Lastega peresid iseloomustab oma kodu ja palju ruumi

Igas neljandas Eesti leibkonnas kasvavad lapsed. Turvaliste koduseinte varjus teevad nad oma esimesed sammud, puhkavad päevaseiklustest ja lahendavad koolitükke. Tänasel lastekaitsepäeval uurime lähemalt, millistes tingimustes meie lapsed elavad ja kasvavad.

Statistikaameti juhtivanalüütik Anet Müürsoo

Lapsed vajavad toimetamiseks ja maailma avastamiseks ruumi ning seetõttu on lastega leibkondadel sageli ka suuremad elamised. Keskmiselt on lastega leibkonnal kasutamiseks 3,5 tuba kogusuurusega 92 m2. Lasteta leibkonnad saavad enamasti hakkama kitsamates oludes, neil on keskmiselt elamiseks 2,7 tuba suurusega 67,5 m2.

Ühe inimese kohta on kolmandikul lastega leibkondadest üks tuba ja veerandil rohkem kui üks tuba. Keskmine lastega pere on ise oma eluruumi omanik (84%), suurem osa neist elab Põhja-Eestis ja ligi pooled on oma kodu sisse seadnud 70-ndate teises pooles ehitatud suurtes korterelamutes.

Elamistingimuste üle ei nuriseta

Rohkem kui kolmveerand (76,6%) lastega leibkondadest hindab oma eluruumi seisundit heaks või väga heaks ja iga viies (20,4%) rahuldavaks. Paraku on ka neid, kes peavad elamistingimusi kehvaks (2,9%). Rõõmu pakub aga see, et võrreldes kolme aasta taguse ajaga, on kõik need näitajad mõnevõrra paranenud. Positiivne on seegi, et võrreldes leibkondadega, kus lapsi ei kasva, on just lastega leibkondade seas rohkem neid, kes oma eluruumi heaks või väga heaks hindavad.

Kõige kriitilisemad on oma eluruumide suhtes pered, kus kasvatatakse vähemalt kolme last: iga neljas neist hindas enda eluruumi seisukorda rahuldavaks. Kolme aastaga on selliste leibkondade hulk mõne protsendi võrra tõusnud. Märgatavalt on vähenenud üksikvanemate hulk, kes enda pere eluruumi rahuldavaks peavad: 2016. aastal tegi seda iga kolmas, 2019. aastal iga viies.

Lastega leibkondade käekäigust annab aimu ka teadmine, et enamikel neist on koduses majapidamises kasutusel mobiiltelefon (99,9%), pesumasin (99,2%), kodune internetiühendus (97,9%) ja võimalus soovi korral telekat vaadata (96,7%). Tegelikkuses pole selles osas viimase kolme aastaga suuri muutusi toimunud ja need hüved olid kättesaadavad ka varem. Küll aga on vahepealse ajaga oluliselt muutunud näiteks see, et isiklik auto on nüüd kasutamiseks 90,2% lastega leibkondadest (2016. aastal 82,8%) ja mustad nõud saavad pestud nõudepesumasinas 55,3% (2016. aastal 45,3%) peredest.

Elu Eestis ei ole igal pool ühesugune

Tuleb meeles pidada, et lastega leibkondade elamistingimustes on piirkonniti siiski erinevused. Näiteks Põhja-Eesti lapsed elavad kõige uuemates kodudes (keskmiselt ehitatud 1982. aastal), Kesk-Eesti lastega pered aga kõige vanemates (keskmiselt ehitatud 1967. aastal). Just Põhja-Eestis oli kõige vähem ka neid, kes hindasid oma eluruumi seisundit rahuldavaks (12,4%). Kõige rohkem tõid eluruumi mõningaid puudusi välja Kirde-Eesti lastega pered (22,7%).

Põhja-Eesti lastega pered elavad pigem korterites, aga näiteks Lääne-Eestis elab suisa 60% lastega peredest eramutes või taludes. Kõige rohkem tubasid on keskmiselt lastega leibkondadel kasutamiseks Kesk-Eestis (3,8) ja kõige vähem Kirde-Eestis (3,1).

Rõõm on tõdeda, et üldiselt elavad lapsed Eestis leibkondade endi hinnangul heades või väga heades tingimustes, ent see ei ole kindlasti ainus, mis võib mõjutada lapse õnnetunnet. Elamistingimustel on oma roll, kuid õnnelikkuse valemis on ilmselt lisaks tubade arvule või kodumaja ehitusaastale teisigi tegureid.

Blogiloo koostamisel on kasutatud statistikaameti 2019. aasta leibkonna eelarve uuringuga kogutud andmeid ja hinnanguid. Uuringus osales 4515 leibkonda. Eesti leibkondade kulutuste ja eelarve, elamistingimuste, leibkondade koosseisu ja palju muu kohta teavet pakkuv leibkonna eelarve uuring toimub ka käesoleval aastal. Kui oled saanud kutse uuringus osaleda, siis ära jäta võimalust kasutamata ja anna oma panus kvaliteetse ning usaldusväärse statistika abil Eesti elust tervikliku ja tõese pildi loomiseks. Vaata lisa: https://www.stat.ee/leibkonna-eelarve-uuring

Sotsiaalne distantseerumine kinnisvara moodi

Viiruskriis pole pannud inimesi sotsiaalselt distantseeruma mitte ainult teineteisest, vaid ka oma varadest. Kuidas muidu nimetada suureulatuslikku üürikuulutuste kasvu ja mida oma elamispinna üürileandmine siis ikka muud on, kui sellest distantseerumine.

Statistikaameti juhtivanalüütik Jaan Õmblus ja andmeteadur Arko Kesküla

Võrumaal üüriplahvatus

Analüüsides kinnisvara üürikuulutusi on näha, et elamispinda üüriks pakkuvate kuulutuste arv kasvas kahe kuu jooksul ehk märtsist maini 26 protsenti. Kõige suurem oli kasv Võrumaal, lausa 67 protsenti. Järgnesid Viljandimaa 46, Lääne Virumaa 44, Tartumaa 37, Raplamaa 27 ja Harjumaa 26 protsendiga. Üüripakkumiste arv langes Järvamaal, Valgamaal ja Põlvamaal, kusjuures viimase puhul lausa kolmandiku võrra.

Maakonnad on pisut erinevad, kuid enamikel juhtudel näeb üüripindade pakkumise kasvu, nagu ka terves Eestis kokku.

Langenud on pakkumistes küsitavad hinnad, Eestis tervikuna keskmiselt kümmekond protsenti. Maakondadest on hinnaalanduse liidrid Raplamaa 14 protsendiga, järgnevad 13 protsendiga Saaremaa ja Järvamaa. Suurtes keskustes, Harjumaal ja Tartumaal, on hinnalangus kaheksa ja üheksa protsendi vahel. Isepäiselt käitub Põlvamaa, kus hinnad kasvasid 43 protsenti, kuid seal vähenes pakutavate pindade arv ka kolmandiku võrra.

Hindade liikumise mõttes on asi üldjoontes arusaadav, kui pakkumine kasvab ja kliente proportsionaalselt peale ei tule, siis on surve hindade alanemisele. Kuid mis ikkagi toob üüripinnad turule?

Majanduslangus toodab ratsionaalsust

Põhjuseid on mitmeid ja eks igaüks mängib oma rolli. Näiteks on üha süvenev majandussurve sundimas peale ratsionaalsust ja kui on vara, mida saab tootma panna, siis seda tuleb ka teha. Pingeline seis kinnisvaraturul on loonud ka olukorra, kus ilmselt mitmeid müügiplaane lükatakse edasi. Seisev korter on aga kulu ja parema müügihetke saabumiseni tuleb see välja üürida.

Raske majanduslik seis on tekitanud ka maksejõulisuse probleeme. Kui üürnik jääb võlgu, võib järgneda väljatõstmine ning vajadus leida uus ja maksejõuline. Samuti võis korteri omanik või üürnik minna maapiirkonda viiruse eest peitu ning otsustada sinna jäädagi, vabanenud elamispind peab aga leidma rentaabli asuka.

Üürnik võis vahetada töökohta ja seoses sellega elukohta: ühes kohas kadus töö ja tuli minna teise. Praegusel ajal on suhteliselt tüüpiline olukord, kus vabanev pind hakkab uut üürnikku ootama. Samuti võisid perekonnad kokku kolida ja vähendada oma lähikondsete poolt kasutatavate kinnistute pinda, ka ei toimi Airbnb nagu varem ja välistööjõud ei vaja enam sellisel määral elukohti.

Milline põhjus, kui suurt osakaalu omab, kuulutustest ei selgu. Samas eks kõik nimetatud ja veel mitmed teisedki mängivad oma osa. Nii või teisiti on põhjused otsapidi seotud majandust läbinud eriolukorraga ning selle tulemusena segi paisatud traditsionaalsete käitumismallidega.

Lähikuud näitavad, kas üüripinnad leiavad huvilised või on meie elamispindade hulk väikese riigi jaoks uues kontekstis liiga suur.

Statistikaamet alustas aprilli alguses erinevate valdkondade kiirstatistika avaldamisega, mis võivad viirusest tingitud eriolukorrast mõjutatud olla. Kiirstatistika alla on koondatud andmed tööturu ja kinnisvaraturu näitajate kohta, samuti ettevõtete käibe ja tööjõukulude, inimeste liikumise, suremuse ning elektritarbimise kohta.

Eesti ettevõtetest ligi kolmveerand on innovaatilised

„Ettevõtete innovatsiooniuuring 2016–2018“ tulemuste põhjal olid 73% Eesti ettevõtetest innovaatilised. Innovaatiliseks loeti ettevõte, kes töötas uuringuperioodil välja kauba, teenuse või äriprotsessi, mis erines vähemalt ühe tunnuse poolest oluliselt varasemast tootest või protsessist.

Statistikaameti analüütik Nele Saarelaid ja juhtivanalüütik Tiina Pärson

Uuringu tulemused on ühest küljest üllatuslikud, sest nii kõrget innovaatiliste ettevõtete osakaalu pole varasemad uuringud näidanud. Teisalt on see mõistetav, sest iga ettevõte peab konkurentsi tingimustes mõtlema toodete ja teenuste arendamisele ning protsesside täiustamisele. Samuti soodustas uuringuperioodil innovatsiooni majanduse pinnas, sest kõigil kolmel aastal oli Eesti majanduskasv üle 3%. Näiteks kasvasid 2018. aastal nii kaupade ja teenuste eksport (4,3%) kui ka sisemajanduse nõudlus ning investeeringud (2018. aastal 3,3%).

Innovaatilisemad ettevõtted ja tegevusalad

Kõige suurem innovaatiliste ettevõtete osakaal oli rohkem kui 250 töötajaga suurettevõtete seas, kus nad moodustasid lausa 96% sama suurusgrupi äriühingutest. Neile järgnesid 50–99 ning 100–249 töötajaga ettevõtted, millest innovaatilised olid vastavalt 86% ning 84%. Samuti oli kõrge innovaatilisuse tase väikeste ehk kuni 49 töötajaga ettevõtete seas, kus nad moodustasid 69% oma suurusgrupist.

Tegevusalade lõikes jagunes innovaatilisus nii tööstus- kui ka teenidussektori vahel enam-vähem võrdselt. Innovaatilistest ettevõtetest moodustas tööstussektor 50,8% ning teenindus 49,2%. Veidi rohkem kui pooled tegelesid protsessiuuendusega (53,2% ettevõtetest), millest enim pandi rõhku põhiprotsessi arendamisele ehk tegevustele, mis olid seotud toodete või teenuste pakkumise ja arendamisega.

Tooteuuendustega tegeles 49,4% ettevõtetest, kuid pigem tegeleti kaupade ja teenuste täiustamisega, mitte uute välja töötamisega. Samuti olid ettevõtete tooteuuendused pigem sellised, mis on turul juba olemas. Selle põhjal saab järeldada, et Eesti ettevõtted on küll innovaatilised, kuid tegu on pigem imiteeritud innovatsiooniga. See tähendab, et leitakse küll ettevõtte jaoks midagi uut, kuid selline uuendus on juba turul olemas. Uuringust tulenevalt pakkus konkureerivaid tooteuuendusi 41,2% ettevõtetest, samas turule täiesti uue tooteuuendusega tuli vaid 15,1% ettevõtetest. Müügitulu uutelt toodetelt moodustas innovaatiliste ettevõtete müügitulust umbes 15%.

Ettevõtete peamised koostööpartnerid

Üleüldse koostööga tegeles uuringuperioodil 43,8% ettevõtetest, uuendustegevuses ja teadus- arendustegevuses tegi koostööd aga vaid viiendik. Peamiselt tehti koostööd partnerite ja kontserniväliste ettevõtetega. Kõige kesisem oli ettevõtete koostöö konkurentide, avaliku sektori uurimisasutuste ja mittetulundusühingutega. Ülikoolidest ja kõrgkoolidest tehti enim koostööd Eesti koolidega, välismaiste ülikoolidega võrdlemisi vähe. Enamik ettevõtteid eelistas uuendusi välja töötada iseseisvalt ja vaid pooled uuenduslikest ettevõtetest olid seda teinud koostöös. Seega ei ole innovatsiooni osas koostöö tegemine ettevõtete jaoks tihti prioriteet.

Innovatsiooni takistab kvalifitseeritud töötajate nappus

Ettevõttesisestest uuendustegevuse takistustest peetakse kõige olulisemaks kvalifitseeritud töötajate nappust ja kaasnevaid kõrgeid kulusid. Ettevõtete innovaatilisust kinnitab siinkohal asjaolu, et äriühingute teisi eesmärke ei peeta peamiseks uuendustegevuse takistuseks. Regulatsioonidest peetakse takistavaks teguriks maksukeskkonda ning tööhõivega seonduvat. Samas 3,5% ettevõtetest leidis, et õigusaktid hõlbustasid nende uuendustegevust. Enamik ettevõtteid (76%) siiski ei arva, et õiguslik keskkond innovatsiooni kuidagi mõjutaks.

Uuendusi rahastatakse oma ressurssidest

Riik ning Euroopa Liit võimaldavad ettevõtetel uuendustegevuseks taotleda mitmeid toetusi, aga enamjaolt kasutatakse rahastamiseks siiski ettevõtete oma ressursse. Täiendavaks rahastamiseks tarvitati enim laene. Riigi toetusi kasutas 7% kõigist ettevõtetest. Kulutused uuendustegevusele küündisid 2018. aastal üle 951 miljoni euro. Enam kui pool nendest tehti tööstussektoris, kus kulutuste maht oli 552 miljonit eurot. Kõige suurema osa uuenduskuludest moodustas põhivara soetamine. Neljandik uuenduskulutustest tehti nii ettevõttesisesele kui ka sisseostetud teadus- ja arendustegevusele. Pideva teadus- ja arendustegevusega tegeles vaid 8% ettevõtetest. Suurtest ettevõtetest tegelesid ettevõttesisese teadus- ja arendustegevusega enam kui pooled, väikeettevõtetest vaid alla viiendiku. Seega teadus- ja arendustegevus ei ole väikeettevõtetele jõukohane ja nad keskenduvad muudele uuendustele.

Aastad 2016–2018 olid Eesti ettevõtetele innovatsioonivallas hea aeg. Konkurentsivõimekuse veelgi paremaks tagamiseks tuleks aga ettevõtteid enam toetada uuenduste väljatöötamisel, mis oleksid uudsed ka turule. Samuti tuleks rohkem rõhku panna teadus- ja arendustegevusele. Kuidas praegune koroonakriis ettevõtete uuendustegevust mõjutab, seda näitab juba järgmine innovatsiooniuuring.

Täpsemalt saab uuringutulemustega tutvuda siin.

Liikuvusanalüüs kinnitab – inimesed võtsid piiranguid tõsiselt

Eriolukorra ajal monitoorisime koostöös mobiilioperaatoritega inimeste liikumist ja selle tulemusi saab vaadata kaardil. Tagasivaates võib öelda, et kõige kõrgema nakatumisohu ajal võtsid inimesed liikumispiiranguid üsna tõsiselt.

Statistikameti juhtivanalüütik Kaja Sõstra

Eriolukord kuulutati välja neljapäeva, 12. märtsi hilisõhtul ja see kestis 67 päeva. Inimeste liikumise analüüs näitas, et eriolukorra esimesed päevad kulusid uue olukorraga harjumiseks ja elukorralduse muutmiseks. Otsusele järgnenud reede oli liikumises veel üsna tavapärane, nädalavahetusel liiguti aga juba vähem. Uuel nädalal jäid õpilased ja tudengid distantsõppele ja paljud inimesed kodukontorisse ning see mõjutas ka liikumise näitajaid.

Liikuvusanalüüsi kaardil esitatud infole lisaks leiti iga mobiili jaoks peamises asukohas veedetud aeg ja päeva jooksul läbitud vahemaa. Peamises asukohas viibimise aega ja läbitud vahemaad saab vaadata interaktiivsetelt joonistelt nii tööpäeviti kui ka puhkepäeviti. Eriolukorra väljakuulutamise järgselt kasvas märgatavalt paiksete ja väheliikuvate mobiilide osatähtsus ning vähenes inimeste päevane läbitud vahemaa.

Eriolukorra esimesel kolmandikul vähenes liikumine järk-järgult. Kui veebruari lõpus ja märtsi alguses oli tavapärane, et puhkepäevadel võeti võrreldes tööpäevadega ette pikemaid sõite, siis pärast eriolukorra kehtestamist muutus liikumismuster vastupidiseks. Võib arvata, et tööpäevadel liikusid inimesed, kellel oli seda töö pärast vaja teha, puhkepäevadel tehti samuti hädavajalikke sõite ja loobuti külaskäikudest sõprade-sugulaste juurde.

Kõige madalamal tasemel oli tööpäevade liikumine aprilli esimesel nädalal, kui paiksete ja väheliikuvate mobiilide osatähtsus kahel tööpäeval oli 57% ehk võrreldes märtsi esimese nädala tööpäevadega liikusid inimesed siis oluliselt vähem. Päeva jooksul läbitud keskmine vahemaa vähenes tööpäevadel üle 10 kilomeetri ja puhkepäevadel umbes kaks korda. Kõige vaiksem puhkepäev oli eriolukorra ajal esimene ülestõusmispüha, mil ligi kaks kolmandikku inimestest püsis 95% ajast peamises asukohas. Piirangutest kinnipidamine andis ka tulemusi, sest aprilli teises pooles hakkas uute diagnoositud haigusjuhtumite arv oluliselt vähenema.

Teatavasti olid kõige rangemad piirangud kehtestatud Saare maakonnas. Seal läbitud keskmine vahemaa näitab, et enne eriolukorda liikusid inimesed igal nädalavahetusel Saaremaale ja tagasi. Sellest trendist moodustuvad allolevale joonisele M-tähe kujutised. Pärast eriolukorra kehtestamist ei saadud enam selliseid reise teha ja läbitud vahemaa vähenes Saare maakonnas tunduvalt. Maakondade võrdluses oligi kõige suurem muutus liikumises Saaremaal ja Hiiumaal. Kui 8. mail lõppesid liikumispiirangud saarte ja mandri vahel, taastusid nädalavahetuse sõidud peaaegu eriolukorraeelsel tasemel.

Aprilli teises pooles ja mais hakkasid inimesed iga nädalaga aina rohkem ringi liikuma. Eriolukorra viimasel kahel nädalal olid tööpäevade ja puhkepäevade liikumismustrid juba üsna sarnased tavapärasele: puhkepäevadel läbitud keskmine vahemaa ületas tööpäevade oma. Kõige kõrgema taseme saavutas eriolukorraaegne liikumine 9.–10. mai nädalavahetusel, millele aitas kindlasti kaasa emadepäev ja väga soe ilm. Sellegipoolest ei saavutatud eriolukorra lõpuks veel märtsi alguse liikumise taset ja kuigi, inimesed olid kodus olemisest tüdinud, peeti siiski piirangutest kinni.

Mobiiliandmetest oli veel võimalik analüüsida, kuidas muutus mobiilide hulk piirkonnas pärast eriolukorra kehtestamist ja kuidas see varieerus peamise asukoha järgi tööpäevadel ning nädalavahetustel. Mobiili peamine asukoht määratakse selle järgi, kus mobiil päeva jooksul kõige enam viibib. Enamasti näitab peamine asukoht kodu asukohta, aga kui inimene on pikalt tööl, võib peamiseks asukohaks olla ka töökoht.

Eesti kahes suuremas linnas, Tallinnas ja Tartus, vähenes pärast eriolukorra kehtestamist elanike arv ning tööpäeviti oli neis linnades rohkem inimesi kui puhkepäevadel. Enamik väiksemaid omavalitsusüksusi  sai aga viibijaid eriolukorra ajal juurde ja samuti oli seal puhkepäeval viibijaid rohkem kui tööpäevadel. Elanike arvu vähenemine näitab, et paljud Tallinna ja Tartu elanikud otsustasid eriolukorra veeta suvekodus või mujal, linnast eemal. Kõige rohkem said eriolukorra ajal inimesi juurde Alutaguse, Antsla, Haljala, Hiiumaa, Kastre, Kuusalu, Lääne-Nigula, Lääneranna, Mustvee ja Peipsiääre vald.

Statistikaameti liikumisanalüüs sai teoks koostöös ettevõtetega Telia, Elisa, Tele2 ja MindTitan. Tänu neile saime analüüsi süsteemi kahe nädalaga tööle ja hoidsime seda eriolukorra lõpuni iga päev toimimas.

Taustteave

Liikumisanalüüsi meetodi kirjeldus

Mobiilioperaatorid kasutavad koostöös statistikaametiga välja töötatud meetodit, mis tagab liikumisanalüüsi usaldusväärsuse ja võrreldavuse.

Mobiilioperaatorid tegid igaüks eraldi liikumisanalüüsi, kasutades algandmetena enda mobiilsidevõrgu anonüümseid andmeid alates 20. veebruarist 2020. Operaatorid arvutasid iga anonüümse mobiilinumbri peamise asukoha. Selleks tehti kindlaks mobiilimastid, kuhu number on 24 tunni jooksul kõige kauem ühendatud. Arvesse võeti nii keskmist kui ka maksimaalset liikumiskaugust peamisest asukohast. Üksikisikute liikumismustreid ei ole võimalik kõnealuste anonüümsete ajalooliste andmete põhjal tuvastada ega analüüsida. Liikumisanalüüs on vaid Eesti-sisene ega näita, millistes välisriikides on Eesti inimesed viibinud või viibivad.

Tulemused üldistati kohalike omavalitsusüksuste alusel ja võimaluse korral ka detailsemalt (nt Tallinnas ning Tartus asumite järgi). Järgmisena vaatas statistikaamet mobiilioperaatoritelt laekunud koondandmed üle ja arvutas kogu Eesti paiksusmäära, mille põhjal valmisid väljavõtted, nt „XXX piirkonnas on 87% mobiilidest paiksed“. Seejärel visualiseeris ettevõte Positium liikumisanalüüsi tulemused ja esitas need Eesti kaardil.

Valitsuse kriisikomisjoni tellitud liikumisanalüüsi eesmärk on uurida, kuidas Eesti ühiskond on eriolukorras rakendatud meetmed vastu võtnud ehk kas inimesed on jäänud paiksemaks. Ühtegi teist ülesannet nende anonüümsete andmete alusel ei lahendata. Liikumisanalüüsis kasutatud andmete säilitamise aeg on piiratud eesmärgi saavutamise ja eriolukorra lõppemisega. Pärast projekti lõppu kustutatakse kõik andmed.

Liikumisega seotud kiirstatistka leiab statistikaameti kodulehelt.

Eraklientide käitumine ennustab lööki linnakorteritele

Lähikuud kinnisvaraturul on ettearvamatud, ennustatakse pigem katastroofi, kuid samas loodetakse positiivset. Üldist nõudlust kujundavad erakliendid, kes oma tarbimisliku enesekindlusega kas turgu üleval hoiavad või selle allavett lasevad. Tulgu tarbimispanus siis kommertskinnisvara toetava ostlemiskultuuri kaudu kaubanduskeskustes või inimeste endi eluasemeplaanide läbi. Lõpptarbija astub oma sammud, ärisektor lähtub sellest.

Statistikaameti juhtivanalüütik Jaan Õmblus ja andmeteadur Arko Kesküla

Eesti inimene mõtleb suuresti kinnisvarakeskselt: kui läheb hästi, soetab elamispinna või laiendab seda, kui läheb halvasti, siis pakib ennast kokku või läheb urgu paremat aega ootama. Erakliendi kinnisvaramõtteid on võimalik lugeda kinnisvara müügikuulutustest. Neid hulgikaupa analüüsides tulevad hoiakud ja mentaliteet väga selgelt välja ning viimased annavad teatud viiteid tulevikku.

Mida kinnisvarakuulutused meile praegu pakuvad

Ida-Virumaalt saab korteri, Hiiumaalt maja – nendes maakondades väga muud varianti ei ole. Korterite müük domineerib ülekaalukalt veel Harjumaal, Tartumaal, Pärnumaal ja Järvamaal. Maju pakutakse suhteliselt rohkem müügiks Saaremaal, Põlvamaal, Valgamaal, Võrumaal ja Viljandimaal.

Korterid on üldjuhul majadest kallimad. Eestis tervikuna on korterite mediaanhind ruutmeetri kohta 1700 ja majadel 900 eurot. Erandlikud maakonnad on Hiiumaa, Ida-Virumaa ja Valgamaa, kus maja ruutmeeter maksab rohkem kui korteritel.

Kinnisvarapakkumiste üldine ruutmeetri mediaanhind on ootuspäraselt kõrgeim Harju maakonnas, kus see on 1949 eurot, järgneb Tartumaa 1425 euroga. Tugevalt viimane on Jõgevamaa 388 euroga.

Suurusjärgus pooled kinnisvara müügikuulutused pakuvad elamispindu Harjumaal, Tartumaalt tuleb 15 protsenti pakkumistest ja Pärnumaalt 11 protsenti. Üllatuslikult aktiivne kinnisvara pakkuja on Ida-Virumaa üheksa protsendiga, kui Lääne-Virumaa sealsamas kõrval on kõigest kahe protsendi peal. Ülejäänud maakonnad omavad sellest turust suurusjärgus ühte kuni kahte protsenti.

Mida toob meile tulevik

Rohkem saavad tavaliselt kriisidega pihta aktiivsemad turud ja kõrgemad hinnad. Kui su hind on niikuinii maadligi ja sa eriti ei kauple, siis turu langus sind ka eriti ei puuduta.

Langust tuleks eelkõige oodata korterite turul ja pigem Harjumaal, Tartumaal ja Pärnumaal. Ettevaatlik tasub olla Ida-Virumaal. Tõeliseks turvasadamaks on Jõgevamaa, suhteliselt kindlalt võiks ennast tunda ka Valga- või Järvamaal ning eelkõige majas, mitte korteris. Meretagune Hiiumaa ei ole küll odavuse hinnaliider, kuid seal ei ole suhteliselt võttes ka mingeid tehinguid. Kui seal midagi müüa, siis võib see olla keeruline sõltumata sellest, kas majandus õitseb või valitseb sügav langus.

Selline on tänane kinnisvaraturu pakkumise pool ehk erakliendi arusaam kinnisvaraturust. Lähikuude arengud tõenäoliselt aga korrigeerivad seda pilti.

Statistikaamet alustas aprilli alguses erinevate valdkondade kiirstatistika avaldamisega, mis võivad viirusest tingitud eriolukorrast mõjutatud olla. Kiirstatistika alla on koondatud andmed tööturu ja kinnisvaraturu näitajate kohta, samuti ettevõtete käibe ja tööjõukulude, inimeste liikumise, suremuse ning elektritarbimise kohta.

Kriisikuud mitmekordistasid koondamiste arvu

Koroonaviirusest põhjustatud eriolukorra algusest on möödunud poolteist kuud ja on sobiv aeg teha kokkuvõtteid: millised olid esimesed kriisikuud tööturul? Siinse postituse fookuses on tööturu kiirstatistika ja just töösuhete lõpetamise trendid töötamise registri (TÖRi) andmete põhjal.

Kadri Rootalu, statistikaameti andmeteadur

Selle aasta esimese nelja kuu võrdluses oli lõpetatud töösuhete koguarv kõige suurem märtsis, ulatudes 34 000. Kõige vähem, 24 000 ümber, lõpetati töösuhteid aprillis. Töölepingu lõppemine või töölt lahkumine ei pruugi iseenesest olla negatiivne sündmus – töölepinguid ikka sõlmitakse ja lõpetatakse. Küll aga võivad problemaatiliseks osutuda töösuhete lõppemised, mis ei toimu töötaja soovil. Eeskätt võib sellisel juhul vaadata koondamisega lõppenud töösuhteid.

Koondamiste arv näitab kasvutrendi

Koondamisega lõppenud töösuhete arv on pärast eriolukorra väljakuulutamist mitmekordistunud. Kui märtsi esimeses pooles lõppes koondamise tõttu 619 töösuhet, siis märtsi lõpunädalatel (16.–31. märts) oli neid juba üle 2500. Seejuures tuleb silmas pidada, et tööandja peab koondamisest ette teatama sõltuvalt töötaja staažist 15–90 kalendripäeva. Seega ei ole ka aprilli lõpuks veel kõigi koondamisteate saanud töötajate töölepingute lõpetamine TÖRis registreeritud ja koondamise ootel olevaid töötajaid on ilmselt rohkemgi kui statistikast välja paistab.

Koondamiste arvu kasvuga suurenes koondamisega lõppenud töösuhete osakaal kõigist töösuhetest. Jaanuaris ja veebruaris moodustasid koondamised vaid ligikaudu 5% lõppenud töösuhetest, märtsi lõpus juba 12% ja aprilli alguses viiendiku. Aprilli lõpu ja mai alguse seisuga on tööturul näha mõningast jahenemist – töösuhteid lõpetatakse vähem ja ka uusi töösuhteid sõlmitakse vähem kui eelnevatel nädalatel. Eriolukorraga seoses on eelkõige vähenenud nende töösuhete osakaal, mis lõpetatakse töötaja soovil või poolte kokkuleppel. Sellest tulenevalt ei ole arvatavasti ka lähinädalatel oodata, et koondamiste osakaal lõpetatud töösuhete koguarvus väheneks.

Pooled koondamistest toimuvad Tallinnas

Vaadates eriolukorra ajal (16.03–30.04) koondamisega lõppenud töösuhete jaotust regionaalselt, võib näha, et see vastab üsna hästi Eesti üldisele töökohtade jaotusele. Selles vahemikus toimunud koondamistest pooled leidsid aset Tallinnas registreeritud töökohtadel. Järgnesid Harju maakond ilma Tallinnata ja Tartu maakond ning Ida-Virumaa.

Maakondade vahel on aga erinevusi koondamiste osakaaludes kõigist lõppenud lepingutest. Ka enne eriolukorra kehtestamist oli selles osas teistest ees Ida-Virumaa, kus koondamisega lõppes 13% läbi saanud töösuhetest. Samuti on Ida-Viru maakonnas suur eriolukorra ajal koondamisega lõppenud töösuhete osakaal. Esikolmikus on veel Võru ja Rapla maakonnad, kus koondamiste osakaal on eriolukorra tulekuga kõige rohkem kasvanud. Kui aasta alguskuudel moodustasid koondamised 3–4% kõigist seal lõppenud töösuhetest, siis eriolukorra ajal oli osakaal 19–21%. Jõgeva, Tartu ja Viljandi maakonnad olid koondamiste osakaalult viimaste hulgas nii enne kui ka pärast eriolukorra kehtestamist.

Majutuses ja toitlustuses koondati tuhat töötajat

Selgitamaks välja, kas koondamistest on rohkem puudutatud kindlad majandussektorid, vaatasime koondamisega lõppenud töösuhete koguarvu erinevatel tegevusaladel 2,5 kuud enne eriolukorda (jaanuari algusest kuni 15. märtsini) ning 1,5 kuud eriolukorra ajal (16. märtsist kuni 30. aprillini). Analüüsist selgus, et töötajate arvu poolest suuremad tegevusalad, nagu töötlev tööstus või hulgi- ja jaekaubandus, andsid suurema osa koondatutest nii enne kui ka pärast kriisi. Peaaegu kõikidel suurematel tegevusaladel on koondamiste arvud mitmekordistunud. Töötlevas tööstuses on koondamiste arv eriolukorra kehtestamise järgselt suurenenud rohkem kui poole tuhande võrra, hulgi- ja jaekaubanduse tegevusalal aga kahe ja poole kordselt. Ligi üheksakordset tõusu võib näha majutuse ja toitlustuse tegevusalal, mis töötajate arvult ei kuulu küll suurimate tegevusalade sekka, kuid on eriolukorra tingimustes kõige tugevamini kannatada saanud.

Siiski on ka tegevusalasid, kuhu koondamiste laine jõudnud ei ole. Sellisteks on haridus, mis muidu on töötajate arvult tegevusalade esikolmikus ning finants- ja kindlustustegevus, kus koondamiste arv aasta alguskuudega võrreldes suurenenud ei ole.

Kokkuvõtteks võib öelda, et esimesed poolteist kriisikuud on tõepoolest toonud kaasa koondamiste arvu kasvu. Seda eriti suures ulatuses majutuse ja toitlustuse tegevusalal. Kuidas mõjutab tööturgu eriolukorra lõppemine, saame näha järgmistel nädalatel ja kuudel. Samuti selgub siis, kas töötukassa toetusmeetmete lõppemisele järgnevatel kuudel on koondamiste arv ikka kasvutrendis.

Loe ka blogipostitust Majutus- ja toitlustusettevõtted on kriisis esimesena löögi all.

Statistikaamet alustas aprilli alguses erinevate valdkondade kiirstatistika avaldamisega, mis võivad viirusest tingitud eriolukorrast mõjutatud olla. Kiirstatistika alla on koondatud andmed tööturu näitajate, ettevõtete käibe ja tööjõukulude, inimeste liikumise, suremuse ning elektritarbimise kohta. Ettevõtete kiirstatistikat uuendatakse kord kuus; tööturu, surmade ja elektritarbimise andmeid kord nädalas ning liikuvusanalüüsi ülevaadet igapäevaselt.

Rahvastiku vananemine ei lase rahvaarvu kasvust rõõmu tunda

Eesti rahvaarv on viimased neliteist aastat olnud 1,3 miljonit. Praeguste trendide jätkudes jääb see nii veel paljudeks aastakümneteks. Mullu kasvas rahvaarv 0,3%, mis on viimaste aastate keskmine tulemus. Samas on murettekitav asjaolu, et lisanduv noorte vanusrühm on pensionile siirdujatest veerandi võrra väiksem.

Alis Tammur, statistikaameti juhtivanalüütik

Viimased kuus aastat on kasvanud summaarne sündimuskordaja, mis näitab keskmist laste arvu naise kohta. Samal ajal on Eestis igal aastal stabiilselt sündinud umbes 14 000 last. Sündivate laste arv püsib stabiilsena põhjusel, et eelnevast kolmandiku võrra väiksem 1990ndate sünnipõlvkond on jõudnud pereloomise ikka. Keskmine sünnitaja on 30,6-aastane ja keskmine esmasünnitaja 28,2-aastane. See tähendab, et aktiivses sünnituseas on iga aastaga järjest vähem naisi.

Summaarne sündimuskordaja oli sel sajandil kõige madalam 2001. aastal (1,32) ning kõige kõrgem aastatel 2008–2010 (1,72). Pärast eelmist majanduskriisi oli summaarne sündimuskordaja kõige madalamas seisus 2013. aastal (1,52), misjärel on toimunud stabiilne kasv. Järsk hüpe toimus 2018. aastal, mil kordaja suurenes 1,67ni. Seda selgitab aasta varem kehtima hakanud lasterikaste perede toetussüsteem. Mullu oli summaarne sündimuskordaja 1,66 ning seda väikest langust võib pidada juhuslikuks kõikumiseks. Pigem näitab trend, et uue toetuse tekkimise mõju on olnud teist aastat positiivne.

Rohkem lapsi ühes peres

Kolmandaid ja järgmisi lapsi hakkas varasemast rohkem sündima alates 2016. aastast pea kõigis ema vanuserühmades alates 25. eluaastast. Kõige rohkem sünnib neid 30–39-aastaste naiste hulgas, mis on keskmist sünnitaja vanust arvestades just see iga, mil kolmandate ja järgmiste laste sünnitamiseni jõutakse. Ühtlasi on see vanuserühm praegu rahvastikus kõige suurem, mistõttu selle osatähtsus sünnitusealiste naiste hulgas tõuseb. Nimetatud vanuserühma on jõudnud 1980ndate lõpus sündinud suurem põlvkond ja seetõttu on mõju sündivate laste arvule ka arusaadavalt tuntav.

Kui 2015. aastal oli kolmandaid ja järgmisi lapsi 21% kõikidest sündidest, siis 2019. aastal oli neid 27%. Esimeste laste sündide arv on olnud viimastel aastatel pigem langustrendis, kuid möödunud aastal oli siingi väike tõus. Seevastu pere teise lapsena sündinute hulk mullu langes.

Rändesaldo püsib positiivne

Rändesaldo jäi 2019. aastal ligi 5500 inimesega plussi. Sisseränne oli mullu aasta varasemaga võrreldes rekordtasemel, ulatudes 18 300 inimeseni. Samal ajal oli ka väljarändajaid paari tuhande võrra enam. Paar aastat tagasi suurenes sisserändajate arv, ent suur osa sisserändest on lühiajaline viibimine Eestis, mistõttu lahkub umbes kolmandik sisserännanutest paari aasta jooksul. Seetõttu on nüüd hakanud suurenema ka väljaränne. Rändesaldo oli aasta varasemaga võrreldes 1500 inimese võrra väiksem.

Oluline Eesti välisrännet kirjeldav näitaja on rändesaldo Soomega. Soome on eestlaste rände kõige olulisem partner ning kolmandat aastat järjest tuli Soomest Eestisse rohkem inimesi, kui siit põhjanaabrite juurde lahkus.

Viis viimast aastat positiivne olnud välisrändesaldo on kogu selle aja jooksul toonud Eestisse peamiselt Ukraina ja Venemaa kodanikke. Teistest riikidest saabus samuti päris palju inimesi, nende seas rohkelt Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikke. Samas on oluline, et 2019. aastal oli esmakordselt Euroopa Liidu kodanike ränne negatiivne. Seda küll kõigest 58 inimese võrra, kuid varasema positiivse (ca 2000 inimest) rändesaldoga võrreldes on kukkumine märkimisväärne. Ligi pooled 2019. aastal välisrändes osalejad olid Eesti kodanikud. Kui varasemalt oleme neid kaotanud, siis nüüd juba kolm viimast aastat on Eesti kodanike rändesaldo olnud positiivne.

Kõige rohkem tuleb Eestisse 20–49-aastaseid, Eesti kodanike puhul aga 30–69-aastaseid. Teistest riikidest saabub siia kõige enam 15–49-aastaseid. Mehi on tulnud rohkem, naisi vähem: sama trend on iseloomulik nii Eesti kui ka teiste kodakondsete kohta.

Rahvaarv hakkab vähenema

Loomulik iive oli 2019. aastal küll 1300 inimese võrra miinuses, kuid positiivne rändesaldo aitas rahvaarvu kasvatada ligi 4200 inimese võrra. Kõiki soo- ja vanusrühmasid see siiski ühtlaselt ei mõjutanud. Kuna vanemaealiste meeste arv on naiste omast väiksem ning poisse sünnib igal aastal paarsada rohkem kui tüdrukuid, oli meeste loomulik iive tasakaalus.

Rahvastiku vanuselise koosseisu muutust vaadates on meil aastataguse ajaga võrreldes rohkem kuni 19-aastaseid ning 65-aastaseid ja vanemaid. Seevastu 20–64-aastane rahvastikuosa vähenes enam kui 3200 inimese võrra. Täpsemalt öeldes küll naiste võrra, sest meeste arv jäi vanuserühmade nihkumise, välisrände ja suremuse summana aastases võrdluses samaks.

Viimase viie aastaga on Eesti rahvaarv kasvanud ligi 16 000 inimese võrra. Samal ajal on tööealisteks loetav elanikkond ehk 20–64-aastaste arv samas ulatuses vähenenud. Selle vanuserühma välisrändesaldo katab küll suremuse, kuid lisanduv noorte vanuserühm on pensionile siirdujatest veerandi võrra väiksem. Kui emad sünnitaksid jätkuvalt sama palju lapsi, siis sündide arv ikkagi väheneb, sest sünnitusealiste naiste vanusegruppi siseneb vähem naisi kui sealt lahkub. Lisaks tähendab sündimuskordaja 1,6 seda, et sündiv põlvkond on sünnitavast põlvkonnast väiksem. Pikemas perspektiivis on tulemuseks paratamatult kogu rahvaarvu vähenemine.

Loe ka meie blogipostitust “Kus sünnivad lapsed ja kus elavad emad?“.