Mis maa see on, siin pole ühtki mäge…

Statistikaamet uuris, kui suure osa moodustavad meie valdade ja linnade pindaladest suuremad maakatte tüübid nagu mets, põllu- ja aiamaa, rohumaa ning märgalad. Selgub, et metsa osatähtsus on suurim Saarde vallas, põllu- ja aiamaa osatähtsus Rakvere vallas, märgalade osatähtsus Kastre vallas ning rohumaid on osatähtsuselt enim Kihnu saarel.

Ühes hiljutises blogipostituses tõdesime, et suur osa Eestimaast on asustamata. Nüüd olekski paslik vaadata, mis asustamata maa peal aset leiab ehk milline on Eesti ja selle omavalitsuste topograafia ning millised kõlvikud* Eestimaad katavad?

Vaata erinevate kõlvikutüüpide osatähtsusi valdades ja linnades siit.k6lvikud_blogigraafika_100pxKõlvikute koosseis, märts 2019

Maa-ameti andmetel on Eesti pindala veidi enam kui 45 300 km². Üle poole sellest ehk ~ 23 400 km² on kaetud metsaga. Metsa osatähtsus on suurim Saarde vallas (74%), seejärel Hiiumaa vallas (69%) ning kolmandana Anija vallas (68%). Valdadest on metsa osatähtsus väikseim Rakvere vallas (30%) ning linnadest Maardus (8%), Sillamäel (10%) ja Rakveres (14%).

Loogiliselt mõeldes võiks eeldada, et linnades on metsa vähem ja valdades rohkem, kuid pärast viimast haldusreformi on osad linnad omandanud väga suured pindalalised mõõtmed ning nende haldusalasse kuulub nüüd rohkem erinevaid kõlvikuid. Näiteks on 79 omavalitsusüksusest metsasuse osatähtsuselt kaheksandal kohal Narva-Jõesuu linn, millest  mets moodustab 63%. Samuti pindalas võitnud Paide, Haapsalu ning Pärnu linnades on metsa osatähtsus ligi pool linna kogupindalast.

Aga vaatame metsa osatähtsuse kõrvale ka absoluutseid pindalalisi mõõtmeid. Arvestades ruutkilomeetreid, moodustavad metsarikkuse TOP3 Saaremaa vald (1600 km²), Alutaguse vald (940 km²) ning Saarde vald (790 km²). Alla 2 km² on metsa pindala Sillamäe, Loksa, Rakvere ja Maardu linnades.

Haritava maa alla jääb ligi veerand Eesti pindalast, pindalalt kokku umbes 10 700 km². Haritava maa alla kuuluvad antud analüüsis põllud ning aianduslik maa. Suurim on haritava maa osatähtsus Rakvere vallas (52%) ning Nõo ja Luunja vallas (mõlemas 45%). Kõige vähem on haritavat maad Maardu, Tallinna ning Sillamäe linnades, kus põllu- ja aiamaa osatähtsus on 1% või alla selle.

Pindalalt on haritavat maad enim taaskord Saaremaa vallas (520 km²). Seejärel Viljandi (480km²) ja Järva (460 km²) valdades. Haritava maa pindala on väikseim peamiselt linnades, näiteks on Loksa, Sillamäe, Võru ja Tallinna linnas ning Ruhnu vallas haritavat maad alla 1 km².

Märgalade (sood ja rabad) alla jääb ligi 3400 km², mis on 7% kogu Eesti pindalast. Suurim on märgalade osatähtsus Kastre vallas, moodustades viiendiku kogu valla pindalast. Teisel ja kolmandal kohal on Pärnu linn ning Alutaguse vald, kus märgalade all on 18% omavalitsusest. Märgalad puuduvad täielikult Loksa linnas. Alla 1% on märgalasid näiteks Kohtla-Järve, Võru ja Sillamäe linnas ning Viimsi, Toila ja Ruhnu vallas. Pindalalt on märgalasid enim Alutaguse, Lääneranna ning Põhja-Sakala vallas (vahemikus 200–260 km²).

Rohumaaga on kaetud 5% Eesti pindalast, kogupindalaga 2500 km². Rohumaid on osatähtsuselt enim meie saartel, – Kihnus (29%) ja Ruhnus (20%) ning Harku vallas (17%). Kõige väiksem on rohumaa osatähtsus Tallinnas – vaid 2% linna pindalast. Rohumaa pindala on jällegi suurim Saaremaa vallas (170 km²), millele järgnevad Lääneranna vald ning Lääne-Nigula vald (vahemikus 100–110 km²).

* Kõlvik – ühetaolise majandusliku kasutuse ja/või loodusliku seisundiga katastriüksuse osa (Maakatastriseadus §2).

Kõlvikute andmed on pärit Eesti topograafia andmekogust seisuga märts 2019.

Helerin_ÄärRohkem infot Statistikaameti geoinfo spetsialist Helerin Äär

Kuidas hinnata hoolimise mahtu?

Kui palju me hoolime peale inimeste ka teistest liikidest, neist kellega igapäevaselt elukeskkonda jagame? Just liikide, eriti ohustatud liikide kaitse on selleaastase ülemaailmse Maa päeva* teema.

Üha enam suureneb väljasuremisohus liikide arvukus, kuid õnneks võtavad paljud riigid (kahjuks mitte kõik) kasutusele meetmeid selle vähendamiseks. Kuidas aga hinnata hoolimise mahtu? Täielikult hoolimist mõõta ei saagi, aga osaliselt võib seda teha liigikaitsele kulutatud aja ja kasutatud ressursside kaudu.

Kui suhestada kulutused SKPga, on Eesti kulutused elupaikade ja liigikaitsele EL liikmesriikide seas viimaste võrdlusandmete põhjal viiendal kohal. Eestist kõrgemaid suhtelisi kulutusi (võrreldes SKPga) näitavad vaid Soome, Tšehhi, Belgia ja Taani.

Kulutused elupaikade säilitamisele ja liigikaitsele moodustasid 2016. aastal Eestis 0,2% SKPst. Kokku kulutati sel aastal looduslike liikide ja elupaikade kaitsele 39 miljonit, millest valitsemissektori ja KTKTI** osa moodustas 61% ning ettevõtete osa 39%.

blogigraafika_uusPoollooduslike koosluste hooldust toetati 2016. aastal näiteks nelja miljoni ning kalavarude taastootmist ühe miljoni euroga, kaitsealustele metsadele kulutati seitse miljonit eurot.

Aega, mida ei kompenseerita rahaliselt, panustavad looduse ja liigikaitsele paljud vabatahtlikud. Näiteks konnade (kellest kõik on Eestis kaitsealused liigid) päästmiseks teedelt panustas riik 2018. aastal 13 000 eurot, vabatahtlikud omalt poolt aga veidi alla tuhande töötunni. Vabatahtliku tegevuse näideteks saab tuua ka osalemise pärandkoosluste talgutel ja merereostuse tõrjel ning vigastatud metsloomade ja lindude märkamist ning aitamist.

Hea meel on näha, et kulutused teenuste pakkumisele Eesti looduskaitse ja liigikaitse valdkonnas on peaaegu sama suured kui näiteks parandusteenuste maht arvutite ning tarbe- ja majakaupade valdkonnas (46 miljonit). Sama oluline kui rahaline panus on aga  inimeste endi vabatahtlik tegevus Eestimaa loodusliku mitmekesisuse säilimiseks.

Eurostat’i keskkonnateenuste ja kaupade pakkumise osas leiab andmed siit: http://appsso.eurostat.ec.europa.eu/nui/show.do?dataset=env_ac_egss2&lang=en

Sisemajanduse kogutoodangu osas siit: https://ec.europa.eu/eurostat/tgm/refreshTableAction.do?tab=table&plugin=1&pcode=tec00001&language=en

Eesti andmetega saab tutvuda siin: http://andmebaas.stat.ee/Index.aspx?lang=et&DataSetCode=KK38 .

*22. aprillil tähistatakse rahvusvahelist Maa päeva, mille selleaastane teema on ohustatud liikide kaitse planeedil Maa. Lähemalt loe Maa päeva kohta siit: https://www.earthday.org/campaigns/endangered-species/earthday2019/

** KTKTI – kodumajapidamisi teenindavad kasumitaotluseta institutsioonid

Kaia OrasRohkem infot Statistikaameti juhtivanalüütik Kaia Oras

Grete_LuukasStatistikaameti juhtivanalüütik Grete Luukas

 

Metoodika

Looduskaitse ja liigikaitse arvestamiseks liidetakse kokku loodusliku mitmekesisuse ja maastiku kaitse ning loodusliku floora ja fauna haldamise teenuste maht.

Rohkem kui pool Eestimaast on asustamata

Defineerides asustamata maaks piirkonna, kus statistilises ruudus (ruut mõõtmetega 1×1 km) ei ela ühtegi inimest, saame tulemuseks, et 52% Eesti territooriumist on asustamata, mis annab võimaluse Eesti territooriumi iseloomustada hoopis teise nurga alt.

Maa-ameti andmetel on Eesti pindala 45 336 km², olles pindalalt maailma 129. riik. Pindalalt suurim riik Venemaa (17 098 246 km²) on Eestist 377 korda suurem. Eesti omakorda pindalalt väikseimast riigist Vatikanist (0,44 km²) rohkem kui 100 000 korda suurem.

Järgnevalt iseloomustame rahvastiku paiknemist Eesti omavalitsusüksustes näitajaga, mida nimetame asustamata maa osatähtsuseks. Rahvastiku paiknemise iseloomustamiseks kasutatakse sagedamini asustustiheduse näitajat (elanike arv ruutkilomeetril). Miks siis nüüd uus näitaja? Sest asustamata maa osatähtsus annab võimaluse vaadelda piirkondi teise nurga alt.

Võtame näiteks mõttelised kaks omavalitsusüksust pindalaga 1000 km², milles mõlemas elab 10 000 elanikku ja mille  rahvastikutihedus on seega 10 inimest ruutkilomeetril. Nende näitajate põhjal tundub, et tegemist on sarnaste omavalitsusüksustega, aga kui kujutame ette, et ühes omavalitsusüksuses elavad kõik 10 000 elanikku ühel ruutkilomeetril ja teisel elab igas tuhandes ruudus 10 inimest, siis on üsna selge, et meie kaks mõttelist omavalitsusüksust, kus on võrdne pindala, võrdne rahvaarv ja võrdne rahvastikutihedus, ei ole rahvastiku paiknemiselt sisuliselt üldsegi võrdsed.

Eesti maismaa pindala on 43 465 km², millest asustamata on 22 593 km². Asustamata maa pindala on suurim Saaremaa vallas (1519 km²), Alutaguse vallas (1143 km²) ja Lääne-Nigula vallas (947 km²) ning väikseim Kihnu vallas (3,5 km²). Linnade võrdluses on asustamata maa pindala suurim Pärnu linnas (487 km²) ning puudub üldse Rakvere ja Võru linnas

Asustamata maa osatähtsus Eestis on 52%. Omavalitsusüksustest on asustamata maa osatähtsus kõige suurem Alutaguse vallas (78%), Saarde vallas (74%) ja Lüganuse vallas (73%). Valdade võrdluses on asustamata maa osatähtsus kõige väiksem Kambja vallas (14%). Linnade võrdluses on asustamata maa osatähtsus kõige suurem Narva-Jõesuu linnas (72%).

Vaadates omavalitsusüksuste asustamata maa osatähtsust omavalitsuse kogupindalasse Eesti kaardil, siis joonistuvad selgelt välja suuremad piirkonnad. Osatähtsus on väiksem Tallinnas ja seda ümbritsevates omavalitsusüksustes ning kolmnurgas – Tartu, Viljandi, Võru. Asustamata maa osatähtsus on suurem ussikujulisel alal, mille moodustavad Lääne-Nigula, Lääneranna, Põhja-Pärnumaa, Türi, Põhja-Sakala ja Saarde vallad ning Ida-Virumaa ja Ida-Virumaaga piirneval Lääne-Virumaal. Samuti Kuusalu vallas.

Asustamata ruutude osatähtsus

Eespool võrdlesime kaht hüpoteetilist omavalitsusüksust ja saime tulemuseks, et vaatamata võrdsele rahvaarvule, pindalale ja asustustihedusele võib rahvastiku paiknemise mõttes olla tegemist täiesti erinevate omavalitsusüksustega. Kas selline olukord esineb Eestis ka tegelikult? Võib öelda, et nii kontrastset näidet omavalitsusüksused ei paku, aga olukordi, kus sama asustustihedusega omavalitsusüksused rahvastiku paiknemiselt sisuliselt oluliselt erinevad, esineb küll. Näiteks on asustustihedus Kanepi vallas (9,2 km²)  ja Kuusalu vallas (9,1 km²) sisuliselt võrdne, aga asustamata maa osatähtsus valdade pindalas vastavalt 27,0% ja 59,6% ehk siis oluliselt erinev.

Kanepi_1km.png

Kuusalu_1km

Helerin_ÄärHelerin Äär

Mihkel ServinskiRohkem infot Statistikaameti juhtivanalüütik Mihkel Servinski

Metoodika 

Asustamata maa pindala ei koosne ainult täisruutudest. Pindala arvutamiseks on omavalitsusüksuste piiridel olevad ruudud läbi lõigatud halduspiiriga. Asustamata maa osatähtsus on asustamata ruutude pindala suhe kogu omavalitsusüksuse pindalasse. Asustamata maa ei tähenda kasutamata maad, selle hulka kuuluvad põllumaad, metsamaad jne. Kas tänane omavalitsusüksus nimega Pärnu linn vastab tavamõistuse kohaselt linnale, ei ole loos arutuse objektiks.

Isevarustatus puuvilja, köögivilja ja kartuliga on madal

Eestis tarbitud kartulist tootsime 2018. aastal ise umbes 80%, värskest köögiviljast veidi alla poole ning värsketest puuviljadest ja marjadest 12%. Seejuures ei näita madal isevarustatuse tase mitte niivõrd Eesti tootmisvõimekust, vaid odava importkauba tõttu kujunenud turuolukorda, mis Eesti tootjad raskustesse seab.

Kartuli import suureneb ja kodumaine saak väheneb

Eelmisel aastal imporditi kartulit koos teistes toodetes sisalduva kartuliga ligi 50 000 tonni ning viimase seitsme aasta jooksul on see aina kasvanud. Samal ajal toodeti Eestis kartulit kokku 88 000 tonni ning eksporditi ligi 10 000 tonni. Kodumaise kartuli kasvupind ja sellega koos saadav saak on aastatega pidevalt vähenenud.

Arvestades kodumaist saaki, impordi-ekspordi bilanssi ja hinnangulist seemne, kao ja loomasööda kulu, tuleb tarbitud kartuli koguseks seega 112 000 tonni. Ehk 79% vajaminevast kartulist tootsime ise. Eelmisel aastal söödi inimese kohta aastas arvestuslikult 85 kg kartulit ehk keskmiselt kaks kartulit päevas. Aastate lõikes on kartuli tarbimine meie toidulaual kerges langustrendis.

Vähem kui pool söödud köögiviljadest toodeti Eestis

Värsket köögivilja imporditi eelmisel aastal Eestisse üle 84 000 tonni. Kodumaine saak oli samal ajal kokku ligi 64 000 tonni ehk palju väiksem kui import. Kodumaise köögivilja osas on arvestatud nii avamaaköögivilja kui ka kasvuhoonetes kasvatatut. Kodumaine saak katab nii suuremates üksustes müügiks toodetud kogused kui ka põllumajanduslikes kodumajapidamistes oma tarbeks toodetud kogused, mis poodi ja turule kunagi ei jõua.

Kuna tarbimine oli umbes 132 000 tonni, siis tootsime ise alla poole (48%) tarbitud värskest köögiviljast. Isevarustatuse tase on viimase kolme aastaga aina langenud. Arvestus hõlmab vaid värskeid saadusi, seega sisaldab Eesti tarbimine potentsiaalselt ka Eestis töötlemiseks minevat kogust (viimane võib sisaldada ka eksporditavate toodete kogust).

Puuviljadest tarbisime põhiliselt importkaupa

Eesti puuvilja- ja marjasaak ulatus eelmisel aastal veidi üle 9000 tonni. Tegemist oli viimase kaheksa aasta suurima saagiga. Sellest hoolimata on saak impordiga võrreldes väike, sest puuviljade ja marjade import ulatus ligi 83 000 tonnini. Osaliselt on see tingitud tsitruselistest ning teistest eksootilistest puuviljadest ja marjadest, mida Eestis ei kasvatata. Samas lubab Eesti kliima teatud puuvilju ja marju ka ise kasvatada, kuid importkaubaga konkureerida on raske. Kokku tarbiti Eestis arvestuslikult veidi üle 79 000 tonni puuvilju ja marju, millest kodumaal toodetuga kaeti veidi alla 12%.

Tuleb arvestada, et kirjeldatud viisil leitav isevarustatuse tase ei näita Eesti potentsiaalset tootmisvõimekust, vaid turuolukorrast lähtuvat taset. Et aga tootmismahte ei ole võimalik väga kiiresti muuta, saab sellest siiski teha järeldusi ka toidujulgeoleku kohta.

Kui puuvilja, köögivilja ja kartuli osas vajame tarbimiseks arvestataval määral importkaupa, siis näiteks teravilja osas, sh nisu ja odra puhul ületab eksport kordades importi.

Täpsemat infot põllumajandussaaduste tootmise kohta leiad siit ja siit.

Eve_ValdveeRohkem infot Statistikaameti juhtivanalüütik Eve Valdvee

 

Metoodika

Põllumajandussaadustega isevarustatus arvutatakse toodangu ja tarbimise suhtena. Eestis tarbitud põllumajandussaaduste koguseid arvutab Statistikaamet kasutades toodangu ja ekspordi-impordi andmeid. Kartuli puhul sisaldab arvestus ka kartulist tehtud tooteid, köögivilja ning puuvilja ja marjade puhul peetakse arvestust vaid värskete toodete osas.

Kõrgemalt haritud naised. Kõikjal Eestis.

Igas linnas ja vallas on kõrghariduse või keskeriharidusega naisi suhteliselt rohkem kui sama haridustasemega mehi. Absoluutarvudes on vaid Vormsi vallas kõrgharidusega mehi rohkem kui kõrgharidusega naisi.

Rahvastik jagatakse haridustasemete järgi kolmeks: inimesed, kellel on põhiharidus või sellest madalam haridus; inimesed, kellel on keskharidus või kutseharidus keskhariduse baasil ning inimesed, kellel on kõrgharidus või keskeriharidus keskhariduse baasil. 1. jaanuaril 2018 oli Eestis 1 104 000 vähemalt 15-aastast elanikku, kellest viiendikul oli põhiharidus või sellest madalam haridus, 45% keskharidus ja 35% kõrgharidus. 1% inimeste haridustase polnud teada.

Milline oleks ideaalne elanike jagunemine haridustaseme järgi pole üheselt selge, aga levinud on arusaam, et kõrgharidusega inimeste suurem osatähtsus on positiivne ning põhihariduse või madalama haridustasemega inimeste suurem osatähtsus negatiivne.

Kõrgharidusega inimeste osatähtsus Eesti omavalitsusüksustes

Kõrgharidusega inimeste osatähtsus vähemalt 15-aastaste elanike hulgas on üle 50% Viimsi ja Ruhnu vallas. Omavalitsusüksusi, kus kõrgharidusega inimeste osatähtsus on veel üle 40%, on Eestis viis: Harku, Rae ja Kiili vald ning Tallinna ja Tartu linn. Omavalitsusüksusi, kus kõrgharidusega inimesi on alla viiendiku, on neli: Põhja-Pärnumaa, Lääneranna, Antsla ja Järva vald.

Haridus_kokku

Märkimisväärne on kõrghariduse osatähtsus meeste ja naiste võrdluses. Kõrgharidust omas Eestis eelmisel aastal 145 000 meest (umbes 30% vähemalt 15-aastaste meestest) ja 237 000 naist (40% vähemalt 15-aastaste naistest).

Vaadates kõrgharidusega inimeste osatähtsuse soolist erinevust omavalitsusüksustes, näeme, et igas linnas ja vallas on kõrgharidusega naisi suhteliselt rohkem kui kõrgharidusega mehi. Kõrgharidusega naiste ülekaal, pole rahvastikustatistikaga veidigi kursis olevale inimesele kindlasti üllatus. Üllatuseks võib olla, et nii on lausa kõigis Eesti omavalitsusüksustes.

Kõrgharidusega naisi oli suhteliselt kõige rohkem Ruhnu, Viimsi, Rae, Harku ja Kiili vallas (50-60%). Kõige vähem Põhja-Pärnumaa, Lääneranna ja Järva vallas (23-24%).

Haridus_N

Suhteliselt oli kõrgharidusega mehi kõige rohkem Viimsi, Ruhnu, Harku ja Rae vallas ning Tallinnas (37-45%). Kõige vähem Põhja-Pärnumaa, Antsla ja Lääneranna vallas (15-16%).Haridus_M

Kui vaadata absoluutarve, leiame siiski ühe omavalitsusüksuse, kus kõrgharidusega meeste arv ületab naiste oma – Vormsi vald, kus on 75 kõrgharidusega meest ja 54 kõrgharidusega naist.

Kõrgharidusega naiste ja meeste osatähtsuse erinevused on suurimad Ruhnu, Kiili, Jõhvi, Rae ja Saku vallas. Väikseimad Rõuge, Muhu, Vormsi ja Kanepi vallas.

Kui vaatame kõrgharidusega inimeste osatähtsust Eesti omavalitsusüksuste kaardil, siis näeme, et suurema osatähtsusega piirkonnad moodustuvad Tallinna ja Tartu linna ümbruses. Positiivselt saab esile tuua ka Narva ümbruse. Piirkondade paiknemises ei esine muud erinevust, kui et naiste kaardil on positiivsemad piirkonnad suuremad.

Täpsemad andmed Statistikaameti andmebaasi rahvastiku valdkonna tabelist RV0232U

Mihkel Servinski
Rohkem infot: Statistikaameti juhtivanalüütik Mihkel Servinski

 

Aina rohkem põlde saab lubjatud

Kui põllusaak kipub hoolimata kõigist pingutustest kesiseks jääma, võib põhjuseks olla hoopis põllumuldade happesus ja vähene kaltsiumisisaldus, mida saaks lahendada põldude lupjamisega.

Lupjamine on lubiväetise mulda viimine, millega vähendatakse mulla happesust ja parandatakse selle muid omadusi.

Põldude lupjamist on Statistikaamet taimekasvatuse uuringu raames uurinud alates 2005. aastast. Eelmise aasta andmetel lubjati Eestis üle 22 tuhande hektari põllumajandusmaad, mis on 12% rohkem kui eelneval aastal. Tegemist on suurima väetatud pinnaga kogu uuringuperioodi jooksul.

Samas pole lupjamise pind siiski piisavalt suur, arvestades et Põllumajandusuuringute Keskuse (PMK) 2013.–2017. aasta andmetel oli happeliste (pH<6) põllumuldade osatähtsus nende poolt uuritud 550 tuhandel hektaril 36% ja uuritud osa moodustab ainult veidi üle poole kogu Eesti kasutatavast põllumajandusmaast. PMK uuritud pindadest ligi 100 tuhandel hektaril oli mulla pH alla 5,5 ehk need pinnad vajaksid kindlasti lupjamist.1 Taimekasvuks optimaalne mulla pH jääb vahemikku 6-6,72.

Nagu lubjatud pind, nii on viimasel kuuel aastal pidevalt suurenenud ka kasutatud lubiväetiste kogus. Eelmisel aastal kasutati lupjamiseks kokku üle 73 tuhande tonni lubiväetist. See tähendab, et keskmiselt laotati hektarile 3,3 tonni väetist. Keskmised hektaril kasutatud kogused on viimastel aastatel kerges kasvutrendis, kuid ometi tunduvalt madalamad 10 aasta taguse ajaga võrreldes, kui hektari kohta kasutatud kogused ulatusid üle viie tonni.

Alates 2015. aastast uuritakse taimekasvatuse uuringus ka lupjamiseks kasutatud lubiväetiste liike ehk meliorante. Kõige rohkem kasutati eelmisel aastal lubjakivijahu ehk 38% kogukogusest. 28% kasutati tolmpõlevkivituhka, 13% tuhka ja alla kümne protsendi dolomiidijahu. Ülejäänud 14% olid muud meliorandid.

Kuigi soodsate tingimuste kokkulangemisel ja sobivate sortide kasvatamisel võib häid saake saada ka mittelubjatud pindadelt, sõltub mullaviljakus siiski lupjamisest ja seega on nii lubjatavate pindade kui ka kasutatavate lubiväetiste koguse suurenemine jätkusuutliku põllumajanduse jaoks väga oluline.

Lubjatud pind ja kasutatud lubiväetise kogus hektarile_1

1 Valli Loide ettekanne „Muldade lubjavajadus kasvab“ Baltic Agro seminaril jaanuaris 2019.

2 Väetamise ABC (http://www.pria.ee/docs/resources/8899.pdf)

Eve_Valdvee  Rohkem infot: Statistikaameti juhtivanalüütik Eve Valdvee

 

Kõrgharidusega õpetajaid on enim juurde saanud 1.-6. klassid

Seoses Tartu Ülikooli projektiga „Kogenud Kooli“, uuris Statistikaamet, milline on Eesti õpetajate enda haridustase.

2018. aastal õpetas 65% nii kõrghariduse esimese astme* kui ka teise astme haridusega pedagooge 4.–9. klassides. Esimeses kooliastmes ehk 1.–3. klassides töötas 20% õpetajatest ja gümnaasiumiastmes 15%.

Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) andmetel on üldhariduskoolide kõrgharidusega õpetajad kaheksa aastaga liikunud suuremas osas gümnaasiumist madalamatesse kooliastmetesse. Magistrikraadiga õpetajaid tuleb enim juurde esimesse ja teise kooliastmesse.

Ka kõrghariduse esimese astme haridusega õpetajate seas on viimase seitsme aastaga kasvanud esimeses ning teises kooliastmes õpetamine. Ainsana on ajas märgatavalt vähenenud nende osatähtsus gümnaasiumiastmes, mis on ootuspärane, kuna gümnaasiumis õpetamisega kaasnevad sageli suuremad nõuded.

Bakalaureusekraadile või rakenduskõrgharidusele vastava kvalifikatsiooniga õpetajate osatähtsus kooliastmeti (1)

Magistrikraadiga õpetajad

Erinevate magistrikraadidega** õpetajate arv on kaheksa aastaga jõudsalt kasvanud. Kui 2010. aastal oli kaheaastase magistriõppe läbinuid 424, siis kuus aastat hiljem juba 1045. Esimese kooliastme ja gümnaasiumi võrdlus näitab, et alates 2014. aastast õpetab esimeses kolmes klassis rohkem magistritaseme kvalifikatsiooniga õpetajaid kui gümnaasiumiklassides.

Ekslik oleks järeldada, et magistrikraadiga õpetajate arv gümnaasiumides väheneb. Kui 2010. aastal oli kaheaastase magistriõppe läbinuid kõigi õppekavade võrdluses gümnaasiumiastmes 13%, siis 2016. aastal juba 31%. Teistes kooliastmetes on nende osatähtsus aastatel 2016–2018 samuti kasvanud.

Magistrikraadile vastava kvalifikatsiooniga õpetajate osatähtsus koolias.._Gümnaasiumiastme õpetajate osatähtsuse vähenemine kahes uuritud grupis peegeldab kindlasti üldist trendi selles astmes. Põhjusteks võib pidada koolireformi ja vähenevat õpilaste arvu. Kokkuvõtteks on mõlemas uuritud grupis viimase kaheksa aasta trendiks olnud õpetama asumine 1.–6. klassi. Seda nii bakalaureuse-, rakenduskõrgharidusega kui ka magistriharidusega õpetajate seas.

Statistikaameti ja Tartu Ülikooli koostöös valminud projekti „Kogenud kooli“ sisuks on Eesti koolides valitseva reaal- ja loodusainete õpetajate puudusele lahenduse leidmine. Seda toetab õpetajate töötasu kasv ning edukate spetsialistide valmidus panustada kasvava põlvkonna haridusse.

TÜ haridusteaduste instituut pakub paindlikku õppimisvõimalust inimestele, kellel on

  • erialane kõrgharidus ja läbitud õpetajakoolitus, kuid kes ei ole kas mitte kunagi või pikka aega õpetajana töötanud, või
  • hea erialane kogemus, soov teostada end õpetajaametis ja valmidus minna kohe kooli tööle, alustades samal ajal õpinguid õpetajahariduse õppekava alusel.

Loe projekti ja sellega liitumise kohta täpsemalt. 

 

*Kõrghariduse esimese astme alla loetakse rakenduskõrgharidust, bakalaureuseõpet või nendega võrdsustatud kvalifikatsiooni. Teise astme alla loetakse kaheaastast magistrikraadi või sellega võrdsustatud kvalifikatsiooni. 

**Eestis on kolm magistriõpet: kaheaastane magistriõpe, teadusmagister ja kutsemagister, kuid viimased kaks on magistri- ja doktorikraadi vahelised kvalifikatsioonid ning pole analüüsi hõlmatud.

Rohkem infot: Statistikaameti analüütik Oliver Bollverk

Metoodika

Statistikaamet uuris kõrghariduse omandanud Eesti  õpetajate jaotumist põhikooli (1.-9. klass) ja gümnaasiumi (10.-12. klass) kooliastmetesse. Kasutatud on Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) andmeid.

2017. aastast alates ei koguta enam EHISes õpetajate haridustaset, vaid kõrgeimat kvalifikatsiooni, mistõttu on varasemad haridustasemed teisendatud kõrgeimale kvalifikatsioonile, mille vastavuse leiab siit haridustasemete vastavus. Tulenevalt andmekogumise uuenemisest, võib esineda mõningasi ebatäpsusi 2017. ja 2018. aasta andmetes.