) ning kõige väiksemad Rootsis (96% naistest ja 90% meestest) ja Sloveenias (88% ja 82%).

2016. aastal tegi iga päev süüa ja/või majapidamistöid 76% vähemalt 18-aastastest Eesti naistest ja 47% sama vanadest meestest. Kuigi naiste ja meeste vaheline erinevus tundub suur, on see üks EL-i väiksemaid. EL-is keskmiselt tegi iga päev süüa ja/või majapidamistöid 79% naistest ja 34% meestest. Kõige suuremad erinevused naiste ja meeste vahel olid Kreekas (85% naistest ja 16% meestest) ja Itaalias (81% ja 20%) ning kõige väiksemad Rootsis (74% naistest ja 56% meestest) ja Lätis (82% ja 57%).

Võimalus oma teadmised testis proovile panna

Need on vaid mõned infokillud Eurostati mahukast digiväljaandest. Huvilistel on võimalik eestikeelse väljaandega põhjalikumalt tutvuda ja vaadata peale Eesti teistegi Euroopa riikide andmeid. Enne väljaandesse süvenemist tasub panna oma praegused teadmised proovile, vastates 12 küsimusega testile. Sellega saab lugeja kontrollida, kas teab, kui suured on Euroopa naiste ja meeste erinevused elus, töös ja vaba aja veetmises.

Eve Telpt, Statistikaameti peaanalüütik

Mõisted

Haridustasemete liigituse alus on klassifikaator ISCED 2011. Ühtse rahvusvahelise liigituse eesmärk on teha riikide haridussüsteemid omavahel võrreldavaks. Esimese taseme hariduse alla on arvestatud põhiharidus (ka sellega võrdsustatud või madalam haridus), põhiharidusnõudeta kutseharidus ja põhihariduse baasil omandatud kutseharidus. Teise taseme hariduse alla kuuluvad üldkeskharidus, kutsekeskharidus (sh keskeri- või tehnikumiharidus) põhihariduse baasil ja kutsekeskharidus keskhariduse baasil. Kolmanda taseme hariduse alla on arvestatud keskeriharidus keskhariduse baasil, kõrgharidus ning magistri- ja doktorikraad.

Tööhõive määr – hõivatute osatähtsus tööealises rahvastikus.

Noorte suvel töötamine

Ootuspäraselt on töötavaid noori kõige vähem talvel ja aktiivseim töötamisperiood on suvel. Statistikaameti andmetel töötas 2016. aastal III kvartalis (juuli, august, september) 15–24-aastastest 41%, mis oli noorte puhul viimase 15 aasta kõrgeim tööhõive määr.

Noorte aktiivsus tööturul on olnud pikemat aega tõusuteel. Suurenenud on noorte osatähtsus, kes õpivad ja töötavad. Kui 2016. aasta III kvartalis töötas ligikaudu iga neljas õppiv 15–24-aastane, siis viis aastat varem iga kuues. Aastakeskmiselt töötas 2016. aastal 15–19-aastastest õppijatest 7% ja 20–24-aastastest õppijatest 39%.

Noorte meeste tööhõive määr on viimasel viiel aastal kasvanud aeglasemalt kui naistel. Kui 2011. aasta III kvartalis olid mehed viie protsendipunktiga ees, siis 2016. aasta III kvartalis oli töötavaid noori naisi vanuses 15–24 protsendiliselt juba ligi sama palju (40%) kui töötavaid noori mehi (41,5%).

Veidi üle poole töötavatest noortest oli 2016. aastal jagunenud kolme tegevusala vahel. Populaarseim tegevusala 15–24-aastaste seas oli töötlev tööstus, järgnesid hulgi- ja jaekaubandus koos mootorsõidukite ja mootorrataste remondiga ning majutus-toitlustus. Kui esimesed kaks tegevusala on populaarsed ka vanemates vanuserühmades, siis majutus ja toitlustus teiste vanuserühmade esikolmikusse kindlasti ei mahu. Tõusuteel on info- ja side tegevusala, kus töötavatest noortest oli töö leidnud 7%.

Tõusutrendi näitab ka ajutise töö tegijate osatähtsus. Kui 2008. aasta suvel oli ajutisel tööl 10% töötavatest noortest, siis 2016. aastal 19%. Samas on muutunud ka üldine suhtumine ajutisse töösse. Kui vaadata vanuserühma 15–24 töötamist mitte ainult suveperioodil, vaid kogu aasta jooksul, siis ajutisel tööl olijate seas on viimase viie aasta jooksul oluliselt vähenenud nende hulk, kes tegelikult sooviksid alalist tööd. Suurenenud on nii nende hulk, kes ei tahagi alalist tööd, kui ka nende hulk, kes on rahul nii alalise kui ka ajutise tööga.


Ülle Vannas, Statistikaameti vanemanalüütik

Analüüs kasutab Statistikaameti tööjõu-uuringu andmeid, mida amet korraldab 1995. aastast. Igas kvartalis osaleb selles 5000 inimest. Tööjõu-uuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid ühtlustatud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides. Eestis on uuringu avaliku huvi peamine esindaja Sotsiaalministeerium, kelle tellimusel Statistikaamet selle statistikatöö tegemiseks andmeid kogub ja analüüsib.

Laste ja noorte kultuuriaasta raames avaldab Statistikaamet 2017. aasta jooksul iga kuu mõne laste ja noorte kohta käiva statistilise ülevaate ja statistikanoppe.

 

Sajand koolis: üldhariduskoolide õpetajad

Läheneva kooliaasta alguse ja Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul vaatas Statistikaamet, kuidas on ligi sajandi jooksul muutunud üldhariduskoolide õpetajate soo-vanusjaotus.

Haridus on eestlaste jaoks alati tähtis teema olnud. Kui tähtis, seda on statistika keeles keeruline väljendada, aga võib arvata, et eestlaste suur soov haridust saada on olnud ja püsinud. Haridust iseloomustavad statistilised näitajad on aga saja aasta jooksul palju muutunud.

Koolide toimimiseks on vaja mitut olulist komponenti: õpilasi, õpetajaid, koolimaju. Järgnevalt on vaadatud, kuidas on peaaegu saja aasta jooksul muutunud Eesti üldhariduskoolide õpetajate soo-vanusjaotus.

1922. aastal olid 70% Eesti üldhariduskoolide õpetajatest alla 40-aastased ja ligikaudu 40% alla 30-aastased. Vähemalt 50-aastaseid õpetajaid oli samal aastal alla 15% õpetajate koguarvust.

2016. aastal olid umbes pooled üldhariduskoolide õpetajad vähemalt 50-aastased. Alla 30-aastaseid õpetajaid oli vähem kui 10% ja alla 40-aastaseid vaid veidi rohkem kui veerand kõigist üldhariduskoolide õpetajatest.

1922. aastal olid 52,3% üldhariduskoolide õpetajatest mehed. 2016. aastal oli mehi üldhariduskoolide õpetajate seas alla 15%. Vanuserühmade vahel jagunesid mehed üsna võrdselt: igas kümneaastases vanuserühmas oli mehi 2,5–3,5% õpetajate üldarvust. Kui soovida näha üldhariduskoolide õpetajate 2016. aasta soo-vanusjaotuses midagi positiivset, võib välja tuua, et vanuserühmas 20–29 oli mehi viiendik ja vanuserühmas 50–59 vaid veidi üle kümnendiku ehk nooremas vanuserühmas oli mehi suhteliselt rohkem. See annab lootust, et üldhariduskoolide õpetajate sookoosseis tulevikus veidi tasakaalustub. 1922. aastal oli vanuserühmas 20–29 naisõpetajaid rohkem kui meesõpetajaid, mis on märk, et õpetajatöö femineerumine algas juba Eesti Vabariigi algaastatel.

Kuidas õpetajate soo-vanusjaotuses toimunud muutusi hinnata? Muutused on suured, kuid kas tegemist on positiivsete või negatiivsete muutustega, on raske hinnata, sest puudub ühene vastus küsimusele, milline on õpetajate ideaalne soo-vanusjaotus. Võib siiski üsna kindlalt väita, et aastal 1922 oli õpetajate sooline jaotus Eestis tasakaalustatum kui aastal 2016, aga kus jookseb piir elukogemuse ja nooruse energia tasakaalu vahel, jääb pedagoogikateadlaste otsustada.

Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks annab Statistikaamet välja kogumiku, kus esitatakse graafikute ja arvude abil Eestis toimunud muutusi peaaegu saja aasta jooksul. Kogumik ilmub 2017. aasta novembris. Telli endale trükis juba täna.

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik

 

Noore inimese päev

12. augustil tähistatakse ÜRO eestvedamisel rahvusvahelist noortepäeva. Statistikaamet vaatas sel puhul, milline näeb ajakasutuse uuringu põhjal välja 10–24-aastase inimese päev.

Noored ärkavad suhteliselt vara. Nädala sees on hommikune ärkamisaeg poole seitsme paiku, nädalavahetuseti veidi hilisem. Pärast ärkamist kulub aeg hügieenile, riietumisele ja muudele isiklikele tegevustele. Neile tegevustele kulub päevas kokku veidi üle 50 minuti. Hommikueine võtab aega umbes 10 minutit ja seda süüakse enne kella 9. Paljude noorte puhul eelneb sellele söögi valmistamine, mis viitab, kui mitte vanematest eraldi elamisele, siis vähemalt mõningale iseseisvusele.

Õppetööga seotud liikumine ehk kooli minek ja sealt tulek võtab 10–14-aastastel päevas aega 27 minutit ning 15–24-aastastel 16 minutit.

Koolis on noored keskmiselt kella 10st hommikul kuni kella 13.30ni pärastlõunal. Õppimisele kokku kulub päevas 10–14-aastastel keskmiselt veidi alla nelja tunni ja 15–24-aastastel veidi üle kahe tunni. See aeg on võrreldes 2000. aastaga noorematel pikenenud 15 minutit ja vanematel isegi 26 minutit. Õppimisele kuluva aja andmete põhjal võib järeldada, et mitte ainult õppimisele kuluv aeg päevas ei pikene, vaid õpinguaastad laienevad vähehaaval keskea poole.

Arvuti või nutiseadmete abil intensiivsem suhtlemine ja kirjavahetus toimub noortel hommikuti kella 10.30 ja 11.00 ajal ning pärastlõunal kella 16.30 paiku. Arvutiga seotud tegevustele (välja arvatud arvutimängud) kuluv aeg on võrreldes 2000. aastaga märgatavalt pikenenud. Kui 10–14-aastased veetsid 2000. aastal arvuti taga keskmiselt 4 minutit ja 15–24-aastased 7 minutit päevas, siis selle kümnendi alguseks oli see noorematel veninud 1 tunni ja 23 minutini päevas ja vanematel ligi pooleteise tunnini päevas.

Paljud 15–24-aastased töötavad ja neil kulub selleks päevas keskmiselt veidi üle kahe tunni. Tööle kuluv aeg on noortel võrreldes sajandi algusega lühenenud keskmiselt 13 minutit. Noored töötavad lähtuvalt oma muudest tegemistest erinevatel aegadel. Paljudel algab tööpäev juba enne kella kaheksat hommikul, aga paljudel jääb tööpäeva algus pärastlõunasesse aega, vahemikku kella 13.00st 15.00ni või veelgi hilisemasse aega.

Lõunavaheaeg algab noortel nädala sees tavaliselt kella 12.40 paiku ja kestab ligi 40 minutit. Nädalavahetuseti lõunatatakse natuke hiljem ja pikemalt. Paljude noorte puhul eelneb söömisele ka toidu valmistamine, olgu see siis kas kodus või töökohas. Toidu valmistamisele kuluv aeg päevas on 10–14-aastastel lühenenud 2000. aasta 14 minutilt 2010. aastal 8 minutile ning 15–24-aastastel vastavalt 31 minutilt 21 minutile. Mis viitab sellele, et rohkem süüakse kas valmistoitu või kodust väljas.

Noortel kulub füüsilistele harjutustele päevas ligi üks tund. 10–14-aastastel 65 minutit ja 15–24-aastastel 43 minutit. Noorematel on füüsilistele harjutustele kuluv aeg kümnendi jooksul 6 minuti võrra lühenenud ja vanematel 5 minuti võrra pikenenud. Peamine aeg sportimiseks on vahemikus kell 16–17.45. Liikumisharrastustega tegeleb 81% 15–24-aastastest. Lisaks kehalise kasvatuse tundidele ka ligi 13% alla 15-aastastest.

Pärastlõunane aeg kulub paljudel noortel peale spordi ka mitmete muude harrastustega tegelemisele. 15–24-aastaste seas on muusika levinuim kultuuriharrastus, millega tegeleb neist 17%. Lisaks sellele tegeleb 16% noori fotograafiaga, 13% tantsuga, 11% käsitööga ja 9% kujutava kunstiga. Peale nende tegeletakse veel filmide või videote tegemisega, näitlemisega, loovkirjutamisega, rõivaste või veebidisaini või muude harrastustega ning vähesel määral ka kollektsioneerimise ja kultuuripärandi eest hoolitsemisega.

Noored on aktiivsed kultuuritarbijad

Noorte seas on kõige armastatum kultuuriasutus kahtlemata kino. 83% noortest käib aasta jooksul vähemalt korra kinos. Raamatukogus käib neist aasta jooksul vähemalt korra 72%, kontserdil 64% ja kultuurimälestisi külastamas 62%. Ligi pooled noortest käivad aasta jooksul vähemalt korra ka muuseumis ja teatris.

Kui kinos käiakse sagedamini enne kella 18 õhtul, siis teatris ja kontserdil peamiselt pärast kella 18 õhtul. Meelelahutusele ja kultuurile kulub 10–14-aastastel keskmiselt 4 minutit ja 15–24-aastastel keskmiselt 13 minutit päevas.

Lugemisele kulub 10–14-aastastel 20 minutit päevas ja 15–24-aastastel 11 minutit päevas. Lugemisele kulutavad noored paraku samuti vähem aega kui sajandivahetusel. Nooremad 5 minutit ja vanemad isegi 18 minutit vähem.

Erinevatele majapidamise ja perega seotud tegevustele (kodu ja riiete korrashoid, lemmikloomade ja väiksemate laste eest hoolitsemine jms) kulub noortel päevas keskmiselt 1 tund ja 20 minutit. See aeg on samuti võrreldes sajandivahetusega lühenenud. Noorematel 25 minutit ja vanematel isegi 45 minutit.

Õhtuse söömaaja algus satub paljudel noortel tihti täistunnile, kas kuuest, seitsmest või kella kaheksast. Palju on ka noori, kelle õhtune näksimine venib keskööni ja on üksikuid, kes ei ütle ära öisest suutäiest.

Suur osa vabast ajast kulub noortel televiisorivaatamisele. Noortel kulub teleka ees keskmiselt 1 tund ja 50 minutit päevas. Kümnendi jooksul on see aeg siiski lühenenud 10–14-aastastel 35 minutit ja 15-24 aastastel isegi 40 minutit. Võib öelda, et telekavaatamise arvelt on suurenenud õppimisele, aga ka arvuti taga istumisele kuluv aeg. Vaba aja tegevustele kuluv aeg kokku on noorematel üle 7 tunni ja vanematel veidi alla 7 tunni.

Kõige suurema osa ööpäevast võtab noortel uni. Keskmiselt magab noor veidi all 10 tunni ööpäevas. Noored lähevad magama tavaliselt õhtul kella kümne ja kesköö vahel. Aga paljudel noortel võib see toiming venida kuni kella neljani hommikul, millest tulenevalt võib uneaeg olla oluliselt lühem kui see noorele inimesele vajalik oleks.

Kutt Kommel, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik

Metoodika

Rahvusvaheline noortepäev on ÜRO algatatud iga-aastane sündmus, mille eesmärk on tõmmata ühiskonnas tähelepanu noortele ja noortega seotud teemadele. Esimene rahvusvaheline noortepäev toimus 2000. aastal.

Ajakasutuse uuringut korraldatakse Eestis ja mujal riikides iga kümne aasta tagant, Statistikaameti korraldatud uuring toimus Eestis 2010. aastal ja enne seda 2000. aastal. Lisaks on analüüsis kasutatud 2015. aasta kultuurimooduli andmeid.

Rohkem andmeid leiate Statistikaameti statistika andmebaasist.

http://pub.stat.ee/px-web.2001/Database/Sotsiaalelu/01Ajakasutus/01Ajakasutus.asp

http://pub.stat.ee/px-web.2001/Database/Sotsiaalelu/07Kultuur/04Kultuurielus_osalemine/04Kultuurielus_osalemine.asp

Laste ja noorte kultuuriaasta puhul avaldab Statistikaamet 2017. aasta jooksul vähemalt korra kuus mõne laste ja noorte kohta käiva ülevaate või statistikanoppe.

Infotehnoloogia kui igapäevaelu asendamatu osa

Tänapäeval pole enam üllatav, et IT-seadmete kasutamine on Eestis kujunenud igapäevaelu asendamatuks osaks nii isiku kui ka ettevõtte tasandil. Internet on kättesaadav nii kodus, tööl kui ka liikvel olles.

2016. aastal kasutas Eesti ettevõtetest iga päev arvuteid 96% ja internetti 95%. Valdavalt kasutati interneti püsiühendust, mille allalaadimiskiirus on pidevalt suurenenud. 2016. aastal oli levinuim püsi­ühenduse kiirus vahemikus 10–30 Mbit/s. Paralleelselt püsiühendusega on kiirelt suurene­nud mobiilse interneti kasutamine. 2016. aastal kasutas 74% ettevõtteist töö eesmärgil mobiilset internetti.

Viimasel ajal räägitakse üha enam pilveteenustest ja -tehnoloogiatest kui ühest perspektiivikast IT-teenuse mudelist. Pilveteenuste eesmärk on jagada veebi kaudu ressurssi – tarkvara, riistvara või nende kombinatsioone. Pilve kasutades saavad ettevõtted keskenduda rohkem oma põhitegevusele ja ei pea kulutama liigset energiat IT-taristu ülesehitamisele. 2016. aasta uuringu „Infotehnoloogia ettevõttes“ andmetel on enam kui viiendik ehk 22% Eesti ettevõtetest ostnud pilve­teenuseid. Selle näitaja poolest on Eesti riikide võrduses 7. kohal, edestades Euroopa Liidu keskmist paar protsenti. Suurimad pilveteenuse kasutajad on Põhjamaad — Soome (57%), Rootsi (48%), Taani (42%). Enim ostetud pilveteenus on e-post, finants- ja rakendus­tarkvara, kontoritarkvara, failide säilitamine ja salvestamine. Valdavalt ostetakse pilve­teenuseid oma serverit jaganud teenusepakkujalt, privaatserveri pakkujalt ostis pilveteenuseid 8% ettevõtteist. Ühtpidi peetakse avalikku pilve paindlikumaks ja vähem aega nõudvaks, samal ajal on aga privaatne pilv turvalisem, kuna omanikul on suurem kontroll oma andmete üle. Eestis on suurimad tasulise pilveteenuse kasutajad info ja side valdkonna ettevõtted (54%), kes pakuvad ka ise sama teenust.

1

Tiina Pärson, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik

Jaanika Ait, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik

Loe täispikka artiklit hiljuti ilmunud Statistikaameti Kvartalikirjast 2/2017. 

kvartalikiri 2-17 blogi

Eesti ettevõtjad koolitavad töötajaid varasemast põhjalikumalt

Kiirelt muutuvas majanduslikus ja tehnoloogilises keskkonnas, ei pruugi nooruspõlves omandatud haridus enam tööandja vajadustele vastata. Järgnevalt uurimegi mil moel ja kui palju panustavad ettevõtted töötajate koolitamisse?

Statistikaameti andmetel tegeles 2010. aastal töötajatele koolitamisega kaks kolmandikku ettevõtetest, 2015. aastal oli see näitaja juba 86%.

Suuremad ettevõtted saavad lubada rohkem

Siinkohal mängis olulist rolli ettevõtte suurus – kui 10–49 töötajaga ettevõtetest sai 2015. aasta jooksul töötjate koolitamist endale lubada 85% ettevõtetest, siis üle 250 töötajaga ettevõtetest koolitas oma töötajaid koguni 98%. Suuremad ettevõtted said endale lubada ka rohkemate töötajate koolitamist. Kui üle 250 töötajaga ettevõtted pakkusid koolitusvõimalusi pea pooltele oma töötajatele, siis väiksemates koolitusvõimalusi pakkuvates ettevõtetes sai koolitustel osaleda vaid kolmandik töötajatest. Samuti mõjutas koolitamist ettevõtte tegevusala – finantsvahendusega tegelevas sektoris oli koolitusvõimalusi pakkuvate ettevõttete osakaal kõige suurem (98%), metalli ja metallitooteid tootvas sektoris aga kõige väiksem (76%).

Ettevõttevälised täiendkoolitused kõige populaarsemad

Ettevõtete pakutud täienduskoolitused jagunevad ettevõttesisesteks ja ettevõttevälisteks. Eesti ettevõtjate jaoks olid 2015. aastal populaarsemad ettevõttevälised koolitused, mida kasutas 60% kõigist ettevõtetest. Olulisemateks ettevõtteväliste koolituste korraldajaks olid seejuures koolitusega tegelevad asutused ning erakoolitusettevõtted. Väga populaarsed ei olnud ametiühingute poolt korraldatavad koolitused, mida kasutas vaid 1% kõigist ettevõtteväliseid koolitusi kasutavatest ettevõtetest. Ettevõttesiseseid koolitusi korraldas 46% kõigist ettevõtetest ning need on populaarsemad eelkõige suuremate ettevõtete seas. Teisi koolitusviise, sealhulgas näiteks e-õpet, töökohtade ringlust või konverentse ja seminare kasutas 2015. aastal töötajate koolitamiseks 80% kõigist ettevõtetest.

01

Koolituskulud aina suuremad                                                         

Viie aastaga on kasvanud ka koolitustele tehtavate kulutuste suurus – kui 2010. aastal kulutasid koolitavad ettevõtted töötajate täienduskoolitustele keskmiselt 197 eurot töötaja kohta, siis 2015. aastal oli sama näitaja 355 eurot. Seejuures on pea muutumatuna püsinud nii koolitatavate töötajate osakaal kõigist koolitavate ettevõtte töötajatest (40%) kui ka koolituste tunnihind (20 eurot). Kulutuste suurenemist põhjustab hoopis asjaolu, et täienduskoolitusele kulutatakse varasemast rohkem aega – 2010. aastal oli koolituste kestus keskmiselt 26 tundi osaleja kohta, kuid 2015. aastal võisid kulutasid osalejad koolitustele keskmiselt 45 tundi. Seega võib öelda, et viie aastaga on koolitus ettevõtetes muutunud oluliselt põhjalikumaks.

Ettevõtted, kes koolitusi ei korraldanud, said oma tegevusetust ka põhjendada. Kõige rohkem toodi mittekoolitamise põhjuseks töötajate oskustaseme vastavust ettevõtte vajadustele (44%) ja ainult vajalike oskustega inimeste värbamist (16%). Oma töötajaid koolitanud ettevõtted tõid koolitamist piirava tegurina samuti välja töötajate oskustaseme vastavust ettevõtte vajadustele (33%), lisaks veel ka koolituste kõrget maksumust (32%). Eelkõige mõjutas koolituste kõrge maksumus üle 250 töötajaga ettevõtteid, kes nimetasid seda piirava tegurina lausa 44% juhtudest. Kuna mittekoolitavatest ettevõtetest tõid koolituste maksumust takistava tegurina välja suhteliselt vähesed (9%), võib oletada, et koolituste hind ei mõjuta eriti otsust, kas töötajaid koolitada, küll aga võib see määrata pakutavate koolituste hulga ja mahu.

tabel

Millised koolitusi eelistatakse?

Koolitusvõimalusi pakkunud ettevõtted tõid tähtsamate koolitusalade juures välja eelkõige tehnilisi ja praktilisi oskusi arendavaid koolitusi (73%) ning meeskonnatööoskust arendavaid koolitusi (44%), samas olid erinevate ettevõtete jaoks olulised väga erinevad oskused. Näiteks toodi juhtimisoskusi arendavaid koolitusi olulisemate seas välja võrdlemisi vähe (27% kõigist töötajaid koolitanud ettevõtetest), kuid üle 250 töötjaga ettevõtete jaoks oli tegu väga olulise koolitusalaga (58%). Samuti mõjutas koolitusalade valikut ettevõtte tegevusala – kui tekstiilitööstuses pidas klienditeenindusoskustele suunatud koolitusi oluliseks vaid 11% ettevõtetest, siis rohkem kliendisuhtlust nõudvas jaekaubanduses tõi neid välja 84% ning hotelli- ja restoranisektoris 77% ettevõtetest.

Marti Lillemägi, Statistikaameti analüütik

Metoodika

Statistika aluseks on uuring „Täiskasvanute koolitus ettevõtetes“, mis toimub Eestis ja teistes Euroopa Liidu riikides iga viie aasta tagant. Uuring annab võrreldava ülevaate tööturu koolitusvajadustest ning sellega seotud kuludest ja efektiivsusest. Statistikatöö on osa Euroopa Liidu elukestva õppe statistikast.

Rohkem infot täiskasvanute hariduse kohta võib leida statistika andmebaasist.