EV100: sadamate ja raudteede kaubamaht mullu ning sajand tagasi

Statistikaameti andmetel veeti 2017. aastal raudteed pidi 27,3 miljonit tonni ja Eesti sadamate kaudu ligi 34,8 miljonit tonni kaupa ehk rohkem kui 2016. aastal. Ligi 100 aastat tagasi oli nii raudtee kui ka sadamate kaubaveo maht umbes miljon tonni aastas.

Sajandiga on kaubavedu raudteedel mitu korda suurenenud

Ligi 100 aastat tagasi ulatus raudtee kaubamaht 1–2 miljoni tonnini aastas. Aastal 1920 veeti Eesti raudteedel 921 000 tonni kaupa ja 1923. aastal pea poole rohkem ehk 1,6 miljonit tonni kaupa. Transiitkaupu veeti raudteel 1920. aastal 28 000 tonni (3% kogu veetud kaubamahust), 1922. aastal suurenes transiitkauba vedu raudteel 345 000 tonnini. 1923. aastal transiitkaupade vedu vähenes ja ulatus 95 000 tonnini. Nimetatud aastal oli peamine kaubaartikkel puit, mis hõlmas ligikaudu poole veetavast kaubast. Põlevkivi, kivisöe ja koksi osatähtsus oli 13% ja toidukaupade osatähtsus 11% raudteel veetavates kaupades.

Transiitkaupade vedu raudteel, 1920–1924

 

Kui viimasel kümnendil on kaubavedu raudteel pidevalt vähenenud, siis 2017. aasta tõi kaasa kaubamahu kasvu: kaubavedu Eesti raudteedel ulatus 27,3 miljoni tonnini ehk 8% rohkem kui aasta varem. Riigisisene kaubavedu raudteel mõjutas 2017. aastal kaubaveo suurenemist enim. Kaubamaht riigisisestel raudteevedudel oli 2017. aastal 18,1 miljonit tonni – 15% enam kui aasta varem. Raudteevedude kaubamahust moodustas transiitkauba vedu 7,6 miljonit tonni, import 1,3 miljonit tonni ja eksport 0,3 miljonit tonni. Transiitkauba vedu vähenes aastaga 5%, importkaupa veeti 7% vähem ning eksportkaupa 24% enam kui 2016. aastal.

Üle poole raudteel veetavast kaubast hõlmab tänapäeval toornafta ja põlevkivi vedu, enamik sellest on riigisiseselt transporditava põlevkivi vedu. Olulise osa raudteevedudest annavad ka lämmastikuühendid ja väetised (v.a looduslikud väetised) ning vedelad rafineeritud naftatooted. Puidu ja toiduainete osatähtsus on muutunud marginaalseks.

Kaubaveo maht raudteel viimasel kahel kümnendil suurim

Kahe viimase kümnendi raudteekaubaveo maht on Eesti ajaloo suurim. Enim kaupa veeti raudteel aastatel 2002–2005 – ligi 70 miljonit tonni aastas. Sellest üle poole andis transiitkauba vedu. Võrreldes eelmise kümnendi lõpu ehk 2007. aastaga on raudtee kaubamaht vähenenud 2,5 korda, sh transiitkauba vedu 3,6 korda. 2007. aastal veeti raudteel 66,1 miljonit tonni kaupa, transiitkaupu veeti siis 27,5 miljonit tonni. Viimase kolme aasta tulemused sarnanevad 1990ndate algusega. Transiitkaupadest veeti peamiselt naftatooteid Venemaalt Eesti sadamatesse. Venemaa on lubanud lõpetada 2018. aastaks täielikult naftatoodete ekspordi Baltimaade sadamate kaudu, naftasaaduste vedamine läbi Eesti on juba praegu minimaalne.

Transiitkaubal endiselt oluline osa sadamate kaubakäibes

Sajand tagasi ulatus Eesti sadamate kaubaveo maht umbes 1 miljoni tonnini aastas. Aastal 1922 oli rahvusvahelise kaubaveo maht sadamates 0,9 miljonit tonni. Sadamates lossiti 624 400 tonni kaupa ja lastiti 256 500 tonni kaupa. 1923. aastal sadamate kaubavedu veidi vähenes ja ulatus 0,7 miljoni tonnini ning 1924. aastal 0,8 miljoni tonnini.

100 aastat tagasi arvati, et transiitkaupade vedu sadamate kaudu annab tulevikus olulise osa sadamate kaubakäibest. On teada, et kogu väliskaubanduse mahust tonnides tolliametite järgi andis transiit 1923. aastal 13% (95 000 tonni). Väliskaubanduse maht kokku oli siis 0,7 miljonit tonni.

Kaubavedu sadamate kaudu, 1923–1924

 

Transiitkaupade veol on sadamate kaubakäibes oluline osa ka tänapäeval. 2016. aastal andis transiitkauba vedu 54% sadamate kaubamahust (18,1 miljoni tonni), sadamates lastiti 12,7 miljonit tonni transiitkaupa ning lossiti 5,4 miljonit tonni transiitkaupa. 2017. aastal veeti Eesti sadamate kaudu 34,8 miljonit tonni kaupa (ühes kuus keskmiselt 2,9 miljonit tonni), mis oli 4% rohkem kui aasta varem. Sadamates suurenes nii kauba lastimine kui ka lossimine. Laevade lastimine (kauba laevale laadimine sadamas) moodustas 2017. aastal sadamate kaubamahust 23,5 miljonit tonni ja lossimine (kauba laevalt maha laadimine sadamas) 11,3 miljonit tonni. 2016. aastaga võrreldes lastiti sadamates 4% ja lossiti 2% rohkem kaupa.

Nii raudtee kui ka sadamate kaubamaht oli kahel viimasel kümnendil Eesti ajaloo suurim. Viimase 20 aasta Eesti sadamate kaubamahu rekord jääb aastasse 2006 (49,8 miljonit tonni). Eelmise kümnendi lõpus ehk 2007. aastal lastiti ja lossiti sadamates 44,8 miljonit tonni kaupa ehk 1,3 korda rohkem kui mullu. 2017. aastal vähenes lastimise maht sadamates võrreldes 2007. aastaga 1,6, kuid lossimise maht suurenes 1,4 korda. Viimastel aastatel on Venemaa oma sadamaid arendanud ja seni Balti riike läbinud kaubavedu oma sadamatesse suunanud. Kaupade lastimise mahu vähenemist on mõjutanud transiitkaupade veo vähenemine raudteel, seda peamiselt naftatoodete puhul. Samal ajal on suurenenud väetiste, segakaupade ja puidu lastimise maht. Kaupade lossimine Eesti sadamates on kasvanud peamiselt segakaupade ehk koos transporditavate eri liiki kaupade veo suurenemise tõttu.

 

 

Piret Pukk, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik

 

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmus 16. veebruaril 2018.

2017. aasta detailsemad andmed on statistika andmebaasis (sõitjate- ja kaubavedu raudteel ning kaupade lastimine ja lossimine Eesti sadamates).

Metoodika

2017. aasta ülevaade põhineb 12 kuu andmete kokkuvõttel.

Lastimine – kauba laevale laadimine sadamas. Arvestatakse koos transiitkaubaga.

Lossimine – kauba laevalt maha laadimine sadamas. Arvestatakse koos transiitkaubaga.

Veoste kogus tonnides raudteel – veoste kogus tonnides võib olla kajastatud topelt, sest riigisisestel vedudel võib ühte ja sedasama kaubakogust sihtpunkti vedada mitu raudtee-ettevõtet juhul, kui üks vedaja veab kaupa avalikul raudteel ja teine mitteavalikul raudteel.

 

Valentinipäev kogub Eestis abielu sõlmimise kuupäevana populaarsust

Rahvastikuregistri andmetel on abielu sõlmimine 14. veebruaril alates sajandivahetusest Eestis kasvav trend. Aastate võrdluses sõltub päeva populaarsus nädalapäevast, millele see langeb, kuid üldiselt on näha 14. veebruaril registreeritud abielude arvu kasvu. Kui valentinipäev on neljapäeval, reedel või laupäeval, on abiellujaid rohkem.

Eestis pole veebruar abiellumiskuuna eriti populaarne. Statistikaameti andmetel sõlmitakse kõigist aasta abieludest kolmandik juulis ja augustis (kummalgi kuul 15–19%) ning novembrist aprillini iga kuu 5–6% vastava aasta abieludest.

Valentinipäeva koht aasta pulmapäevade pingereas varieerub

Kui kõik aasta jooksul sõlmitud abielud jagada päevade arvuga aastas, siis selgub, et keskmiselt sõlmitakse ühes päevas 17–18 abielu. Päevade kaupa vaadates on see muidugi erinev. Valentinipäeval on kõige rohkem abielusid sõlmitud 2014. aastal, kui reedele langenud kuupäeval sõlmiti 85 abielu. 2014. aastal oli valentinipäev selle aasta populaarsete pulmapäevade pingereas 7. kohal. Esimesel kuuel kohal olid juuli ja augusti nädalalõppudesse jäänud kuupäevad, kõige populaarsem oli 12. juuli (124 abielu). 2015. aastal, mil valentinipäev langes laupäevale, sõlmiti 74 abielu ja kuupäev oli 2015. aasta populaarsete pulmapäevade pingereas 19. kohal. Kõige enam sõlmiti siis abielusid 18. juulil (126).

Valentinipäeva populaarsuse näitamiseks on mõistlik seda võrrelda teiste omasugustega – kuna tähtsat rolli mängib ka nädalapäev, on joonisel seda võrreldud nädal aega varasemal ehk 7. veebruaril ja nädal aega hilisemal päeval ehk 21. veebruaril sõlmitud abielude arvuga. Jooniselt on näha, et kui 1990ndatel oli veebruaris populaarsem abielluda vabariigi aastapäeva eelsel nädalavahetusel, siis 2000ndatel eelistatakse sobivale päevale langevat valentinipäeva. Samas mõningad paarid sõlmivad abielu ka pühapäevale või esmaspäevale langeval valentinipäeval, mis võib näidata, et neile paaridele on päeva valik eriti tähtis, kuna üldiselt neil päevadel abielusid ei sõlmita.

Vaata ka blogilugu Hõissa pulmad! ja interaktiivset infograafikut (http://www.stat.ee/public/apps/abielud/), mis võimaldab graafiliselt uurida Eesti elanike abiellumisvanust. Statistika andmebaasist saab ülevaate aastatel 1922–2016  sõlmitud abielude kohta kuude kaupa.

 

 

Alis Tammur, Statistikaameti vanemanalüütik

 

EV100: Muuseumite arv on sajandi jooksul märgatavalt suurenenud

Statistikaameti andmetel oli 1921. aastal 11 muuseumi, ent 2016. aastaks oli neid juba 246.

2018. aasta on nimetatud Euroopa kultuuripärandiaastaks. Ehitised, maastikud, laulud, tantsud, kunstiteosed, kombed – kõik need moodustavad mitmekesise ja eripalgelise kultuuriruumi. Euroopa kultuuripärandiaasta eesmärk on innustada inimesi avastama ja uurima Euroopa kultuuripärandit ning tugevdada ühisesse Euroopasse kuulumise tunnet. Muuseumid on olulised kultuuripärandi säilitajad ja edasikandjad. Praegu ollakse harjunud, et Eestis on rohkelt muuseume ja neis käiakse väga aktiivselt, aga see ei ole alati nii olnud. Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul heidetakse siin loos pilk minevikku ja vaadatakse, milliseid andmeid on Riigi Statistika Keskbüroo kogunud muuseumite kohta 1921. aastal.

Avalikke (nimetamisväärilisi) muuseume oli 1921. aastal 11: Eesti Muuseum Tallinnas, Eesti Rahva Muuseum Tartus, Eestimaa Provintsiaalmuuseum Tallinnas, Peeter I Muuseum Narvas, Saaremaa Tundmaõppimise Seltsi Muuseum Kuressaares, Järvamaa Muuseum Paides, Vabadussõja Muuseum Tallinnas, Õpetatud Eesti Seltsi kogud Tartus, Lavretsovi (linna) Muuseum Narvas, Pärnu Muuseum ja Viljandi Muuseum.

Nii nagu praegu oli ka 100 aastat tagasi muuseume kõikjal Eestis. 2016. aastal oli Eesti 246 muuseumist 30% Harju-, 13% Tartu-, 9% Lääne-Virumaal. 2016. aastal oli mõni muuseum igas Eesti maakonnas.

Täpsemad andmed on Riigi Statistika Keskbüroo talletanud kuue muuseumi kohta (Eesti Muuseum, Eesti Rahva Muuseum, Eestimaa Provintsiaalmuuseum, Peeter I Muuseum, Saaremaa Tundmaõppimise Seltsi Muuseum, Järvamaa Muuseum). Neis käidi aasta jooksul kokku 15 346 korda. Kõige rohkem käidi Eesti Rahva Muuseumis (10 000) ja Tallinna Eesti Muuseumis (3438). Kadriorus asuva Tallinna Eesti Muuseumi külastajate kohta koguti andmeid ka kuu kaupa ja selle põhjal tõdeti: „… näeme, et suurem arv vaatamaskäijaid suve peale langeb, mis on tingitud, nähtavasti muuseumi asukohast Kadriorus, kus rahvast rohkemal arvul, eestkätt suvel, leidub.“ Kõige vähem oli külastajaid Saaremaa Tundmaõppimise Seltsi Muuseumis (30) ja Järvamaa Muuseumis (67). Tuhande elaniku kohta oli kogu Eestis 14 muuseumikülastust.

2016. aastaks oli olukord märgatavalt muutunud, muuseumis käidi aasta jooksul ligi 3,5 miljonit korda ehk ühe Eesti elaniku kohta 2,6 muuseumikülastust. Tallinna muuseumites käidi 1,5 miljonit korda. Tartus käidi muuseumites üle 660 000 korra ehk ühe Tartu elaniku kohta üle 7 külastuse – kaks korda rohkem kui Tallinnas. Kõige enam käidi 2016. aastal teaduskeskuses Ahhaa Tartus, Lennusadamas Tallinnas ja Kumus Tallinnas. 2016. aasta tähtsündmus oli Eesti Rahva Muuseumi uue hoone avamine, kuid kuna hoone oli külastajatele avatud vaid aasta viimastel kuudel, siis ei jõudnud ERM 2016. aastal veel külastatavuse esikolmikusse.

Tartu Loodusmuuseum. Foto: Kaire Raasik

Kui 1924. aasta Riigi Statistika Keskbüroo väljaandes „Haridus Eestis“ kirjutati muuseumite teema lõpulauseks „Kokkuvõttena võime konstateerida, et muuseumitesse kogutud kultuurilised väärtused võrdlemisi väga vähe rahvast on huvitanud“, siis praegu võib öelda, et olukord on kardinaalselt muutunud ja inimesed on väga huvitatud meie kultuuriruumist – muuseumitesse kogutut käiakse innukalt vaatamas.

Sündmusterohket Euroopa kultuuripärandiaastat!

 

 

Kaire Raasik, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik

 

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmub 16. veebruaril 2018.

EV100: Olümpia ootuses – sangarid ja harrastajad nüüd ning vabariigi algusaastatel

Homme,  9. veebruaril kuulutatakse Lõuna-Koreas Pyeongchangis avatuks XXIII taliolümpiamängud. Statistikaamet võrdleb põgusalt 1924. ja 2016. aastat ning annab ülevaate, missugune oli olukord tipp- ja rahvaspordis.

Tippsport: kergejõustik oli ja on populaarne

Olümpiamängud on nii sportlase kui ka spordisõbra jaoks suursündmus, üritusega kaasnevast meediakärast ei pääse ka spordikauge inimene. 1924. aasta võis spordisõpradele olla erakordselt huvitav – enne suveolümpiamänge Pariisis toimusid esimesed taliolümpiamängud Chamonix’s.

Esimestest taliolümpiamängudest jäid eestimaalased paraku kõrvale. Eesti Spordileht (6.03.1924) tõi võimalike põhjustena välja rahapuuduse ja Eesti sportlaste üsna kehva taseme. Võidušansse ei nähtud ja olümpiaturiste kogemusi korjama ei saadetud. Kuigi ka Pyeongchangist ei julge keegi (kuld)medaleid loota, siis lähetatakse mängudele 22 sportlast.

Pariisis (1924) toimunud suveolümpiamängudel osales Eestist seevastu 44 sportlast, kes esindasid kodumaad väga edukalt. Maadleja Eduard Pütsep tuli olümpiavõitjaks, tõstja Alfred Neuland võitis hõbemedali, tõstjad Jaan Kikkas ja Harald Tammer, kergejõustiklane Aleksander Klumberg ja maadleja Roman Steinberg võitsid pronksmedali.

Viimased suveolümpiamängud toimusid 2016. aastal Rio de Janeiros ja sportlaskoondis oli ligikaudu sama suur kui 92 aastat tagasi – 46 sportlast (nende hulgas kaks varuvõistlejat). Medaleid aga nii palju korjata ei õnnestunud. Sõudmise paarisaeruline neljapaat (Allar Raja, Andrei Jämsä, Kaspar Taimsoo ja Tõnu Endrekson) võitis pronksmedali. Ei maksa öelda, et esineti kehvasti, väikese riigi jaoks on iga olümpiamedal väga suur saavutus.

Spordistatistikat ei jätnud päris tähelepanuta ka Riigi Statistika Keskbüroo – esimene ülevaade ilmus 1930. aastal ja see pööras pilgu eelnenud kümnendile. Muuhulgas toodi välja Eesti rekordite osatähtsus maailmarekordite hulgas. Kui vaadata spordialade kuningannat ehk kergejõustikku, siis 1924. aasta lõpu seisuga oli maailmarekordile kõige lähemal maratonijooksja Jüri Lossmann, kelle toona kehtinud tippmark oli kõigest kümmekond sekundit aeglasem maailmarekordist. 2016. aasta lõpus oli (igivanale) maailmarekordile kõige lähemal kettaheitja Gerd Kanteri saavutus.

Mõnel teisel alal oli Eesti veelgi edukam. Seisuga 1.10.1924 oli Eesti sportlaste nimel 8 maailmarekordit tõstmises. Midagi nõnda uhket praegu ette näidata pole. Muidugi peab arvestama, et tõstmise distsipliine on märgatavalt vähemaks jäänud. Siiski pole Eesti sportlased sel alal päris pildilt kadunud ja raskekaallane Mart Seim püsib maailma tipus.

1924. aastal tehtud küsitluse põhjal valisid Eesti Spordilehe lugejad parimaks sportlaseks kergejõustiklase Aleksander Klumbergi, kelle nimel oli Pariisi olümpiamängudeni maailmarekord kümnevõistluses. Kergejõustiklased olid populaarsed ka 2016. aastal, mil aasta meessportlaseks valiti Rasmus Mägi ja naissportlaseks Ksenija Balta. (2017. aastal valiti aasta meessportlaseks rallisõitja Ott Tänak ja naissportlaseks vehkleja Julia Beljajeva).

Rahvasportlasi on juurde tulnud

Eesti spordikangelaste edu innustas ka rahvast. Riigi ja rahvatervise seisukohalt ehk ongi tippspordist olulisem hoopis see, kuidas rahvas liigub. Spordiharrastajate loendamine aga polnud lihtne toona ega ole ka praegu. 1930. aastal prooviti seda siiski teha ja hinnanguliselt tegeles siis spordiga ligikaudu kümnendik rahvast. Tegeleti näiteks jalg-, korv-, võrk- ja käsipalli, lauatennise, kergejõustiku, liuväljaspordiga, seega olid eriti populaarsed sportmängud. Iseäranis levinud olid need linnas.

Eesti spordiregistri 2016. aasta andmetel oli harrastajaid 157 000. Registri andmetel olid suurima harrastajate arvuga spordialad jalgpall, võimlemine, ujumine, kulturism ja fitness, korvpall ja kergejõustik. On päris kindel, et paljusid metsajooksu harrastavaid või kodus lõuga tõmbavaid eestimaalasi nende hulka arvatud ei ole. Kuigi oma lõbuks (tervise heaks) liikujad on tõenäoliselt ülekaalus, näitab tuhandetesse ulatuv osavõtjaskond rahvaspordiüritustel seda, et väheoluline ei ole ka oma võimete proovilepanek ja kaasmaalastega võrdlemine.

Eesti Spordilehes (31.01.1924) viidatakse Eesti Spordi Keskliidu resolutsioonile: Seisukoht spordi, kui ainuüksi kehalise kasvatuse kohta ei ole õiglane. Sport on üleelatud murrangutest võrsunud hingeline ja impulsiivne enesekaitse tungi avaldus, mis inimest tahtejõu kasvatamise ja kontsentratsiooni, kui ka kehalise tervendamise läbi püüab hoida haiglastesse äärmustesse langemast ja uue tervema tõu ja kultuuri poole sihib.“

See mõte peegeldab arvatavasti ka tollast ajavaimu. Väärtushinnangud on ajas muutunud, võib-olla ka spordi roll selles. Paraku tundub, et sääraseid väärtuseid sport enam ei kanna, pigem nähakse seda meelelahutusena. Õnneks on midagi, mis ei ole kadunud ja loodetavasti ei kao ka tulevikus – see on rõõm liikumisest.

 

 

 

Märt Leesment, Statistikaameti peaanalüütik

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmub 2018. aasta veebruaris.

Metoodika

Jooniste puhul on kasutatud sarnast metoodikat, mida kasutas G. Tomberg artiklis „Spordistatistika 1920–30“, mis ilmus Eesti Statistika Kuukirjas aprillis 1930.

Suurandmed eraisikute elektritarbimist mõõtmas ja tühje eluruume kindlaks tegemas

Statistikaamet osaleb Eurostati suurandmete katseprojektis, mille raames uuritakse elektri kaugmõõtjate andmete potentsiaalset kasutamisvõimalust riikliku statistika tootmisel. Kasutades Eleringi andmelao mõõteandmeid aastate 2013–2015 kohta uuris Statistikaamet, kas elektri suurandmete põhjal saaks toota Eesti eraisikute elektritarbimise statistikat ning hinnata registripõhise rahva ja eluruumide loenduse jaoks tühjade eluruumide olemasolu.

Suurandmete kasutamine statistika tegemisel võimaldaks vähendada kulu ühiskonnale, mis tuleneb aruannete esitamisest ja sellega seotud halduskoormusest. Suurandmete kasutamine võimaldaks ka märgatavalt lihtsustada statistika tegemise protsesse ja neid automatiseerida. Suurandmete kasutamise kogemuste saamiseks osaleb Eesti koos Taani, Rootsi, Austria, Portugali ja Itaaliaga Eurostati elektri kaugmõõtjate katseprojektis. Järgnevalt tutvustame katseprojekti esimesi tulemusi. Tegemist ei ole ametliku statistikaga, vaid demonstratsiooniga, milliseid väljundeid oleks võimalik suurandmete abil saada.

Katseprojektile seati kolm eesmärki:

  •  kas elektri mõõteandmete põhjal saaks teha seni küsitluse teel saadud elektrienergia statistikat ettevõtete kohta;
  •  kas elektriandmetest saaks toota kodumajapidamiste elektritarbimise statistikat ja
  •  kas elektriandmetest oleks võimalik tuvastada eluruume, milles elatakse, mis on tühjad või mida kasutatakse periooditi.

Katseprojektis kasutati Eleringi andmelao 2013.–2015. aasta andmeid, mis sisaldavad mõõteandmeid ligi 730 000 mõõtepunkti (elektriarvesti) kohta. Andmestikus on infot sõlmitud lepingute, lepingu omaniku (äriettevõte, eraisik), lepingu kehtivuse, lepinguga seotud mõõtepunkti ja selle aadressi kohta, samuti mõõteandmed. Statistikatöödes kasutatavad andmed anonümiseeritakse Statistikaametis. Andmestikus on mõõteandmeid kokku üle 18 miljardi kirje.

Ettevõtetega seotud mõõtepunkte oli 2015. aastal 12% ja eraisikutega 88%, samas moodustasid ettevõtted 78% ning eraisikud 22% tarbimisest. Järgnevad tulemused kajastavad suurandmete põhjal arvutatud eraisikute elektritarbimise tulemusi ja eluruumide kasutamist püsiva elukohana.

Eraisikute elektritarbimine ja eluruumide kasutamine püsiva elukohana

Leibkondade puhul elektrikasutuse uuringut Statistikaamet regulaarselt ei tee, mistõttu võrdlusandmeid ei olnud. Suurandmete linkimiseks kasutati Statistikaameti leibkondade ja eluruumide tabelit, mis sisaldas leibkonnaliikmete anonümiseeritud infot ja aadressi identifikaatorit. Elektriandmetega sidumiseks leiti leibkonnad, kus aadressi identifikaator ühtis mõõtepunkti omaga ja ainult ühel leibkonnaliikmel oli elektrileping. Nii õnnestus siduda 48% leibkondadest elektritarbimise infoga. Samuti oli võimalik siduda elektritarbimisega eluruumi info, millega saab hinnata näiteks elektritarbimise seotust hoone ehitusaasta ja eluruumi suurusega ning see pakuks võimalust hinnata eluruumi energiatõhusust. Saadud tulemus võimaldaks toota statistikat, mida Statistikaametil ei ole siiani olnud võimalik toota andmete puudumise tõttu.

Samuti hinnati, kas elektriandmete põhjal saaks kinnitada eluruumide kasutamist püsiva elukohana. Leiti tuhandeid aadresse, kus rahvastikuregistri järgi peaksid elama inimesed, kuid elektritarbimine oli 0 või siis vastupidi: oli suur elektritarbimine, kuid registri järgi seal kedagi ei elanud. Seetõttu on andmestikul oluline potentsiaal rahvastiku paiknemise analüüsil täiendava elumärgina.

Eraisikute elektritarbimine kuude kaupa

Kõige enam tarbisid eraisikud 2015. aastal elektrit jaanuaris ja kõige vähem juunis. Jaanuaris tarbiti 36% enam elektrit võrreldes juuniga. Teisel kohal oli elektritarbimiselt detsember. Suhteliselt võrdne elektritarbimine oli märtsis ja novembris (moodustades 82% jaanuari tarbimisest) ning mais ja augustis (moodustades ligi 65% jaanuari tarbimisest).

Eraisikute keskmine elektritarbimine kuude kaupa, 2015

 

Eraisikute elektritarbimine sõltub nädalapäevast ja kellaajast

Nagu võib arvata, on elektritarbimine kõige väiksem öistel tundidel – kõige vähem elektrit tarbiti kolmapäeval kella 02:00 ja 03:00 vahel. Elektritarbimine hakkab järk-järgult suurenema juba kell 05:00. Hommikupoolikul on elektritarbimine suurim vahemikus 06:00–07:00, mil suur osa inimestest ärkab ning alustab hommikuste toimingutega. Kuni pärastlõunani on elektritarbimine kodudes suhteliselt stabiilne ning hakkab taas suurenema 14:00 ja 15:00 vahel, kui paljude päev hakkab juba koolis, trennis, tööl ja mujal lõppema. Õhtune elektritarbimise haripunkt on ajavahemikus 17:00–19:00, mil tarbitakse ööpäeva jooksul ka kõige enam elektrit. Pärast kella 19:00 hakkab elektritarbimine järjest vähenema.

Eraisikute elektritarbimine ühel detsembrikuu kolmapäeval 24 h jooksul, 2015

 

Kui kolmapäeval joonistus välja nii-öelda tööinimese graafik, siis laupäeval, mil enamikul inimestest on vaba päev, on ka elektritarbimine kogu päeva jooksul ühtlasem. Kahe päeva öine (kella 23:00 ja 06:00 vaheline aeg) elektritarbimise muster ja tarbitud elektri hulk on sarnased. Kui kolmapäeval oli hommikupoolne elektritarbimise tipp vahemikus 06:00–07:00, siis laupäeval vastavalt 11:00–12:00. Laupäeva elektritarbimise haripunkt on kella 16:00–17:00 ajal ning pärast seda hakkab elektritarbimine järjest vähenema. Laupäeval tarbiti ligi 10% rohkem elektrit võrreldes kolmapäevaga ning madalaima ja kõrgeima keskmise elektritarbimise vahe oli mõlemal päeval ligi kahekordne.

Eraisikute elektritarbimine ühel detsembrikuu laupäeval 24 h jooksul, 2015

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Tühjad kortermajad

Suurandmeid on võimalik Statistikaametis teiste andmetabelitega linkida ning seeläbi saada uut teadmust. Näiteks saab aadressiinfot ja elektritarbimist linkides tuvastada tühje kortermaju. Statistikaamet uuris, kas oleks võimalik tuvastada vähese elektritarbimisega korteritega kortermaju ja jaotada kortermajad energiatarbimise alusel gruppidesse vastavalt keskmisele kuutarbimisele – 0 kWh, 1–30 kWh, üle 30 kWh. See on üks lihtne näide, milliseid küsimusi saaksid teised riigiasutused Statistikaameti käest küsida ja millele saaks suurandmeid kasutades vastuse anda.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kokkuvõte

Suurandmete kasutamine võimaldaks Statistikaametil mitmekesistada tooteportfelli ja pakkuda olulise administratiivse kuluta täiesti uut statistikat. Eurostati katseprojektist oleme õppinud, et suurandmeid kasutades saame ülevaate majapidamiste elektritarbimisest. Samuti on võimalik siduda elektritarbimisega eluruumi info, mille põhjal saab hinnata näiteks elektritarbimise seotust hoone ehitusaasta ja eluruumi suurusega ning seeläbi hinnata ka eluruumi energiatõhusust. Kasutades elektriandmeid on võimalik jälgida ka rahvastiku paiknemise dünaamikat.

Teisalt nägime ka, et andmestikuga töötades tuleb arvesse võtta, et see kajastab elektrilepinguga seotud subjekti elektritarbimist, kes ei pruugi olla tegelik lõpptarbija. Erinevate registrite sidumisel pidime tõdema registriandmete aadressiinfo ebaühtlast kvaliteeti. Seetõttu muudaks standardiseeritud aadresside kasutamine andmete analüüsi ja ka aadressiinfo uuendamise andmekogus oluliselt efektiivsemaks. Jätkame tööd, et jõuda suurandmetest kvaliteetse statistika tootmiseni. Suurandmed pakuvad võimalust toota statistikat kiiremini ja efektiivsemalt ning see on suund, mille poole Euroopa statistikaametid liiguvad.

Põhjalikum ülevaade Eesti Statistika Kvartalikirjas 4/2017 artiklis „Suurandmed statistikas“ (ilmus 29.12.2017).

 

 

Toomas Kirt, Statistikaameti arenduste ekspert

 

 

 

Helerin Äär, Statistikaameti geoinfo spetsialist

 

Metoodika

Suurandmetena käsitletakse tavaliselt andmeid, mis on mahult suured, mis võivad olla struktureerimata ja mida tekib lühikeses ajavahemikus väga palju. Nende omaduste tõttu ei saa suurandmete töötlemiseks tavaliselt kasutada traditsioonilisi andmetöötlusvahendeid. Suurandmed tekivad tavaliselt mingi protsessi tulemina, mille eesmärk ei ole toota andmeid statistiliseks töötluseks ning see muudab nende analüüsi mõnevõrra keerukamaks. Tuleb näiteks arvestada, et andmed võivad olla kallutatud ja esindada vaid osa populatsioonist ning andmetes võib olla vigu ning need võivad olla selektiivsed ja mittetäielikud. Vaatamata sellele pakuvad suurandmed palju võimalusi.

Animatsioonides on kasutatud ruutkaarti, mille iga 1 km ruudu kohta on toodud keskmine eraisikute elektritarbimine ühes tunnis / kuus. Animatsiooni andmed eraisikute keskmise elektritarbimise kohta kuude kaupa kajastavad 93% eraisikutega seotud mõõtepunktidest ning 24 h animatsioonid kolmapäeva ja laupäeva kohta 81% eraisikutega seotud mõõtepunktidest.

EV100: unustatud nakkushaigused

Kui võrrelda Eesti Vabariigi algusaastatel levinud nakkushaiguseid praegustega, siis on pilt täiesti erinev. Düsenteeria, tüüfuse, sarlakite, leetrite, difteeria, rõugete ja teiste tollaste nakkushaiguste asemel registreeritakse praegu eelkõige ülemiste hingamisteede ägedaid nakkuseid.

Statistikaameti eelkäija, Riigi Statistika Keskbüroo 1930. aasta väljaandes „Rahvastik ja tervishoid Eestis“ seisab: „Mitmesuguste haiguste hulgas, missugused inimesi tabavad, on nakkushaigustel eriline tähtsus, kuna nad oma kiire ja taudikujulise levimisega suurt kahju võivad sünnitada rahva seas, viies hauda rohkel arvul elanikke ja põhjustades nende töövõimetust, sageli mitte ainul ajutist, vaid ka alalist.“ Sajand on pikk aeg. Arstiteaduse kiire arengu ja vaktsiinide kasutuselevõtu tõttu on nakkushaiguste levik viimase saja aasta jooksul tundmatuseni muutunud ja paljud tollased nakkushaigused peaaegu unustuste hõlma vajunud. Eesti Vabariigi juubeli auks tasub kunagi olnut jälle meenutada.

Sagedasemad nakkushaigused vabariigi algusaastatel

Ajutine Valitsus võttis 1919. aasta veebruaris vastu määruse, mille järgi tuli registreerida 21 nakkushaigust (tollal nimetusega „külgehakkavad haigused“). Esimese aasta jooksul registreeriti kokku 10 873 haigusjuhtumit. Kõige rohkem (30%) oli nende seas verist kõhutõbe ehk düsenteeriat, mida registreeriti aasta jooksul 3284 korral ehk 31 haigusjuhtumit iga 10 000 elaniku kohta. Teised sagedamini registreeritud nakkushaigused olid sarlakid (2100), leetrid (1754) ja plekiline soetõbi ehk plekitüüfus (1232).

Vabadussõjaaegsetel ja -järgsetel aastatel oli Eestile iseloomulik nakkushaiguste taudikujuline levimine. Taudide tõttu võis mõne haiguse levik järjestikustel aastatel hüppeliselt muutuda. Kui vaadata näiteks 1920. aasta andmeid, siis leiab verise kõhutõve alles teiselt kohalt, sest selle kõrval puhkes samal aastal teine ja veelgi suurem taud – plekiline soetõbi, mida registreeriti üle kolme korra rohkem kui aasta varem.

Sagedasemad nakkushaigused tänapäeval

Terviseamet registreerib nakkushaiguste registris 59 nakkushaiguse andmeid. 2016. aastal kanti registrisse kokku 192 489 haigusjuhtumit. Seega on sajandi jooksul märgatavalt pikenenud registreeritavate nakkushaiguste nimekiri ja suurenenud haigusjuhtumite arv. Õnneks ei tähenda suurem haigusjuhtumite arv kasvanud ohtu, sest paranenud on ka oskus nendega toime tulla.

Erinevalt vabariigi algusaastatest, mil sagedasemad nakkushaigused võisid aastati erineda, on nüüd välja kujunenud selge liider – ülemiste hingamisteede ägedad nakkused. 2016. aastal registreeriti neid 170 116 korral ehk 1293 haigusjuhtumit iga 10 000 elaniku kohta. Sellised nakkused hõlmasid 88% aasta jooksul registreeritud nakkushaigustest. Tegemist ei olnud erandliku aastaga, vaid kogu viimase kümnendi kohta võib öelda, et kümnest registreeritud nakkushaiguse juhtumist üheksa on ülemiste hingamisteede ägedad nakkused.

Sagedasemad nakkushaigused olid 2016. aastal veel gripp (8584 haigusjuhtumit), tuulerõuged (5846), puukborrelioos (1420) ja suguliselt levivad klamüüdiahaigused (1275). Niisiis on levinumate nakkushaiguste esikümme sajandi jooksul väga palju muutunud. Ainus haigus, mis oli kümne sagedasema nakkuse hulgas nii 2016. aastal kui ka pea sajand tagasi, asub esikümne lõpus. Sarlakeid on praegu küll märksa vähem, kuid mullu registreeriti neid siiski 280 korral.

 

 

 

Eve Telpt, Statistikaameti peaanalüütik

Blogiloo analüüsis kasutatud vabariigi algusaastate andmed pärinevad Riigi Statistika Keskbüroo väljaannetest „Eesti demograafia. Vihk III. Tervishoid Eestis“ (1925) ja „Eesti demograafia. Vihk IV. Rahvastik ja tervishoid Eestis“ (1930). Ülevaade nüüdisaja nakkushaigustest on koostatud Terviseameti andmete põhjal.

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmub 2018. aasta veebruaris.

Kogumikus käsitletakse veel järgmisi terviseteemasid:

  • Arstide arv on sajandi jooksul rohkem kui kümnekordistunud. Varasem meeste amet on praegu valdavalt naiste kanda.
  • Haiglate arv ei ole väga palju muutunud, küll aga on need varasemast suuremad.
  • Apteekide arv on kolmekordistunud. Varem domineerinud maa-apteekide asemel asub praegu suurem osa apteekidest linnas.

 

Üks pudel õlut kuus läks kaotsi

Hinnatõus seostub lõpptarbija jaoks eelkõige negatiivse nähtusega ning viimasel ajal on iseäranis palju poleemikat tekitanud alkohoolsete jookide hinnatõus. Statistikaameti leibkonna eelarve uuringu andmetele toetudes uurime, mida tähendab alkohoolsete jookide hinnatõus lõpptarbija jaoks.

Pärast paariaastast hinnastabiilsust tõi möödunud aasta tagasi hinnatõusu. Sissetulekud on kasvanud ning mõõdukas üldine hinnatõus ei ole üleliia proteste tekitanud. Küllaltki palju kära on tekitanud aga mootorikütuste ja alkohoolsete jookide hinnatõus. Nende valdkondade ühiseks nimetajaks on see, et kummalgi juhul on osa hinnatõusust tingitud valitsuse aktsiisipoliitikast. Hiljuti toimunud ning lähitulevikus planeeritavad (varasemate aastatega võrreldes) suhteliselt järsud aktsiisitõusud on kaasa toonud palju vastumeelsust ning alkohoolsete jookide puhul otsustati aktsiisitõusu määra mõnevõrra vähendada.

Jättes kõrvale diskussiooni teemal missugune aktsiisimäär oleks optimaalne, vaatame hindade kallinemisest tingitud mõju lõpptarbijale. Missugust mõju avaldas lõpptarbija rahakotile 2017. aasta hinnatõus? Selleks vaatame leibkonnaliikme (nende hulgas on ka lapsed) keskmisi kulutusi kululiigiti ning neis toimunud muutusi.

Kõige värskemad leibkonnaliikme kulutuste andmed kirjeldavad 2016. aastat. Seega saame võrrelda, kui palju mõjutas lõpptarbija rahakotti 2017. aasta hinnatõus, eeldades, et tarbimise iseärasused (tarbijate eelistused, kogused jms) olid samasugused kui 2016. aastal. Kuigi antud arvudesse tuleks suhtuda tinglikult, toimuvad muutused tarbimismustrites pigem pikema perioodi jooksul, mistõttu andmeid võib suurusjärkude hindamiseks paslikuks pidada küll.

Leibkonnaliige kulutas 2016. aastal keskmiselt 4891 eurot. Võttes arvesse, et tarbijahinnaindeks tõusis 3,4% (ning kui muud tarbimist puudutavad tegurid jääksid samaks), suureneksid kulud 166 euro võrra. Suurima kululiigi – toidu ja alkoholita jookide (kus hinnad kasvasid 5,7%) – puhul tähendaks see 65 euro suurust kasvu.

Kui vaadata ühte enim kõneainet pakkunud kululiiki, siis 2016. aastal kulutas leibkonnaliige alkohoolsetele jookidele keskmiselt 108 eurot. Tuleb arvestada, et leibkonna eelarve uuringus võivad andmed alkohoolsete jookide kohta olla alahinnatud, kuna inimesed võivad anda ebatäpseid vastuseid ostmise ja tarbimise kohta. Seega hindame praegusel juhul tegelikke kulutusi kaks korda suuremaks. Arvestades, et 2017. aastal kallinesid alkohoolsed joogid 8,4%, tähendaks see muude tingimuste samaks jäädes seda, et leibkonnaliige maksab aastas juurde 18 eurot (ehk 1,5 eurot kuus). Ei hakka hindama, kas seda on vähe või palju. Alkohoolsete jookide mõistes tähendab see 2017. aasta puhul kas liiter viina või kohver (24 x 0,33 ml) õlut aastas (või pudel õlut kuus). Kui neid Eestist osta.

Kasutades sama loogikat ning 2016. aasta tingimusi, vaatame ka seda, mis toimuks 2018. aastal juhul, kui hinnatõus oleks veelgi kiirem ning alkohoolsed joogid kallineksid näiteks 10%. Võrreldes 2017. aastaga tähendaks see leibkonnaliikme kohta aastas täiendavalt enam kui 23 eurot (ehk kaks eurot kuus).

Miks meile hinnatõus nii vastumeelne on? Üks võimalikke põhjusi peitub inimeste vastumeelsuses kaotuste suhtes (antud nähtust tutvustasid teadusmaailmas Daniel Kahneman ja Amos Tversky). Lihtsustatult, hinnatõusu (või sissetuleku vähenemist) nähakse kaotusena, hinnalangust (või sissetuleku kasvu) võiduna. Ehk siis, näiteks 100-eurone täiendav sissetulek (või samaväärne hinnalangus) toob kaasa 100 ühikut rahulolu. Sissetuleku vähenemine 100 euro võrra või samaväärne hinnatõus toob kaasa aga rohkem kui 100 rahuloluühiku vähenemise. Kaotusega kaasnev rahulolu vähenemise tunne pakub märgatavalt tugevama emotsiooni kui samasuguse võiduga kaasnev rahulolutunne.

Üks asi on hinnatõus siseturul. Tarbijatel on vabadus valida ning muude tingimuste samaks jäädes valivad nad sealt, kus on odavam. Isegi siis, kui see koht asub piiri taga. Viimasel ajal toimunud hinnatõusude (ning seetõttu hindade erinevuse suurenemise) tulemuseks on alkoralli Läti suunal, mille tagajärjel aktsiisitulu laekub plaanitust vähem ning lõunapiiri naabruses tegutsevad kauplused vaevlevad käibe languse käes. Üks kaotsiläinud õlu kuus on liigseks osutunud (eriti kui Läti mõistes tähendab see juba kahte pudelit)…

Pahameel on igati mõistetav. Möödunud aasta(te)st meelde jäänud lemmikõlle hinna asemel vaatab nüüd vastu märksa suurem hinnanumber ning me teame juba ette, et järgmistel kuudel tõuseb see veelgi. Rohkem “kaotada” ei taha keegi, isegi siis, kui selle kaotuse suurus ei olegi nii märkimisväärne. Hoolimata kõigest tekib ikkagi kahtlus, et äkki õlle- ja viinahind ei kuulugi kõige tõsisemate murede hulka.

 

 

Märt Leesment, Statistikaameti peaanalüütik