EV100: Mõeldes isadele

Tavaliselt räägitakse sündimusnäitajatest ikka seoses naistega, aga isadepäeva ootuses võtame fookusesse mehed. Sajandiga on muutunud nii isaks saamise keskmine vanus kui ka vanemate levinuim kooseluvorm lapse sünnil.

Statistikaameti andmetel oli isa 2017. aastal lapse sünnil keskmiselt 33,2-aastane. Tänapäeva isad on mõnevõrra nooremad kui sajand tagasi — 1922. aastal oli isa keskmine vanus lapse sünnil 35,8 aastat. Emad olid nii siis kui ka praegu keskmiselt 30,3-aastased. Seega on sajandiga lapsevanemate vanusevahe vähenenud.

Mis ei ole saja aastaga muutunud – endiselt sünnib lapsi, kelle isa on alla 25-aastane, väga vähe, vaid igal 17. lapsel on nii noor isa. Iga viienda lapse isa oli lapse sünnil nii praegu kui ka saja aasta eest 35–39-aastane. Levinuim isaks saamise iga oli mõlemal perioodil 30–34. Samas on saja aasta taguse ajaga võrreldes rohkem mehi, kes on lapse sündimise ajal 25–34-aastased — 1922. aastal sündis 45% lastest selles vanuses isadele, praegu 57%. Vastupidine oli olukord 40-aastaste ja vanemate meeste puhul: sada aastat tagasi oli isasid, kes olid oma lapse sünnil vähemalt 40-aastased 28%, tänapäeval 16%.

Naiste puhul torkab silma, et 1920ndatel oli 20–24-aastaselt ning vähemalt 40-aastaselt sünnitajaid rohkem kui praegu. Seega vanuselistes äärmustes sünnitamine oli vanasti natuke aktiivsem kui praegu.

Vanemate kooseluvorm lapse sünnil on sajandiga oluliselt muutunud. Kui 1922. aastal sündis 93% lastest abielus vanematele ja 7% lastest väljaspool abielu, siis 2017. aastal sündis 41% lastest registreeritud abielus vanematele ja 52% vabas kooselus vanematele, seega ka tänapäeval sünnib 93% lastest kahe vanemaga perre. Samuti on huvitav teada, et 1922. aastal sündis iga kümnes laps vähem kui aasta pärast vanemate abiellumist, 2017. aastal iga neljas.

Lapse ja ema seos on enamasti selge ja tuvastatav, seetõttu räägitakse sündimusest peamiselt läbi naise – keskmine laste arv naise kohta, ema keskmine vanus lapse sünnil jne. Miks nii? Üheks põhjuseks on see, et alati on lapsi, kelle isa on teadmata. Viimastel aastatel on selliseid lapsi aasta jooksul sündinutest alla 6%, kuid veel 15 aastat tagasi oli neid poole rohkem. See trend on selgelt vähenemas, kuid 1920ndatel oli teadmata isaga lapsi veelgi vähem.

 

 

Alis Tammur, Statistikaameti juhtivanalüütik

 

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmus 2018. aasta veebruaris.

Eesti ei ole abielulahutuste osas enam Euroopa meister

Kui veel kakskümmend aastat tagasi oli Eesti lahutuste arvu poolest Euroopas esikohal, siis praeguseks oleme taandunud keskmike sekka. Samal ajal on aga vähenenud ka abielude arv.

Statistikaameti andmetel sõlmiti Eestis 2017. aastal 6447 ja lahutati 3323 abielu. See teeb umbes ühe lahutuse kahe registreeritud abielu kohta. Kui lahutuste arv pole viimase kümnendi jooksul väga palju muutunud, siis abiellumuse osas võib näha suuremaid kõikumisi. Selgelt paistavad silma majanduskriisi aastad, mil abielluti tunduvalt vähem kui praegu.

Vaadates kaugema aja taha võib näha, et 1970ndatel ja 80ndatel abielluti palju rohkem: siis sõlmiti aastas kaks korda rohkem abielusid kui praegu. Samas, näiteks 1920ndatel ja 1930ndatel ei kasvanud sõlmitud abielude arv samuti kunagi üle 10 000. Seega 1970ndad ja 1980ndad olid abielude mõttes eriline periood.

Ka lahutusi oli kahekümne-kolmekümne aasta eest Eestis palju rohkem kui praegu, ligikaudu 5000–6000 lahutust aastas. Lahutuste üldkordaja poolest oli Eesti aastal 1997 Euroopas esikohal 3,8 lahutusega 1000 elaniku kohta. Teiste riikidega võrreldes oli Eestis lahutusi päris palju juba 1920–1930ndatel. Mitmedki Lääne-Euroopa riigid jõudsid samale tasemele alles 1970ndatel.

Lastega paarid kergekäeliselt ei lahuta

Üldiselt võib öelda, et paarid, kellel on lapsi, lahutavad väiksema tõenäosusega. Seejuures tuleb silmas pidada, osa paare lahutab juba enne kui nad üldse jõuavad lapsi saada. Ning vahel on ka nii, et kui inimesed tunnevad, et nende abielu ei ole väga hea, siis nad otsustavad lapsi mitte saada. Praegu on Eestis umbes pooled lahutused sellised, kus paaril ühiseid alaealisi lapsi ei ole. Lasteta paaride lahutuste osatähtsus on võrreldes 25 aasta taguse ajaga tunduvalt tõusnud.

Kas Eesti inimesed ei väärtusta perekonda?

Seda kindlasti öelda ei saa: Eesti elanikud peavad perekonda oma elus endiselt väga tähtsaks. Aastal 1990 pidas Euroopa väärtusuuringu andmetel perekonda oma elus väga tähtsaks 69% ja küllaltki tähtsaks 27% vastajatest. Sama uuringu 2008. aasta voorus pidas perekonda väga tähtsaks juba kolmveerand vastajatest, küllaltki tähtsaks pidas perekonda 21% vastajatest. Seega väärtustatakse perekonda endiselt, kuid sobilikuks peetavate perevormide hulk: üksikvanemaga pere, kärgpere jne – tundub olevat laienenud.

 

 

Kadri Rootalu, Statistikaameti andmeteadur

 

Üldhariduskoolis on meesõpetajaid alla kuuendiku

Statistikaameti andmetel oli 2017/2018. õppeaastal üldhariduskoolides 14 905 õpetajat, neist naisi 86% ja mehi 14%.

Eesti üldhariduskoolis oli kõige rohkem 51–60-aastaseid õpetajaid, sellesse vanuserühma kuulub ligikaudu iga kolmas nais- ja iga neljas meesõpetaja. Alla 30-aastane oli iga kümnes nais- ja ligikaudu iga kuues meesõpetaja. Üle 60-aastaseid õpetajaid oli meeste ja naiste seas peaaegu ühepalju, mehi 17% ja naisi 16%.

Millises kooliastmes õpetavad naised, millises mehed?

Meesõpetajaid oli 2121, neist ligi neljandik õpetas esimeses kooliastmes (I–III klass), üle poole teises kooliastmes (IV–VI klass), 72% kolmandas kooliastmes (VII–IX klass) ning alla poole gümnaasiumiastmes.*

Naisõpetajaid oli 12 784, peaaegu pooled neist õpetasid esimeses kooliastmes, 66% teises kooliastmes, üle poole kolmandas kooliastmes ning gümnaasiumis ligi neljandik.*

Mehi leiab kõige rohkem kolmandast kooliastmest. Naisi leiab rohkem nii põhikooliastmest kui ka gümnaasiumist. Kõige vähem õpetajaid on gümnaasiumis. Sellest saab järeldada, et suur osa õpetajatest töötab osakoormusega ja õpetab erinevates kooliastmetes.

Ained, mida annavad üle 60-aastased õpetajad

Üle 60-aastaste naisõpetajate seas oli kõige enam keeleõpetajaid (29% selles vanuses naisõpetajatest), ent leidus ka kehalise kasvatuse õpetajaid (4%). Erilisena saab välja tuua, et naised olid esindatud ka klassiõpetajate hulgas (8%), samal ajal kui meeste seas selles vanuses klassiõpetajaid polnudki.

Üle 60-aastaste meesõpetajate puhul joonistus välja trend, et nemad õpetavad reaalaineid ja tehnoloogia valdkonda, väikseima osatähtsusega on humanitaar- ja sotsiaalained.

Õpetajad on asendamatu osa haridussüsteemist. Nende ülesandeks on anda edasi teadmisi ning toetada noorte kasvamist tublideks ja toimetulevateks täiskasvanuteks. Jõudu ja jaksu kõikidele õpetajatele ning head õpetajate päeva!

 

 

Krislin Metsis, Statistikaameti praktikant

 

Analüüsis on kasutatud Eesti Hariduse Infosüsteemi andmeid seisuga 10.11.2017.

* Õpetajate osatähtsus kooliastmeti ei anna kokku 100%, sest üks õpetaja võib õpetada mitmes astmes.

Autostumisest Eestis ja Euroopas – luksusesemest on saanud igapäevane tarbeese

Sõiduauto oli kunagi luksusese, praeguseks on ta korraga nii tarbeese kui ka asendamatu neljarattaline pereliige. Autovaba päeva eel uurib Statistikaamet põgusalt autostumist ning sellega seotud nähtuseid Eestis ning Euroopas.

Maanteeameti andmetel oli Eestis 2018. aasta juuli lõpu seisuga arvel 740 100 sõiduautot, seega iga teise Eesti elaniku kohta üks auto. Hoolimata lühiajalistest kõikumistest (näiteks kümnend tagasi majanduskriisi ajal) on tegemist olnud kasvutrendiga ning näitaja on jõudnud kõrgeimale tasemele kui kunagi varem. Selle sajandi algusaastatel oli iga kolme elaniku kohta üks sõiduauto. Vabariigi algusaastatel, 1921. aastal registreeriti sõiduautosid aga kõigest 110 ehk 10 000 elaniku kohta üks auto.

Eurostati andmetele tuginedes kuulub Eesti Euroopa Liidus pigem autostumate riikide hulka. Pingerea tipust võis 2016. aastal leida Luksemburgi, alumiselt realt Rumeenia. Kui võrrelda olukorda 20 aastat varasemaga, siis kõrgeimat kasvutempot on näidanud Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, kus „stardipositsioon“ oli madalam. Mitmes sealses riigis on elanike arvule taandatud sõiduautode arv 20 aastaga rohkem kui kahekordistunud.

Kuna meile meeldib ennast naabritega võrrelda, siis Soomele jäime veidi alla (seal oli 2017. aastal 621 sõiduautot 1000 elaniku kohta), Lätit (356 sõiduautot 1000 elaniku kohta) aga edestasime. Samasugune oli pingerida ka ligi sajand varem, 1925. aastal — Soomes oli ühe sõiduauto kohta 435 elanikku, Eestis 2493 ning Lätis 4100. Kuigi toona võis sõiduautosid tänavatel üsna harva kohata, kasvas nende arv aja jooksul märkimisväärselt – 1930. aastal oli Eestis sõiduautosid 3,5, Soomes 3 ja Lätis 3,7 korda rohkem kui viis aastat varem.

Arvatakse, et auto olemasolu ning omadused (hind, mark, mootori võimsus, vanus jne) peegeldavad inimese materiaalset jõukust. Kuigi mõned ei pea auto omamist vajalikuks, on palju ka neid, kelle rahakott ei võimalda autot soetada. 2017. aastal ei saanud iga kümnes eestimaalane endale autot lubada. Näitaja oli kõrgem kui Euroopa Liidu keskmine (7%).

Kuigi ei maksa järeldada, et rohkem autosid on ilmtingimata parem ning auto ja rikkus käivad käsikäes, võib Euroopa Liidu riikide piirkondade jõukuse ning autostumise vahel märgata positiivset seost. 2016. aasta andmetest selgub, et mida kõrgem on sisemajanduse koguprodukti (SKP) tase elaniku kohta, seda enam on piirkonnas ka autosid elaniku kohta.

Autodega käib kaasas ka negatiivne pool – liiklusõnnetused. 2016. aasta andmete põhjal jääb Eesti liikluses hukkunute või vigasaanute per capita näitaja poolest allapoole EL keskmist, samas on juba üks liikluses hukkunu või vigasaanu liiga palju ning pidevalt otsitakse meetmeid liikluse turvalisemaks muutmiseks. Kõrgema autostumise tasemega käib kaasas ka suhteliselt (ehk arvestades elanike arvuga) rohkem vigastatutega liiklusõnnetusi. 2016. aasta Euroopa Liidu riikide piirkondade andmed viitasid positiivsele, kuigi mitte tugevale seosele. Samas oli seos liiklusõnnetustes hukkunute osatähtsuse ning autostumise vahel nõrk ja pigem negatiivne. Raske öelda, millest säärane erinevus võib olla tingitud, kuid arvatavasti sõltub see muuhulgas ka üldisest liikluskultuurist, autode keskmisest vanusest, tehnilisest seisukorrast, turvalisusest ning teedevõrgu kvaliteedist. Väärib mainimist, et Euroopa Liidu riikides erineb autode keskmine vanus üsna oluliselt: kui jõukamates Lääne-Euroopa riikides on enamik sõiduautodest alla kümne aasta vanad, siis vähemjõukates riikides on lugu vastupidine. Viimaste hulka kuulub ka Eesti.

Neid, kes ei sõltu oma igapäevases liikumises autost, on jäänud vähemaks. Statistikaameti andmetel kasutas 2017. aastal tööle minekuks autot iga teine hõivatu, 20 aastat varem iga neljas. Alternatiivsete liikumisviiside (jalgsi, jalgrattaga, mopeedi, mootorratta või ühistranspordiga) tööle minejate osatähtsus on aga järk-järgult kahanenud. Samas tuleb tõdeda, et inimesed elavad töökohast üha kaugemal. Kui 1998. aastal oli keskmine töökoha kaugus elukohast 7,3 kilomeetrit, siis 2017. aastal juba 11 kilomeetrit. Jalgsi tööle minejate puhul oli töökoha keskmine kaugus elukohast alla kahe kilomeetri, autoga tööle liikujatel aga ligikaudu kümme korda pikem.

Piirkondade jõukuse ning sõiduautode leviku vahel on positiivne seos, mis tuleb välja pigem madalama SKP tasemega piirkondade puhul ning jõukamate hulgas nõrgeneb. Kõik ei vaja ega soovigi autot, isegi kui rahaline olukord seda võimaldab. See, kas liikluses arvestatakse kõigiga ning ka kondiaurul liikujatel on mugav ja turvaline, peegeldab ühiskonna küpsust ja elukeskkonna kvaliteeti. Autostumine on mõneti vastuoluline nähtus. Ühelt poolt käib see kaasas materiaalse rikkusega. Teisalt võib olukord, kus liiklemine tähendab üksnes edasi minekut, mille puhul inimene ise ei pea liigutama, kaasa tuua mitmeid negatiivseid nähtuseid, alates kitsikusest linnaruumis ning lõpetades kahjuga rahva tervisele, rahakotile ning keskkonnale.

 

 

Märt Leesment, Statistikaameti juhtivanalüütik

 

Mis saab tekkinud olmejäätmetest edasi?

Eesti elanikud on eurooplaste hulgas pigem väikesed olmejäätmete tekitajad. Euroopa Liidus tekib elaniku kohta keskmiselt 482 kg olmejäätmeid aastas, Eestis 376 kg. Kui aga Euroopas on olmejäätmete kogused kas stabiliseerunud või isegi kerges langustrendis, siis Eestis kasvavad need juba mitmendat aastat. Samuti väärib märkimist Eesti elanike jäätmekäitlus: nii suurt osa kui Eestis, ei põletata olmejäätmeid kuskil Euroopas. Mujal Euroopas võetakse ligi pool jäätmetest materjalina taaskasutusse.

Sel laupäeval, 15. septembril toimub maailmakoristuspäev ning korjame talgukorras taas kokku jäätmeid, mis ei ole jõudnud prügikasti ega edasisse käitlusse. Kümme aastat tagasi toimus esimene „Teeme Ära“. Kas ka Eestis on veel midagi ära teha?

Jäätmekäitlejad koguvad kokku enamiku Eesti inimeste tekitatud olmejäätmetest. Mis saab aga kokku kogutud jäätmetest edasi? Sellest, et olmejäätmete ladestamine on raiskamine, on saadud aru paljudes riikides, ka Eestis. Nii on jäätmete prügilasse ladestamine kümne aasta taguse ajaga võrreldes drastiliselt langenud ning Eestis ladestatakse prügilatesse praegu vaid 12% olmejäätmeid (2008. aastal 66%).

Keskkonnahoidlikust ja ressursisäästu vaatenurgast oleks õige olmejäätmed materjalina ringlusse võtta. Kui kogu Eesti olmejäätmete tekkinud kogus oli 2016. aastal Statistikaameti andmetel  494 000 tonni, siis materjalina saadi sellest kätte ja taaskasutati 138 000 tonni. Keskkonnaagentuuri andmetel ligi poole (64 000 tonni) sellest moodustasid paber ja papp. Teistest suurematest voogudest domineerisid klaas, mida saadi 28 000 tonni ja plast, mida võeti taaskasutusse 12 000 tonni. Biojäätmeid kasutati 13 000 tonni.

Sekundaarsest toorainest toodete valmistamine on ka Eestis kasvav trend

Eestis on kümneid ettevõtteid, mis kasutavad oma toodangus sorteeritud plasti-, klaasi,- paberi- ja muid jäätmeid. Paberijäätmetest toodetakse uut paberit ja pakendeid, klaasijäätmetest uusi klaaspakendeid. Plastijäätmetest toodetakse nii plastgraanuleid, mis on tooraineks tööstusele, kui ka uusi tooteid, näiteks ehitusmaterjale. 2015. aastal toodeti Eestis 24 miljoni euro väärtuses kaupu, mille tooraineks olid plasti-, klaasi- või paberijäätmed. Neid kaupu ka eksporditi 8 miljoni euro väärtuses. Üheks oluliseks jäätmete taaskasutuse tootegrupiks on ka protekteeritud rehvid, näiteks toodeti Eestis 2015. aastal protekteeritud rehve 7 miljoni euro väärtuses ning eksporditi ligi 2 miljoni euro väärtuses.

Kui materjali edasiseks väärindamiseks Eestis võimalus puudub või kui hinnad on mujal soodsamad, müüakse teisest tooret (ka laiemalt kui jutuks olevad segaolmejäätmeid või selle fraktsioone) edasiseks ümbertöötlemiseks välismaale. Näiteks enamik kokku kogutud metallijäätmetest eksporditakse, kuna metallisulatustehased Eestis puuduvad. Eurostati hinnangul eksportis Eesti 2016. aastal kokku 487 000 tonni ümbertöödeldavaid jäätmeid.

Jäätmete ringlusse võtul on Eestis juba edusamme tehtud, kuid võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega oleme olmejäätmete osas siiski ühed väikseimad ringlusse võtjad, 2016. aastal võeti ringlusesse 31% töödeldud olmejäätmetest, samas kui Euroopa Liidu keskmine näitaja on 46%. Kuhu siis Eestis kokku kogutud olmejäätmed jäävad? Kuigi materjalina taaskasutus on olmejäätmete eelistatuim taaskasutusviis, saab olmejäätmetest ka toota energiat. Eestis on võimalus olmejäätmete põletamiseks ja nii oleme olukorras, kus üheski Euroopa riigis ei põletata nii suurt osa käideldud (käitlemine = taaskasutus (ringlussevõtt materjalina + komposteerimine), põletamine energia tootmiseks ja ladestamine prügilasse) olmejäätmetest kui Eestis (EL keskmine 26%, Eestis 56%). 2016. aastal põletati 242 000 tonni Eestis tekkinud olmejäätmeid, millest toodeti 129 gigavatt-tundi elektrit ja 292 gigavatt-tundi soojust. See energia katab tinglikult väiksema linna elektri- ja soojatarbe, täpsemalt 6% majapidamise elektritarbest ja 5% majapidamise soojatarbest.

Olmejäätmete põletamisel on siiski ka varjuküljed: järele jääb tuhk, mida tuleb käidelda, samuti jääb kasutamata materjalides peituv potentsiaal. Olmejäätmetest võib teatava koguse energiat saada ka põletamata. Nii toodeti 2016. aastal 126 TJ biogaasi, millest toodeti 18,6 GWh elektrit ja 16,5 GWh soojust.

World Cleanup Day.

Eesti jäätmete kohta detailsem ülevaade statistika andmebaasis.

Statistikatöö „Jäätmekäitlus“ avaliku huvi peamine esindaja on Keskkonnaministeerium, kelle tellimusel Statistikaamet selle statistikatöö tegemiseks andmeid analüüsib.

 

 

Kaia Oras, Statistikaameti juhtivanalüütik

Narva mõistatus vajab lahendamist

Narva on Eesti piirilinn, värav Venemaale ning võib öelda, et geopoliitiliselt Eesti tuntuim linn. Majanduslikult ja demograafiliselt on Narva praegu oma arengu murdepunktis. Mitmed positiivsed suundumused on aset leidmas, kuid osa protsesse vajab veel pööramist.

Statistikaameti andmetel elas Narvas 2018. aasta 1. jaanuari seisuga 56 103 inimest. Narva on koduks 4%-le kogu Eesti ning 41%-le Ida-Virumaa elanikest. Mullu sündis 416 narvalast ja suri 837. Ehk siis loomuliku iibe tõttu vähenes linna elanikkond 421 inimese võrra. 2017. aasta oli linna sisseränne 852 ja väljaränne 1464 inimest, mis teeb rändesaldoks -612 inimest. Ehk siis ülaltoodud asjaolude tõttu kokku kaotas piirilinn 2017. aastal 1033 elanikku.

Aastatel 2000–2017 on Narva rändesaldo olnud pidevalt negatiivne, saavutades rekordilise madalseisu aastaks 2016 (-751 inimest). Vaadeldud perioodil on kõige väiksem lahkujate arv olnud 2000. ja 2009. aastal (rändesaldo vastavalt -187 ja -242 inimest). Järjepidev inimeste kaotus on viinud selleni, et vaadeldud perioodil on Narva kaotanud rände tõttu ligi 7000 inimest.

Inimesed lahkuvad Narvast, kuid mis on selle põhjuseks? Vastuse leidmiseks on oluline analüüsida ka elanike sissetulekuid. Viimase kümnendi jooksul on Narva linnas palgatöötajate kuukeskmine brutotulu tõusnud 489 eurolt 2007. aastal 890 eurole 2017. aastal (tõus 82%). Samas on oluline rõhutada, et 2007. aastal oli Narvas brutotulu saajaid 26 188 ning 2017. aastaks oli nende arv langenud 18 610-ni. Siinkohal on võimalik tõstatada mitmeid analüütilisi küsimusi. Näiteks, kas brutotulu kasv tuleneb vähenenud töötajate arvust, millest tingituna konkurents tööjõule kasvab ja selle tulemusena suurenevad ka makstavad palgad? Või on brutotulu kasvul muud põhjused, kuid vaatamata tulude kasvule ei ole inimeste lahkumine Narvast pidurdunud? Või on Narvas tekkinud olukord, kus edukad on teatud hulk ettevõtteid, nende firmade töötajatele makstakse head palka, kuid neisse ettevõtetesse „mittemahtunud“ töötajatel linnas midagi töist ette võtta ei ole?

2007. aastal oli Narvas 20 ja enama hõivatuga ettevõtteid 115, 2016. aastaks oli nende arv langenud 71-ni. 2007. aastal töötas sellistes ettevõtetes kokku 10 955 inimest (95 inimest ettevõtte kohta), 2016. aastal 4199 inimest (59 inimest ettevõtte kohta). Seega kümne viimase aasta jooksul on suurte ettevõtete arv Narvas vähenenud ning vähenenud on ka neis keskmiselt töötavate inimeste arv.

Narva 20 ja enama hõivatuga ettevõtetes loodi 2007. aastal 159 miljoni euro väärtuses lisandväärtust, 2016. aastal oli vastav näitaja 182 miljonit eurot. Selliste ettevõtete müügitulu oli 2007. aastal kokku 568 miljonit eurot ja 2016. aastal 539 miljonit eurot. Tööviljakus hõivatu kohta müügitulu alusel oli 2007. aastal keskmiselt 52 000 eurot ja 2016. aastal 128 000 eurot. Seega suuri ettevõtteid on Narvas küll vähemaks jäänud, kuid väiksem arv selliseid ettevõtteid koos vähema hulga töötajatega suudab endiselt oluliselt panustada lisandväärtuse loomisesse.

Seega Narvas ettevõtlus toimib, inimeste palgad kasvavad, kuid ikkagi inimesed lahkuvad. Võib-olla on lahkumine teatud inertsiga protsess — inimesed ei ole Narva paranevat eluolu veel tajunud, või on lahkumisplaanid varasemalt tehtud ning Narva tõus ei ole plaane kummutanud.

Nii või teisiti on Narva oma arengu murdepunktis. Mitmed positiivsed suundumused on aset leidmas, kuid osa protsesse vajab veel pööramist. Narva on Eesti jaoks unikaalne ning on väga hea, kui linn oma täit potentsiaali suudab rakendada.

Narva jääb aga mõistatuseks ka edaspidiselt. Ilmselt läheb veel aega, enne kui me täiel määral hoomame seda, mis ikkagi seda linna käivitab ja milline on ikkagi valem selle linna kogupotentsiaali käivitamiseks.

 

 

Kaja Sõstra, Statistikaameti juhtivanalüütik

 

 

 

Jaan Õmblus, Statistikaameti juhtivanalüütik

 

Suve- või talveaeg, ehk kui palju valget aega me „maha magame“?

Statistikaameti ajakasutuse uuring annab ülevaate ka Eesti elanike ärkamis- ja magamaminekuaja kohta. Kasutasime neid tulemusi, et võrrelda, kui palju uneaega satub püsiva talve- või suveaja rakendamisel valgele ajale.

Viimastel nädalatel on olnud palju diskussioone selle üle, kas pärast vahelduva talve- ja suveaja kaotamist oleks mõistlikum jääda edasi pidevalt talveaega (vööndiaeg) või suveaega. Talveaja pooldajad räägivad, et see aeg sobib paremini inimese bioloogilise kella ja elurütmidega. Aju-uurijad väidavad, et inimene puhkab kõige paremini välja pimedas. Vaatame võrdluseks, kui palju uneaega satub mõlema valiku puhul valgele ajale.

Statistikaamet teeb iga kümne aasta järel ajakasutuse uuringut. Viimati toimus uuring 2010. aastal. Ajakasutuse uuringus osalejad registreerisid oma ööpäeva tegevused 10-minutilise täpsusega. Uuringutulemustest näeme, et 10-aastastest ja vanematest inimestest suurem osa (üle 66%) magab tööpäeva hommikuti vähemalt kella 7:00-ni, laupäeval 7:30-ni ja pühapäeval 8:00-ni. Magamaminekuajad varieeruvad 23:00-st 24:00-ni. Võrdluseks vaatasime päikesetõusu ja -loojangu aegasid praegu, kui elame suve- ja talveajas, ainult talveaja ja ainult suveaja puhul. Päike tõuseb ja loojub Eesti eri piirkondades erinevatel aegadel ja pisut varieerub ka päeva pikkus Lõuna- ja Põhja-Eestis. Seega võtame aluseks päikese tõusu ja loojumise Eestimaa südames Paides.

Suveajal kõige pikemal päeval tõuseb päike Paides kell 4:05 ja loojub 22:34, talveaja järgi oleks kellaajad 3:05 ja 21:34. Talvisel pööripäeval on päikesetõus talveajal 9:09 ja -loojang 15:23, suveaja järgi 10:09 ja 16:23.

Selge on see, et sügistalvisel perioodil jääb enamiku Eesti elanike uneaeg pimedale ajale olenemata sellest, kas Eestis on talve- või suveaeg. See periood kestab oktoobri keskpaigast märtsi alguseni. Samuti läheb enamik inimesi aastaringselt magama pärast päikeseloojangut. Kevadel ja suvel sõltub aga uneaja pikkus pärast päikesetõusu oluliselt sellest, kas meil on talve- või suveaeg. Augusti keskpaigas magaksime talveaja puhul tööpäeva hommikul ligi 2,5 tundi valgel ajal ja õhtul oleks tunni võrra vähem aega väljas harrastustega tegeleda.

Kokkuvõttes magab Eesti elanik praegu valgel ajal keskmiselt 365 tundi (8-tunnisest uneajast 12,5%), aastaringse talveaja puhul magaksime valgel ajal 564 tundi (19% uneajast) ja pideva suveaja puhul 352 tundi (12% uneajast).

Seega oleks inimeste unerežiimile kasulikum aastaringne suveaeg, sest siis jääb rohkem unetunde pimedale ajale.

 

 

Kaja Sõstra, Statistikaameti juhtivanalüütik