Lapsevanemaks olemine mõjutab rohkem naiste tööhõivet

Statistikaameti andmetel on lasteta meeste ja naiste tööhõive määr Eestis samaväärne. Lapsevanemaks olemine aga vähendab naiste tööhõivet ja suurendab meeste oma. Enim mõjutab naiste tööhõivet lapse vanus: väikeste lastega naiste tööhõive määr on madalam. Meeste tööhõivet laste vanus oluliselt ei mõjuta.

Töö- ja pereelu ühitamisega puudub kokku suurem osa inimestest. Kui tasakaal on paigast ära, tekib töö- ja pereelu konflikt ehk töökohustuste täitmist häirib pereelu või vastupidi. Praxise juhtivanalüütik Marre Karu on leidnud, et sagedamini räägitakse töö- ja pereelu konfliktist naiste puhul, sest eeldatakse, et neid mõjutab see enam laste saamise ja nende eest hoolitsemise tõttu. Kasutades Eurostati 2017. aasta andmeid 20–49-aastaste meeste ja naiste kohta, annab Statistikaamet ülevaate, kuidas mõjutab laste arv ja vanus tööhõives osalemist.

Lapsevanemaks olemine vähendab naiste tööhõivet

Naiste tööhõive määr langeb lapsevanemaks olemisega, kuid meestel see hoopis tõuseb. Näiteks ilma lasteta meeste ja naiste tööhõive määr on Eestis sama kõrge (86%). Euroopa Liidus on kõnealused näitajad veidi madalamad, kuid siiski ei erine oluliselt: meestel 80% ja naistel 77%. Ühe lapsega naiste tööhõive on Eestis küll kõrgem kui mujal Euroopa Liidus, kuid võrreldes ilma lasteta naistega langes hõive määr Eestis rohkem kui Euroopa Liidus üldiselt: vastavalt 9 ja 4 protsendi võrra. Tööhõive määr oli mõnevõrra veel madalam kahe lapsega naistel. Kolme ja enamat last kasvatavatel naistel oli see Eestis 64% ning kogu Euroopa Liidus 57%. Kolme ja enamat last kasvatavate naiste tööhõive määr oli kõige madalam Bulgaarias (36%) ja kõige kõrgem Taanis (82%) ning Rootsis (81%).

Kuidas aga mõjutab lapsevanemaks olemine meeste tööhõivet? Olenemata laste arvust püsib see Eestis 93% juures. Ka Euroopa Liidus tõusis ühe lapsega meeste hulgas tööhõive määr 8 ja kahe lapsega 11 protsendi võrra võrreldes ilma lasteta meestega. Kolme või enama lapsega meeste hõive määr aga langes veidi, olles 86%. Kolme ja enamat last kasvatavate meeste seas oli tööhõive määr kõige madalam Bulgaarias (63%) ja kõige kõrgem Maltal (96%).

Väikelaste emad palgatööle ei jõua

Peale laste arvu mõjutab tööhõivet ka laste vanus, kuid samuti pigem naistel. Mitut last kasvatavate meeste ja naiste puhul on arvesse võetud kõige noorema lapse vanus. Alla kuueaastaste lastega naiste hulgas oli Eestis hõive määr 56%, millega oli Eesti Euroopa Liidus tagantpoolt kuuendal kohal. Liikmesriikides on üldine tööhõive määr veidi kõrgem kui Eestis, olles 63%. Kõige madalam oli hõive määr Ungaris (42%) ja kõige kõrgem Rootsis (82%). Juba märgatavalt kõrgem oli Eestis 6–11-aastaste lastega naiste tööhõive määr (87%), ühtlasi oli Eesti ka üks kõrgema naiste tööhõivega riike Euroopa Liidus.

Euroopa Liidu üldine tööhõive määr oli 75%. Kõige madalam oli 6–11-aastaste lastega naiste tööhõive Itaalias ja Kreekas, kus see oli 59%.

Vanemate kui 12-aastaste lastega naiste tööhõive oli Eestis 91% ning selle tulemusega oli Eesti endiselt Euroopa Liidus kõrgeimal kohal, samal ajal kui üldine tööhõivemäär Euroopa Liidus jäi samale tasemele nagu 6–11-aastast last kasvatavatel naistel.

Laste vanus meeste tööhõivet oluliselt ei mõjuta

Laste vanuse mõju meeste tööhõivele on oluliselt väiksem ja pigem vastassuunaline võrreldes laste vanuse mõjuga naiste tööhõivele. Alla 6-aastast last kasvatavate meeste tööhõive on Eestis 93% ja Euroopa Liidus 91%. Liikmesriikidest kõige madalam meeste tööhõive on Bulgaarias (84%) ja kõige kõrgem Tšehhis (97%). Olukord on sama ka 6–11-aastaseid lapsi kasvatavate meeste seas.

Vanemate kui 12-aastaste lastega meeste hõive osatähtsus natuke langeb, olles Eestis 91% ja Euroopa Liidus 85%. Vanemate kui 12-aastaste lastega meeste tööhõive on kõige madalam Itaalias (73%) ja Hispaanias (74%) ning endiselt kõrgeim Tšehhis (96%). Seega väheneb koos lapse vanusega meeste tööhõive Eestis vähem kui üldiselt Euroopa Liidus.

Eesti meeste ja naiste tööhõivet võrreldes selgub, et naiste tööhõivet mõjutavad just väikelapsed ning üldiselt on laste vanus olulisem mõjutaja kui laste arv. Olenemata laste arvust oli hõive kõige madalam naiste hulgas, kellel olid alla 6-aastased lapsed. Kui laps on vanuserühmas 6–11 aastat, on naiste tööhõive taas kõrge ning vanemate kui 12-aastaste lastega meeste ja naiste tööhõive on samaväärne.

Emaduse karistus vs. isaduse boonus

Miks lapsevanemaks olemine üldiselt vähendab naiste tööhõivet, kuid suurendab seda meestel? Kõnealust nähtust on USA teadlane Michelle J. Buding selgitanud kui emaduse karistust (motherhood penalty) ja isaduse boonust (fatherhood bonus). Nimelt on naiste jaoks lapse saamine tööhõive seisukohast halb otsus, sest emasid palgatakse vähem tõenäoliselt väga head pädevust nõudvatele kohtadele ning neile makstakse vähem kui sarnaste oskustega meeskolleegidele. Samal ajal nähakse meeste puhul lapsevanemaks olemist kui boonust: neid palgatakse tõenäolisemalt, samuti saavad nad kõrgemat palka kui nende ilma lasteta sookaaslased.

Tööandjad peavad isasid stabiilsemateks ja suurema pühendumusega töötajateks, aga emasid nähakse rohkem perele keskenduvana ja usutakse, et lapsevanemaks olek võib segada nende tööd. Ema või isa roll ei muuda seda, kuidas inimene töötab, vaid muudab tööandja ootusi töötajale. Tegemist on traditsiooniliste soorollidega seotud hoiakuga, mis kujutab mehi kui pere ülalpidajaid ja naisi kui hoolitsuse pakkujaid.

USA teadlased Julia B. Bear ja Peter Glick selgitavad kõnealust nähtust mõistetega „pere ülalpidaja boonus“ (breadwinner bonus) ja „hoolitsuse pakkuja karistus“ (caregiver penalty). Nimelt leidsid nad, et pere ülalpidaja boonus võib tegelikult kehtida nii isadele kui ka emadele, kuid hoolitsuse pakkuja karistus on seotud ainult emadega. Kui töökeskkonnas on teadvustatud ema roll pere peamise ülalpidajana, siis pakutakse ka talle kõrgemat palka ja vastutusrikkamaid ametikohti võrreldes emadega, keda peetakse hoolitsuse pakkujateks.

Seega, kui pere ülalpidaja roll ei pruugigi nii tugevalt olla seotud sooga, siis hoolitsuse pakkujaks olemine on karistuseks ainult naistele, mitte meestele. Uurijad on leidnud, et stereotüüpide alusel arvatakse, et mehed (võrreldes naistega) kulutavad hoolitsuse pakkujatena pere eest hoolitsemisele vähem aega, jättes endale seega rohkem aega töökohustustega tegelemiseks.

Kadri Raid, Statistikaameti juhtivanalüütik

Kohalike omavalitsuste ettevõtlusaktiivsus raugemise teel

Avaliku sektori peamine ülesanne on kindlustada rahvuslik julgeolek ja sotsiaalne heaolu. Siiski on avalik sektor üsna aktiivne ka majanduses, seega on oluline põgusalt analüüsida tegevust sellel suunal.

Eestis on avalik sektor tähtis. Statistikaameti andmetel oli 2017. aastal kõigist hõivatud 658 600 isikust avalikus sektoris rakendatud 155 300 inimest ehk 23,6%. Avaliku sektori panus Eesti majandusruumis loodavasse lisandväärtusesse oli 2016. aastal 16,5%. Avalikus sektoris tehti 2016. aastal 244 miljonit töötundi, mis on 21% Eesti majandusruumis nimetatud aastal tehtud 1159 miljonist töötunnist.

Aastal 2000 kuulus kohalikele omavalitsustele 279 ettevõtet, 2016. aastal oli see näitaja 197. Sellel sajandil on seega kohalike omavalitsuste käes olevate ettevõtete arv vähenenud ligikaudu 30%. Riigi omanduses oli 2000. aastal 73 ettevõtet, aastal 2016 oli neid 70. Riigi majandusüksuste arv on aasta-aastalt pisut muutunud, kuid üldjoontes oleme samas kohas, kus olime sajandi alguses. See tähendab, et kohalikud omavalitsused on majandustegevusest veidi taandunud, riik aga mitte.

Aktiivsus on suurem veemajanduse ja sotsiaalelu valdkondades

Kohalike omavalitsuste käes olevate ettevõtete arv väheneb, kuid protsesside hindamiseks on oluline teada, kas vallad ja linnad taanduvad kõigilt ettevõtlusaladelt proportsionaalselt või mõnelt alalt rohkem kui teistelt ning kas on valdkondi, kus aktiivsus hoopis suureneb. Nõnda on võimalik teha järeldusi, kas kohalikud omavalitsused loobuvad ettevõtlusest põhimõtteliselt või on ettevõtete arvu vähenemise põhjus üksnes tegevusstruktuuri muutus.

Kohalikud omavalitsused on tagasi tõmbunud enamikust ettevõtlusega seotud tegevusvaldkondadest, see tähendab majandustegevusest neile kuuluvate ettevõtete kaudu. Märgatavalt on vähenenud kohalikele omavalitsustele kuuluvate elektri ja gaasi tootmise alal tegutsevate ettevõtete arv.

Kasvu on näha ainult vee ja kanalisatsiooni ning tervise- ja sotsiaalvaldkonnas. Need on elualad, kus on toimunud areng meie üha suurema lõimumise tõttu Euroopa Liiduga. Just sealt on saadud palju rahalist tuge vee- ja kanalisatsioonivõrkude väljaarendamiseks ning sotsiaal- ja tervisevaldkonna kooskõlla viimiseks Euroopa Liidu tavade ning arusaamadega. Niisuguse Euroopa-suunalise arengu juures aga on keskne eelkõige avaliku sektori tegevus, mis tingibki kohalike omavalitsuste aktiivsuse kasvu neis valdkondades.

Kohalike omavalitsuste taandumine on ühiskonna küpsuse märk

Oluline on vaadelda ka seda, kui palju kohalikel omavalitsustel maakondades ettevõtteid on ja milline on olnud ettevõtete arvu muutus viimasel kümnendil.

Aastal 2016 paiknes enim kohalikele omavalitsustele kuuluvaid ettevõtteid Harju maakonnas. Järgnesid Ida-Viru ja Pärnu maakond, neile omakorda Lääne-Viru ja Tartu maakond. Enamikus maakondades on viimase kümnendi jooksul kohalikele omavalitsustele kuuluvate ettevõtete arv vähenenud, samaks on see jäänud kolmes maakonnas ja kasv toimunud ainult Võru maakonnas.

Kohalike omavalitsuste roll ettevõtete omamisel ja sedakaudu majanduses osalemisel näitab selgelt taandumise märke. Vallad ja linnad pühenduvad üha rohkem põhitegevusele ja üha vähem löövad ettevõtluse kaudu kaasa kogukondade arendamisel. See tundub olevat püsiv suundumus ja ka ühiskondliku küpsuse märk: olulised majandusfunktsioonid ei jää valdade või linnade eemaldudes täitmata, need võtab üle erasektor, mis järelikult suudab neid ka nõutaval tasemel täita.

 

Avalik sektor – avaliku sektori asutusi saab jagada omaniku liigi alusel kas riigile või kohalikule omavalitsusele kuuluvateks asutusteks. Kui riigi kapitaliosalus on majandusüksuses 50% või suurem, on tegemist avaliku sektori alaliigiga „riik“. Kui kohaliku omavalitsuse kapitaliosalus on majandusüksuses 50% või suurem, on tegemist avaliku sektori alaliigiga „kohalik omavalitsus“.

 

Jaan Õmblus, Statistikaameti juhtivanalüütik

Lapsed vajavad koolis turvatunnet ja hoolimist

Noorematele lastele meeldib koolis rohkem ehk koolimeeldivus väheneb vanusega, Eestis enam just tüdrukute hulgas. Koolimeeldivust aitavad suurendada turvatunne koolis, sõbrad ja õpetajad, kes lapsi kuulavad ning nende arvamusest hoolivad.

Perekonna järel teine oluline subjektiivse heaolu allikas laste elus on kool. Seal veedavad nad suure osa ajast. Peale teadmiste omandamise on kool paik, kus lapsed loovad sõprussuhteid ja koguvad oskusi eluks. Riiklik õppekava raamib nende kasvamist tublideks ja toimetulevateks täiskasvanuteks. Kuigi koolile on väga oluline keskenduda edule, võib see kaasa tuua üldise koolikeskkonna muutumise teisejärguliseks. Ka õpilaste tervisekäitumise uuring (HBSC) ja PISA-test on rõhutanud õpilaste akadeemiliste tulemuste ning subjektiivse heaolu vastuolu eri riikides. See omakorda on toonud koolimeeldivuse kui olulise teema laiema avalikkuse huvivälja. Üha enam on hakatud rääkima koolist kui lapse heaolu allikast ning selle tähtsusest tubliks ja täisväärtuslikuks ühiskonnaliikmeks kasvamisel.

Jacobsi fondi rahastusel korraldatud rahvusvaheline laste subjektiivse heaolu uuring „Children’s Worlds“ (ISCWeb), mis hõlmas 16 riiki üle maailma (ligi 55 000 last, Eestist üle 3000), käsitles teiste teemade kõrval ka 8-, 10- ja 12-aastaste laste hinnanguid koolile. Laste hinnangute iseärasus on vastata skaala positiivsemale poolele. Seetõttu võtsid uurijad vaatluse alla laste rühmad, kes andsid maksimumhinnanguid (Kutsar jt 2018) ehk need, kellele väga meeldis koolis käia. Järgnevalt käsitlemegi, kuidas laste hinnangutes koolimeeldivus muutub ning millised tegurid seda mõjutavad.

Vanematele lastele meeldib koolis vähem
Laste hinnangud koolimeeldivusele erinevad riigiti (vt joonis). Näiteks Nepalis ja Etioopias suhtuvad lapsed kooli väga positiivselt, kuid Saksamaal ja Eestis on lapsed oluliselt kriitilisemad. Õpilasi, kellele väga meeldib koolis, on üldiselt vähem Euroopa riikides (Saksamaa, Eesti, Suurbritannia, Poola, Norra) ja rohkem majanduslikult vähem arenenud riikides (Etioopia, Nepal, Alžeeria).

Võrreldes koolimeeldivuse muutust nelja kooliaasta jooksul ehk 8- ja 12-aastaste laste seas, ilmneb sarnane muster: grupp, kellele väga meeldib koolis käia, on nooremate laste hulgas suurem ja kahaneb vanuse tõustes. Erandid on Nepal ja Etioopia, kus laste osatähtsus, kellele väga meeldib koolis, tõuseb koos vanusega. Jooniselt on näha, et riikides, kus koolimeeldivus vanusega väheneb, erineb ka vähenemise kiirus. Näiteks kui pooltele 8-aastastele Eesti lastele väga meeldib koolis käia, siis 12-aastastest lastest meeldib see ainult 14%-le. Seega nelja kooliaasta jooksul vähenes koolimeeldivus Eestis ligi neli korda. Koolimeeldivus väheneb riigiti valdavalt vähem 8–10-aastaste hulgas ja rohkem vanuses 10–12 aastat.

Tüdrukute ja poiste koolimeeldivus väheneb erineva kiirusega
Analüüsides koolimeeldivuse muutusi tüdrukute ja poiste seas, toovad Kutsar ja Kasearu (2017) välja, et osas riikides vähenes koolimeeldivus rohkem tüdrukute ja teistes just poiste hulgas. Näiteks poiste seas vähenes koolimeeldivus enam Alžeerias, Türgis ja Rumeenias. See tähendab, et 8-aastaste tüdrukute ja poiste koolimeeldivus oli üsna sarnane, kuid 12-aastaste vanuserühmas oli poiste koolimeeldivus vähenenud märgatavalt rohkem kui tüdrukutel.

Tüdrukute hulgas vähenes koolimeeldivus rohkem Eestis, Poolas, Suurbritannias, Israelis, Maltal ja Lõuna-Koreas. Nendes riikides oli 8-aastaste tüdrukute hinnang koolimeeldivusele kõrgem võrreldes sama vanade poistega, kuid 12-aastastel oli poiste ja tüdrukute koolimeeldivus enam-vähem samal tasemel.

Kõige enam vähenes koolimeeldivus Eestis, kus 8-aastastest tüdrukutest
65%-le meeldis väga koolis käia, kuid 12-aastaste tüdrukute hulgas oli selliseid 15%. See tulemus näitab, et Eesti tüdrukud suhtuvad haridustee alguses kooli positiivsemalt kui poisid, kuid nelja aasta jooksul suureneb nende kriitilisus poistega võrreldes rohkem.

Koolimeeldivuse mõjutajad
Mis mõjutab laste koolimeeldivuse kahanemist nelja vaadeldud kooliaasta jooksul? Kutsar ja Kasearu (2017) toovad välja, et koolimeeldivus ei seisne ainult ühes hinnangus koolile, vaid on pigem kooliõhkkonna ja -suhete hinnangute kogum võrrelduna lapse ootuste ja isiklike kogemustega koolis.

Koolimeeldivust mõjutab nii Eestis kui ka teistes riikides kõige enam see, kui turvaliselt õpilane ennast koolis tunneb. Peale turvalisuse mõjutavad koolimeeldivust ka õpetajad ja kaasõpilased. Koolimeeldivus püsib kõrge, kui kool on koht, kus lapsel on hea olla, kui teda koheldakse õiglaselt, kuulatakse ära ja tema arvamus loeb. Seega on koolimeeldivusel potentsiaali aastate jooksul ka suureneda, kui lapsed kogevad, et koolis väärtustatakse nende isiksust ja arengut. Eriti mõjutavad koolimeeldivuse säilimist ja suurenemist sõbrad.

Peale selle avaldavad mõju ka koolivälised tegurid, näiteks lapse kodune olukord ja ühistegevus eakaaslastega.

Laste aktiivne osalus koolielus, õpetajate ja klassikaaslaste hooliv ning mõistev suhtumine toetab heaolu loova koolikeskkonna arengut.

Kadri Raid, Statistikaamet
Dagmar Kutsar, Tartu Ülikool
Kadri Soo, Tartu Ülikool


Pikem ülevaade rahvusvahelisest laste heaolu uuringust ilmus Kvartalikirjas 1/2018.

Käesolev blogilugu valmis ETAGi PUT1530 raames.

Kasutatud kirjandus
Kutsar, D. and Kasearu, K. (2017). Do children like school – crowding in or out? An international comparison of children’s perspectives. Children and Youth Services Review, No 80, 140–148.
Kutsar, D., Raid, K. ja Soo, K. (2018). Rahvusvaheline laste heaolu uuring – võimalus arendada lastekeskset statistikat. Kvartalikiri 1/2018, lk 21–28.

 

EV100: Eesti majandussajand on kaotanud liidrid, kuid toonud targema majandamise

Statistikaameti andmeil on saja aasta tagusega võrreldes Eesti majandusest praeguseks kadunud selged juhtvaldkonnad, mis 1924. aastal olid põllumajandus ja puidutööstus. Majanduse struktuur on muutnud märksa teadmismahukamaks: oleme liikunud väärtuse ahelas kõrgemat lisandväärtust loova majanduse suunas.

Tänapäeva Eesti majandus on mitmekülgne ja väikeriigi ees seisvaid väljakutseid arvestades kohanenud maailmamajandusega. Olukord pole majandussektorite paljutahulisuse poolest aga sugugi alati selline olnud. Eesti Vabariigi algusaastatele tagasi vaadates näeme märksa lihtsamat majanduse ülesehitust. Sarnaselt praegusega juhinduti ka sada aastat tagasi välisriikide turunõudlusest, olgugi et praegusega võrreldes vähem.

Tänapäeval on populaarne ettevõtlus 

Majanduse struktuuri on oluline analüüsida, sest sealt saab vastuse riigi konkurentsivõimele ja majanduslikule jätkusuutlikkusele. Osa sektoreid on nn majandusmootorid, teised aga nendele toetuvad nn kaasajooksjad. Vaadates Eesti saja aasta tagust majandust ja kõrvutades seda praegusega, saame teha olulisi järeldusi, kuhu oleme teel ning kas peaksime olema murelikud või võime rahulikult igapäevast tööd teha.

1924. aastal oli Eestis 3738 tööstusettevõtet (279 suur-, 2121 kesk- ja 1338 väiketööstusettevõtet). Suurtööstusettevõttes oli 20 ja rohkem hõivatut, kesktööstusettevõttes 10–19 hõivatut ja väiketööstusettevõttes kuni 9 hõivatut. 2016. aastal oli meie riigis 81 869 ettevõtet. Kuni 9 hõivatuga oli 74 487 ettevõtet, 10–19 hõivatuga 3767 ettevõtet ja vähemalt 20 hõivatuga 3615 ettevõtet.

Andmete võrdlemisel on oluline tähelepanu juhtida asjaolule, et tänapäeval vormistatakse enamik oma toote või teenuse müügile suunatud algatustest äriühingutena, kuid Eesti esimese riikliku sõltumatuse perioodil see nii ei olnud. Statistikas kajastusid ettevõtetena peamiselt tööstustootmisega tegelevad majandusüksused. Kohalikud talupidamised nii oma põllumajandusliku kui ka käsitööndusliku panusega ettevõtetena kirja ei läinud. Seega on tänapäeval meil ettevõtteid rohkem, kuid mitte nii palju, kui ettevõtete arvu vaadates võib tunduda.

Majandust vedasid põllumajandus, puidu- ja metallitööstus

Enne Teist maailmasõda oli Eestis palju majandustegevust seotud põllumajandusega, kuid selles sektoris suurtööstusettevõtteid ei tegutsenud. Samal ajal oli põllumajandusega seotud 1149 kesktööstusettevõtet 2121-st (s.o 54%). Kõige rohkem, s.o 198 põllumajanduslikku kesktööstusettevõtet tegutses Tartumaal (17% põllumajanduslikest kesktööstusettevõtetest). Seega oli põllumajandus aktiivne tootmisharu, seal aga puudus oluline kapitali kontsentratsioon, kuid just see tekitab suurettevõtteid.

Teine väga aktiivne majandusvaldkond sada aastat tagasi oli puidutööstus. 1924. aastal tegutses puutööstuses 59 suurtööstusettevõtet 279-st ja 264 kesktööstusettevõtet 2121-st. Puit pole ka sada aastat hiljem moest läinud: 2016. aastal tegutses puidutööstuses 1086 ettevõtet, kuid praegu domineerivad teised sektorid.

Väga tugevalt oli sada aastat tagasi esindatud ka metallitööstus. 1924. aastal oli see eelkõige suurtööstusettevõtete pärusmaa, milles oli hõivatud 40 suurtootmist.

Kõige rohkem ettevõtteid on hulgi- ja jaekaubanduses

Praegu näeme teistsugust pilti. Ettevõtete arvu järgi on meil 2016. aasta andmete alusel juhtiv sektor hulgi- ja jaekaubandus, kus tegutseb üle 16 000 ettevõtte. Teisel ja kolmandal kohal on vastavalt kutse-, teadus- ja tehnikategevus (12 500 ettevõtet) ning ehitus (10 000 ettevõtet).

Töötajate arvu järgi on 2016. aasta andmete põhjal Eesti juhtiv majandussektor töötlev tööstus, kus hõivatud oli 24,7% Eesti töötajaskonnast. Järgnevad hulgi- ja jaekaubandus (20%) ning ehitus (10%). Toodangu väärtuse seisukohalt hoiab juhtkohta töötlev tööstus (32,3%), sellele järgneb hulgi- ja jaekaubandus (13%) ning veondus ja laondus (12%). Kõige suurem osatähtsus lisandväärtusest tuleb töötlevast tööstusest (22,2%), sellele järgneb hulgi- ja jaekaubandus (17%) ning siis omakorda kutse-, teadus- ja tehnikategevus (9%).

Majandusstruktuuri mõistes puudub selge liider

Ülaltoodud andmete põhjal meie tänast majandust analüüsides järeldub, et majandusstruktuuri mõistes puudub meil praegu selge liider. Nelja analüüsitud näitaja alusel domineerib kolme puhul küll töötlev tööstus, kuid ettevõtete arvu poolest see valdkond jällegi kolme esimese hulka ei pääse. Hulgi- ja jaekaubandus aga on väga tugevalt esindatud kõigi nelja vaadeldud näitajaga, olles töötleva tööstuse järel teisel kohal kolme näitaja alusel ja liidripositsioonil ettevõtete arvu põhjal.

Töötajate ja ettevõtete arvu poolest pääseb esikolmikusse veel ehitus ning ettevõtete arvu ja loodud lisandväärtuse alusel kutse-, teadus- ja tehnikategevus. Toodangu väärtuse põhjal on konkurentsis ka veondus ja laondus.

Valitud kurss sajandi võrdluses

Mida võiks järeldada meie praeguse majandusstruktuuri võrdlusest saja aasta taguse ajaga? Aastal 1924 olid selged juhtvaldkonnad põllumajandus ja puidutööstus, kuid tänapäeval on kerkinud teised liidrid. Sada aastat tagasi ammutasime pigem maaharimise tulemusena saadavaid rikkusi, tänapäeval tegeleme rohkem töötlemise, kauplemise ja ka teaduse, ehituse ning logistikaga. Sada aastat tagasi oli kapital kontsentreerunud puidu- ja metallitööstusesse (suurtööstusettevõtete suur arv), tänapäeval on kapitali akumulatsiooni näha töötlevas tööstuses (majandusnäitajad on kõrged, kuid ettevõtete arv väike – kontsentratsiooni näitaja).

Sisult on töötlev tööstus ning kutse-, teadus- ja tehnikategevus majanduse mootorid. Hulgi- ja jaekaubandus ning ehitus on sektorid, mis teenindavad majandusmootoreid või tulenevad nende edust: ehk kui muidu läheb majandusel hästi, siis arenevad ka nimetatud sektorid. Veondus ja laondus on selgelt nii tööstust, kaubandust kui ka ehitust teenindavad sektorid.

Kokkuvõtvalt on Eesti majandus saja aasta võrdluses kaotanud selgelt liidrikohal olevad majandusharud, kuid muutnud struktuuri märksa teadmismahukamaks: oleme liikunud väärtuse ahelas kõrgemat lisandväärtust loova majanduse suunas. Tegemist on arenguga, mille vajalikkusest on palju räägitud. Jääb vaid loota, et saja-aastase perioodi võrdluse alusel on võimalik hinnata meie suundumusi tulevikus. Kui jah, siis oleme õigel teel ja tuleb vaid kurssi hoida.

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on kogumik „Eesti Vabariik 100. Statistiline album“.

 

 

Jaan Õmblus, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik

 

EV100: Eestimaalased elavad üha sagedamini üksikult

Statistikaamet annab ülevaate sellest, millised muutused on aset leidnud leibkondade suuruses ja koosseisus 1934. ja 2011. aasta rahvaloenduse võrdluses. Üldjoontes võib öelda, et inimesed elavad üha rohkem üksikult ja leibkonnad on jäänud väiksemaks. Vähem on ka abielul põhinevaid leibkondi ja rohkem üksikvanemaid. See tähendab, et eestimaalased, eriti just naised, on muutunud 80 aastaga üksikumaks.

Üheks leibkonnaks loetakse ühisel aadressil elavad isikuid, keda seob ühine kodune majapidamine (ühine eelarve ja toit). 1934. aastal oli Eestis kokku ligi 346 000 leibkonda, nende hulgas oli üksikult elavaid 22%. Aastal 2011 oli leibkondade arv ligi 600 000, nende hulgas oli üksi elavaid 40%. Keskmine leibkonna suurus oli 1934. aastal ligi neli inimest ja kõige rohkem inimesi elas neljaliikmelistes leibkondades (20%). 2011. aastal oli keskmine leibkonna suurus veidi üle kahe inimese ja kõige rohkem inimesi elas kaheliikmelistes leibkondades (27%). Seega on 80 aasta jooksul peale üksikult elavate inimeste hulga suurenemise vähenenud ka leibkondade suurus.

Paratamatult tekib küsimus, kes on need üksikud, kes moodustavad märkimisväärse osa rahvastikust. Kui vaadata üksinda elavaid inimesi soo ja vanuserühma järgi, siis ilmneb, et üksikult elavate inimeste hulk on suurenenud kõigis vanuserühmades. Siiski torkab silma just suurem üksi elavate inimeste osatähtsus vähemalt 65-aastaste naiste seas. Nimelt oli 2011. aastal üksi elavaid naisi enam kui neli korda meestest rohkem. Et naiste oodatav eluiga on meeste omast ligi kümme aastat pikem, siis võivadki naised sagedamini jääda vanaduspõlves üksikuks.

Leibkondade koosseis

Kui vaadata leibkondi koosseisu järgi, siis ilmnes, et 1934. aastal oli kõige enam täisleibkondi, kus abielupooled elasid koos (68%). Abielul põhinevate leibkondade osatähtsus oli suurim ka aastal 2011 – 53%. 2011. aastal loendati eraldi ka vabaabielul põhinevaid leibkondi ja neid oli 24%. Peale paarisuhtel põhinevate leibkondade eristati mõlemal perioodil ka üksikvanema leibkondi. 1934. aastal nimetati neid „üksiku abielupoole leibkondadeks“ ja neid oli 13%. Üksiku abielupoole leibkondades oli naine leibkonnapea 76% juhtudest ehk abielu lõppedes jäid lapsed enamasti naisega. 2011. aasta rahvaloenduse järgi oli üksikvanema leibkondade osatähtsus 23%. Nii nagu 80 aastat tagasi oli ka aastal 2011 lastega üksikvanemate seas endiselt enam just naisi (91%). Seega on mõnevõrra vähenenud abielul põhinevate leibkondade osatähtsus. Rohkem on aga üksikvanemate leibkondi ja nende hulgas just üksinda last kasvatavaid emasid.

 

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on kogumik „Eesti Vabariik 100. Statistiline album“.

 

 

 

Kadri Raid, Statistikaameti peaanalüütik

Mõisted
Üksiku leibkonnad koosnesid vallalistest ja lastetutest ning lastest lahus elavatest üksikutest endistest abielulistest.

Äraoleva peaga leibkondadeks nimetati neid, kus leibkonna ülalpidajad või pea viibis rahvaloenduse ajal perekonnast eemal.

Allikad
Eesti Statistika kuukiri, 1936 juuli-august
Rahvaloendus 2011. Leibkonna tabelid

Head naistepäeva!

Statistikaameti andmetel oli 2017. aastal Eesti rahvastikus 698 000 naist. Kui võtta vaatluse alla naistepäevaga sobivad kaubad ning teha puhtteoreetiline arvutus naiste kasuks, siis mullu imporditi Eestisse naise kohta 12 euro eest lõhnaõli, 34 lõikelille ja 8 kilo šokolaadi.

Eesti poelettidel oli 2017. aastal ligi pool müüdavatest lõhnaõlidest ja
-veest Prantsusmaa päritolu. Lõhnaõli ja -vett toodi Eesti kaubandusse müügiks 8,3 miljoni euro eest. Müügile jõudis lõhnaõli ja -vett iga Eestis elava naise kohta keskmiselt ligi 12 euro eest.

2017. aastal toodi Eestisse 23,8 miljonit lõikelille koguväärtusega 7,5 miljonit eurot, mis teeb 34 lõikelille iga Eestis elava naise kohta. Lõikelillede impordis domineerisid roosid.

Kõige enam imporditi 2017. aastal Eestisse Soome (15%), Leedu (11%) ja Läti (10%) päritolu šokolaadi ja -kompvekke. Importšokolaadi ja -kompvekke toodi Eestisse 30,4 miljoni euro eest 5,5 miljonit kilogrammi. Iga naise kohta müüdi Eestis seega keskmiselt ligi 8 kg importšokolaadi ja
-kompvekke.

Tegelikult tuleb muidugi silmas pidada, et lõhnavett, lõikelilli ning šokolaadi tarbivad ka mehed.

 

 

Evelin Puura, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik

 

Detailsem ülevaade statistika andmebaasis. VK10_2: Kaupade eksport ja import kauba (KN) ja riigi järgi 2012–2017

 Kasutatud kaubakoodid kombineeritud nomenklatuuri (KN) järgi:
 33030010 lõhnaõlid
33030090 lõhnaveed
18063100–18069039 šokolaaditooted
06031100–06031970 värsked lõikelilled

 

Enamik Eesti rahvastikust koondub päevasel ajal linnadesse

Rahvastik liigub päeval linnadesse ja alevitesse, kasvatades linnaliste asulate päevast rahvaarvu öisega võrreldes 109 000 inimese võrra. Linnades omakorda koondutakse päeval keskustesse.

Sellise tulemuse andis Statistikaameti registripõhise rahva ja eluruumide (REGREL) loenduse esimene prooviloendus, mis toimus 2016. aastal. Prooviloenduse andmetest selgus, et päevasel ajal linnalistesse asulatesse tööle ja õppima suunduvate inimeste tõttu suureneb linnaliste asulate rahvaarv ligi 109 000 inimese võrra kasvades 1 010 000 inimeseni. Eestis kokku elab 1,3 miljonit inimest. Lisaks suureneb linnaliste asulate rahvaarv päeval neisse erinevaid teenuseid tarbima tulnud inimeste ja turistide võrra, keda päevarahvastikus arvesse ei võetud. Tegemist on hinnangulise päevarahvastiku paiknemisega.

Suuremates linnades koondub päevarahvastik keskustesse

Kõige enam muutub rahvaarv Tallinna kesklinnas, suurenedes päeval rohkem kui 15 000 inimese võrra ruutkilomeetri kohta. Kõige tihedam on päevarahvastik Tallinna kesklinnas Estonia puiestee ümbruses – hinnanguliselt 26 000 inimest ruutkilomeetril. Ka Tartu kesklinnas suureneb rahvaarv päeval enam kui 10 000 inimese võrra. Vaata päevarahvastiku paiknemist ruutkaardil Statistikaameti kaardirakenduses.

Keskustesse koondumist on märgata ka teiste maakondade keskuslinnades, kuid seal on muutused absoluutarvudes kordades väiksemad, jäädes alla 3000 inimese ruutkilomeetri kohta. Keskustesse koondumine on seotud neis paiknevate ametiasutuste, büroode, koolide ja teenindusettevõtetega. Loomulikult suureneb päeval rahvaarv ka tööstuspiirkondades, kuid päevane rahvastikutihedus on seal hõredam kui keskustes. Rahvaarvu suurenemine keskustes toimub peamiselt linnade ümbruskondade ja magalapiirkondade arvelt. Kõige rohkem väheneb rahvaarv piirkonnas, kus viimase rahvaloenduse ruutkaardi andmetel oli kõige tihedamalt eluruume – Tallinnas Mustamäel Vilde, Tammsaare ja Mustamäe teede vahelises piirkonnas. Sealt lahkub päeval 5400 inimest, mis on samas suurusjärgus Põlva linna elanike arvuga.

Kõik inimesed siiski ei liigu päeval keskustesse. Suur osa lapsi ja noori õpivad kodulähedases lasteaias või koolis. Elukohta on päevarahvastiku arvestamisel arvatud kodused, töötud ja pensionärid, kes enam tööl ei käi. Lisaks ei asu kõik töökohad keskustes. Seetõttu on korruselamute piirkondades, kus elanike arv on öösel suur, ka päevane rahvastikutihedus suur. Näiteks on päevarahvastiku tihedus enam kui 10 000 inimest ruutkilomeetril Tallinna nn mägedel – Lasnamäel Linnamäe tee ümbruses ja Vikerlase–Virbi tänavate piirkonnas, Mustamäe Vilde tee piirkonnas ning Õismäel. Tartu Annelinnas on rahvastikutihedus päeval 4000–6000 inimest ruutkilomeetril.

Rahvastiku ööpäevase liikumise visualiseerimiseks on tehtud Tallinna ja Tartu kohta 3D-animatsioonid, mis näitavad öise ja päevase rahvaarvu muutust 1 km x 1 km ruutude kaupa. Punasega on kujutatud piirkonnad, mis saavad päeva jooksul inimesi juurde ning lillaga piirkonnad, mis kaotavad inimesi (mida tumedam värv, seda suurem inimeste arvu muutus).

 

Päevasel ajal tühjeneb elanikest ligikaudu Hiiu maakonna suurune ala – 1085 km2. Ruutkaardi andmetel on päevasel ajal asustatud ruute 20 150, öösel on asustatud ruute 21 235.

Enamasti koondavad suuremad linnad ümbritsevatest valdadest päevasel ajal rahvastikku

Nii kasvab rahvaarv päeval arvuliselt kõige enam Tallinnas (57 000 inimese võrra) ja Tartus (21 000 võrra). Nende linnade naabervaldades päevane rahvaarv üldjuhul väheneb: Tallinna naabervaldadest kõige rohkem Viimsi ja Harku vallas, kus päeval rahvaarv on enam kui 3000 elaniku võrra väiksem. Tartu naabritest on Tartu, Luunja ja Ülenurme valdade päevane rahvaarv 1000–1400 inimese võrra väiksem.

 

Suurtest linnadest on erandlikud Ida-Virumaa linnad

Narva ja Kohtla-Järve rahvaarv päevasel ajal suurenemise asemel hoopis väheneb – Narvas 4800 ja Kohtla-Järvel 3900 inimese võrra. Samas suureneb nende linnade naabervaldade päevane rahvaarv. Nii suureneb Kohtla-Järve naabruses paikneva Jõhvi valla rahvaarv päeval 3800 inimese võrra. Põhjuseks vallas asuv Jõhvi linn, mille elanikud moodustavad 85% Jõhvi valla rahvastikust ning mis toimib Ida-Viru maakonna keskuslinnana. Mäetaguse vallas suureneb päevane rahvaarv 700 inimese võrra eelkõige seal paikneva Estonia Kaevanduse tõttu. Narvaga piirneva Vaivara valla rahvastik päeval peaaegu kahekordistub. Vaivaras asuvad Eesti Energia ettevõtted. Ida-Virumaa elanikele on oluline töökoht ka Tallinn. On üsna tõenäoline, et igapäevaselt Tallinnasse tööle ei käida, vaid pigem omatakse elukohta ka Tallinnas, kuid registri andmetes teised elukohad ei kajastu.

Lisaks eeltoodud Ida-Virumaa valdadele on veel vaid neli valda, kus päevarahvastiku arv ületab öörahvastiku arvu. Need on Laeva, Rae, Sõmeru ja Võru vallad. Neist kõige rohkem suureneb rahvaarv päeval Rae vallas enam kui 4000 inimese võrra. Rae valla olulisemateks tööandjateks on ABB AS, AS Kalev ja Rimi Eesti Food AS, mis pakkusid tööd ligikaudu 2000 inimesele. Sõmeru valla suurimaks tööandjaks on Rakvere lihakombinaat. Võru vallas Võru haigla, AS Barrus ning Arke lihatööstus. Laeva vallas on oluliseks tööandjaks Valio Laeva Meierei, mis annab tööd enam kui 200 inimesele. Kõikide ülejäänud valdade rahvaarv päeval väheneb. Valla öö- ja päevarahvastiku erinevus sõltub eelkõige kohapeal olevate töökohtade arvust – kui töökohti napib, liigutakse päeval oma piirkonnast välja.

 

 

Ülle Valgma, Statistikaameti geoinfo juhtivspetsialist

 

Metoodika

Päevarahvastikuks liigitatakse inimesed, kes viibivad antud piirkonnas töö ajal ning öörahvastiku moodustavad inimesed, kes elavad selles piirkonnas.

Tänu keskse aadressandmete infosüsteemi (ADS) kasutusele võtmisele erinevates registrites, on suure osa elanike päevane asukoht võimalik määrata hoone täpsusega. Seetõttu saab hinnata rahvastiku paiknemist päevasel ajal ruutkaardi alusel. Rahvastiku päevane paiknemine on mõnes mõttes isegi olulisem nende elukohtade järgsest paiknemisest, mida mõõdab rahvastikustatistika, sest suurt osa teenustest tarbitakse päevase asukoha läheduses. Samuti on see oluline ühistranspordi ja teedevõrgu planeerimisel. Andmed päevarahvastiku kohta on hinnangulised, sest põhinevad ettevõtete juriidilisel aadressil, mis võib erineda tegevuskoha aadressist.

Päevarahvastiku andmed tuginevad inimeste hinnangulisele asukohale päevasel ajal. Eeldati, et töötajad paiknevad töökohtades, (üli)õpilased (üli)koolides, lasteaialapsed lasteaedades ning ülejäänud elanikud kodus (pensionärid, töötud, mitte-töötavad). Kuna prooviloenduses vange eraldi ei uuritud ning nende hõiveseisundit eraldi välja ei toodud, on enamus neist päevarahvastiku andmetes elukoha, mitte vangla, aadressil. Sõjaväelastest ligikaudu 60% on paigutatud elukoha aadressile, teised koolidesse ja töökohtadele; õppijad ja töötajad aga kooli või töökoha asukohta. Elanike igapäevast liikumist teenuste tarbimiseks ning vabaaja veetmiseks arvesse ei võetud.

Tulenevalt kasutatud metoodikast ei saa hinnata pendelrändevooge, sest mitme tegevuskohaga ettevõtete töötajad jagati proportsionaalselt tegevuskohtade töötajate arvuga, arvestamata nende elukohtadega.

Päevarahvastiku andmete aluseks on prooviloenduse andmed seisuga 01.01.2016, millest jäeti välja teadmata elukohaga inimesed. Päevase asukoha määramisel oli aluseks hõiveseisund. Kuna hõiveseisundit ei määrata ühepäevase täpsusega, sai selle aluseks esimene täispikk töönädal enne uuringumomenti ehk 14.12.2015–20.12.2015. Hõiveseisundi järgi jagunesid päevased asukohad:

  • Alla 15-aastased ja õppurid – päevaseks asukohaks on õppeasutus, andmete allikaks Eesti Hariduse Infosüsteem.
  • Hõivatud – päevaseks asukohaks on töökoha asukoht. Andmed pärinevad:
    • Töötasu struktuuriuuringust, kust saadi töökoha asukoht asula täpsusega toimlate jaoks. Töötasu struktuuriuuring oli töökoha allikas neil ettevõtetel, mis olid uuringu valimis esindatud ja tegutsesid rohkem kui ühes kohas;
    • Ettevõtete statistilisest registrist, kust pärinevad majanduslikult aktiivsete ettevõtete asukohad aadressi täpsusega. Töökoha asukoht võeti Ettevõtete statistilisest registrist kõigi ülejäänud ettevõtete jaoks, mille puhul töötasu struktuuriuuringu andmeid ei kasutatud.
  • Töötud, pensionärid, muud – nende päevaseks asukohaks loeti elukoht ning andmete allikaks rahvastikuregister;

Hõivatud, õppurid ja alla 15-aastased, kellele ei õnnestunud päevast asukohta määrata, nende jaoks kasutati samuti elukoha asukohta.

Kui ettevõttel oli mitmeid tegevuskohti ehk toimlaid, siis jaotati nende ettevõtete töötajad juhuslikult toimlatesse vastavalt struktuuri-uuringus selgunud proportsioonidele. Näiteks kui töötasu struktuuri-uuringu järgi töötas 25% ettevõtte töötajatest Tartus, siis sama protsent selle ettevõtte töötajaid paigutati Tartusse ka päevarahvastiku andmestikus.

Päevarahvastiku ruutkaardi jaoks agregeeriti punktipõhised asukohad, mis olid teada eluruumi, hoone või katastri täpsusega. Täpne asukoht oli teada 86%-l elanikest. Päevased asukohad, mis olid teada asustusüksuse täpsusega (4%) jaotati juhuslikult asustusüksuse territooriumile võttes arvesse hoonete paiknemist asustusüksuses. Tallinna ja Kohtla-Järve linnaosade ning omavalitsusüksuse tasemel teada olnud töökohtade asukohad, mida oli kokku 10%, jaotati proportsionaalselt vastavalt 2011. aasta päevarahvastiku ruutkaardile.

Kuna 14% andmetest on juhuslikult paigutatud ning ka toimlate vahel on inimesed jaotatud juhuslikult, siis koostati ruutkaart vaid kogu rahvaarvu kohta, jättes soo-vanusjaotuse arvestamata.

Analüüs on tehtud Eurostati grandi „Improvement of the use of administrative sources (ESS.VIP ADMIN WP6 pilot)“ rahastusel ning põhineb Statistikaameti 2016. aastal läbiviidud registripõhise rahva ja eluruumide loenduse (REGREL) esimese prooviloenduse andmetel.