Viis korda rohkem välisüliõpilasi ja kaks korda rohkem mitmekesisust

Eesti ülikoolidesse leidis eelmisel õppeaastal tee rekordarv välisüliõpilasi. Välisriikidest tulnud tudengeid õppis meil 5043 ehk umbes Türi suuruse linna jagu rahvast.

Välisüliõpilaste osatähtsus kogu Eesti kraadiõppe tudengite hulgast on samuti aasta-aastalt kasvanud, tipnedes möödunud aastal 11% juures. Selle tõusu taga on ka fakt, et 12 aasta jooksul on kogu Eesti tudengite arv vähenenud rohkem kui 20 000 õpilase võrra.

Allikas: EHIS, HaridusSilm

Välisüliõpilasi tuleb üha rohkematest riikidest

Eelmisel õppeaastal tuli Eestisse õppima välisüliõpilasi 126 erinevast riigist. See on üle kahe korra rikkalikum päritolude skaala kui 12 aastat tagasi. Rohkem kui pooled välisüliõpilastest olid pärit Euroopast (55%), ligi kolmandik Aasiast (30%) ja kümnendik Aafrikast (9%). Kõige rohkem välistudengeid saabus lähinaabrite juurest Soomest ja Venemaalt (kokku 36%). Läti ja Leedu tudengite seas Eesti paraku kõige populaarsem valik ei ole – kokku oli neist riikidest 150 üliõpilast (3%). See jääb alla nii Ukraina, India, Türgi, Bangladeshi kui ka Gruusia päritolu välisüliõpilaste arvule. Võrdlusena võib välja tuua, et Soomes oli Eurostati andmeil enim välisüliõpilasi pärit Venemaalt ja Hiinast. Läti ülikoolides õpib enim Usbekistani ja Saksamaa tudengeid.

Allikas: EHIS

Seejuures on huvitav märkida, et erinevate maailmajagude välisüliõpilased eelistavad Eestis õppides erinevaid haridusastmeid. Eurooplased on enim huvitatuid bakalaureuseõppest. Aafrikast pärit õppurid valivad bakalaureuse- ja magistriõpet võrdselt. Ameerikast, Aasiast ja Austraaliast saabunute hulgas on aga selgelt populaarseim magistriõpe.

Välistudengite osatähtsus EL keskmisel tasemel

Eurostati viimaste andmete kohaselt oli 2016/2017. õppeaastal Eesti välisüliõpilaste osakaal Euroopa Liidu keskmisel tasemel  (8%). Kõige suurem oli välisüliõpilaste osakaal Luksemburgis, Küprosel ja Austrias. Kõige väiksem aga Horvaatias, Hispaanias ja Kreekas. Absoluutarvudelt õpib enim välisüliõpilasi Saksamaal ja Prantsusmaal – kahes riigis kokku veidi üle poole miljoni. Kõigis ELi riikides (v.a Suurbritannia) õppis välisüliõpilasi kokku Eesti elanike arvuga samas suurusjärgus – ca 1,3 miljonit.

Allikas: Eurostat 

2018/2019. õppeaastal jagunesid välisüliõpilased Eestis erinevate haridusastmete vahel sarnaselt EL keskmisega. Kõige rohkem õppis Eestis välisüliõpilasi magistriõppes (49%). Veidi vähem õpitakse bakalaureuseastmes (41%) ja viimasel kohal on doktoriõpe (10%). Selline proportsioon ei ole omane aga kõigile riikidele. Näiteks Rootsis, Portugalis ja Hispaanias on doktorantide osakaal välisüliõpilaste hulgas Eestist kaks korda suurem. Poolas ja Kreekas on sama näitaja aga Eestist kuus korda väiksem. Kreeka eristub ka sellega, et seal on valdav osa just bakalaureuseõpet valinud välistudengeid (96%). Bakalaureuseõpe on keskmiselt populaarsem ka Poolas, Hollandis, Itaalias ja Küprosel õppivate välistudengite hulgas.

Loe 26. augustil ilmuvast jätkuloost, mida ja kus välisüliõpilased meil õpivad.

 

 

Rohkem infot Statistikaameti analüütik Käthrin Randoja

 

METOODIKA

Välisüliõpilaste all käsitletakse Eesti ülikoolidesse immatrikuleeritud üliõpilasi. Erasmuse jms programmide kaudu saabuvaid külalisüliõpilasi antud andmed ei kajasta. Välisüliõpilaseks olemise staatuse määrab alates 2014/2015. õppeaastast ära EHISesse andmeid sisestav ülikool. Enne seda loeti välisüliõpilaseks need üliõpilased, kelle elukohamaa ei ole EHISes “Eesti” (või “määramata” või “tühi”) ning kel ei ole samaaegselt EHISe andmetel alalist elamisõigust/pikaajalise elaniku elamisluba ning kelle kodakondsus pole Eesti.

Välisüliõpilaste päritolumaana kajastatakse tudengi varasemat elukohamaad ja selle puudumisel kodakondsust (3% õpilaste puhul). Alates 2016. aastast on andmed kaalutud, st kui mõni üliõpilane õpib mitmel õppekaval, siis ei kajastu ta andmetes mitmekordselt. 2018/2019. õppeaastal õppis kahel õppekaval korraga 4 välisüliõpilast.

Andmete lihtsustamise huvides on bakalaureuseõppe mõiste alla koondatud ka rakenduskõrgharidusõpe. Magistriõppe mõiste alla on liidetud ka integreeritud õpe. Eurostati kaudu saadavad andmed on viitajaga. Antud blogiloos kasutatud Eurostati andmed on 2016/2017. õppeaasta kohta.

 

Eesti 15 aastat Euroopa Liidus

Tänavu tähistasime Eesti taasiseseisvumise 28. aastapäeva. Et ligikaudu poole sellest ajast oleme olnud ka Euroopa Liidu liikmed, siis oli kohane teha ülevaade Eesti  arengust Euroopa Liidus oldud aja jooksul.

Eesti esimest 15 aastat Euroopa Liidus võib hinnata pigem positiivselt: Eesti positsioon Euroopa Liidu riikide seas on enamasti paranenud, mõõdikute väärtused aastal 2017 on võrreldes 2004. aasta väärtustega valdavalt paranenud ning suurem osa Euroopa Liidu poolt seatud eesmärke oli 2017. aastaks Eestil täidetud.

Euroopa Liiduga (EL) ühinemine oli ligi kümneaastane protsess, kuid 1. mail 2004 sai Eestist Euroopa Liidu liige. Liitumislepingu allkirjastasid president Arnold Rüütel ja välisminister Kristiina Ojuland.

Statistikat liikmesriikide kohta on palju ja neist valikut teha pole kerge. Blogiloo aluseks on ELi ühes olulises strateegias „Euroopa 2020“ seatud eesmärgid ja Eurostati andmed.

Strateegias eesmärgid on jagatud viide valdkonda: 1) tööturg, 2) haridus, 3) teadus- ja arendustegevus, 4) kliimamuutused ja energia ning 5) vaesus ja sotsiaalne tõrjutus.

Strateegias toodud valdkondade kaupa saame lühidalt öelda, et

  • Tööturuga seotud näitajate osas võime Eestist rääkida pigem positiivses võtmes.
  • Haridusvaldkonna näitajate osas on olukord nii ja naa – kolmanda taseme hariduse osatähtsusega on olukord pigem hea, aga koolist väljalangemine on pigem probleem.
  • Eesti oma arendus- ja teadustegevusse tehtud investeeringute osatähtsusega püstitatud näitaja kontekstis hoobelda ei saa, aga eks see teema ole probleemiks enamuses ELi riikides. Lisaks on kulude suurendamine mõõdikuna kaheldava väärtusega.
  • Kliimamuutuste ja energia valdkonnas ei ole Eestil kokkulepitud näitajate kontekstis põhjust häbi tunda. Kas valitud on olukorda kõige paremini iseloomustavad mõõdikud, ei ole Statistikaameti otsustada.
  • Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse valdkonnas on Eestil selged probleemid. Eesti ei ole selles valdkonnas küll ELi kehvemate seas, kuid parematest oleme üsna kaugel.

Strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkide täitmine Eestis ja olukorra muutus ELs oldud aastate jooksul

 

 

Statistikaameti juhtivanalüütik Mihkel Servinski

 

Metoodika

Tabelis välja toodud valdkondlike eesmärkide täitmiste ja hinnangute muutumiste lugemisel peab arvestama järgmiste asjaoludega:

  • kliimamuutuste ja energia valdkonnas on vaadeldavas strateegias püstitatud kolm eesmärki, kuid energiatõhususe andmeid Eurostati kodulehelt ei leidnud. Seega saame siin vaadata kaht näitajat.
  • vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse valdkonnas on strateegias „Euroopa 2020“ püstitatud eesmärgiks, et vaesuses või vaesuse ohus ja sotsiaalses tõrjutuses elavate inimeste arv kahaneb ELs vähemalt 20 miljoni võrra. Riigiti on eesmärk jäetud jaotamata ja seega ei saa rääkida eesmärgi täitmisest Eesti kontekstis. Küll vaatab Eurostat teemat läbi nelja näitaja, kus otsene eesmärk püstitamata, aga kus saame hinnata näitaja muutumist positiivses või negatiivses suunas.

Meie armas Kagu-Eesti

8.-16. augustini kestis ametnike välitööde programm Kagu-Eestis, mille eesmärk oli edendada sealse piirkonna elu. Välitöödel ja üritustel osales kokku ligi 700 inimest.

Statistikaametit esindasid Kagu-Eestis peadirektor Mart Mägi ja juhtivanalüütik Märt Leesment. Mart Mägi ettekannet konverentsil “Õnne valem” aitasid koostada meie analüütikud Mihkel Servinski, Marika Kivilaid ja Greta Tischler. Esitlus on kättesaadav manusena – 20190808 Kagu-Eesti SAv2.ppt.

Lähemalt saad programmi sisu ja eesmärkide kohta lugeda Rahandusministeeriumi kodulehelt ja Ametnike välitööde Facebookilehelt. Kagu-Eesti põnevate paikade ja eriliste kohtadega saad tutvuda Puhka Eestis kodulehelt.

Kagu-Eestis (Põlva-, Võru- ja Valgamaal) 

kagu-eesti_1080x1080✅ elab selle aasta 1. jaanuari seisuga 89 158 inimest, nende hulgas 602 lätlast;
 tegeleb laskesuusatamisega 40% selle ala harrastajatest Eestis;
✅ asub 90 rahvaraamatukogu Eesti 528 rahvaraamatukogust;
✅ tehakse 81% kogu Eesti metsakülvist;
✅ laiub 28% Eesti maasikate kasvupinnast;
✅ kuulub käsitööseltsidesse keskmiselt 13 inimest tuhandest. Kogu Eestis on see arv 3.

 

Valgamaa

Valga_1080x1080_7


🔸
rahvaarvult üks Eesti väiksematest maakondadest, kus elab 28 370 inimest;
🔸 maakonnalinn ja ühtlasi suurim asula on Valga linn, millele järgnevad rahvaarvult Tõrva ja Otepää; 
🔸 maakonnas on kolm linna, seitse alevikku ja 150 küla;
🔸
 suurimateks looduskaitseobjektideks on Otepää looduspark, Karula rahvuspark ja Koiva-Mustjõe maastikukaitseala;

🔸 Valgamaa populaarseimad nimed meestel on Rein, Vladimir ja Toomas ning naistel Ene, Tiiu ja Sirje;
🔸 eelmisel aastal sündis Valgamaal 272 last, loomulik iive on -180 inimest;
🔸 100 tööealise kohta on siin 23 last ja 36 pensioniealist;
🔸 palgatöötaja keskmine brutotulu on 1028 eurot (võrdluseks: Eestis on see 1234 eurot).

Võrumaa

V6ru_1080x1080🌲 seal elab 35 782 inimest;
🌲 Võru asub Otepää kõrgustiku ja Haanja kõrgustiku vahel kulgevas, mandrijää sulavete uuristatud Hargla orundis; 
🌲 Võru linna tunnuslause on Üts ummamuudu liin ehk kirjakeeles Üks isemoodi linn;
🌲 linna territooriumil asuvad kolm kaunist järve – Tamula (229 ha), Kubija (15,9 ha) ja Kubija Veskijärv (1,7 ha);
🌲 Võrumaa populaarseimad nimed meestel on Aivar, Andres ja Margus ning naistel Tiina, Tiiu ja Ülle;
🌲 eelmisel aastal sündis Võrumaal 330 last, loomulik iive on -219 inimest;
🌲 100 tööealise kohta on siin 22 last ja 35 pensioniealist;
🌲 palgatöötaja keskmine brutotulu on 1055 eurot (võrdluseks: Eestis on see 1234 eurot).

Põlvamaa
P6lva_1080x1080🌳seal elab 25 006 inimest;
🌳Põlva on vallasisene linn Orajõe alamjooksul Põlva maakonnas;
🌳põnevamad turismikohad on Piusa koopad, Taevaskoja, Mooste mõis, Seto talumuuseum;
🌳
populaarseimad nimed meestel on Aivar, Toomas ja Margus ning naistel Sirje, Ene ja Ülle;
🌳eelmisel aastal sündis Põlvamaal 230 last, loomulik iive on -117 inimest;
🌳100 tööealise kohta on siin 22 last ja 35 pensioniealist;
🌳 palgatöötaja keskmine brutotulu on 1073 eurot (võrdluseks: Eestis on see 1234 eurot).

Kohtume Kagu-Eestis!

Kui mahe on Eestimaa?

Rohkem kui viiendik Eesti põllumajandusmaast oli eelmisel aastal mahe. Võrreldes varasema aastaga nopiti meie viljaaedadest topeltkogus mahedaid marju ja puuvilju, samuti suurenes mahekartuli saak.

2018. aastal oli Eestis mahemaad kokku 207 000 hektarit ehk 21% kogu põllumajandusmaast. Seda on 5% rohkem kui aasta varem. Sellest 83% ehk 172 000 hektarit on juba täielikult mahepõllumajanduslikul tootmisel, ülejäänul kestab veel üleminekuaeg. Põllumajandusmaa ja rohumaa üleminekuaeg kestab kaks aastat, mitmeaastaste taimede kasvatamise korral kolm aastat.

Mahesaak versus tavasaak

Kaht kolmandikku Eesti mahepõllumajandusmaast kasutatakse põllumaa söödakultuuride ja püsirohumaadena. Mahetera- ja mahekaunvilja kasvatatakse rohkem kui 55 000 hektaril, köögivilja ning maasikaid 266 ning mahekartulit 142 hektaril. Maheviljapuid ja marjaaedu on kokku 2347 hektarit.maheriik_4Maheveiseid järjest rohkem, sigu aina vähem

2018. aastal toodeti Eestis varasema aastaga võrreldes rohkem nii maheliha, -piima kui ka -mune. Veiste arv Eestis on suurenenud ning koos maherohumaa pinna suurenemisega on kasvanud ka maheveiste arv – neid on 4% enam kui eelmisel aastal. Aastal 2018 oli Eestis 41 500 maheveist ehk 16% kõigist veistest olid maheveised.

Koos üldise lammaste arvu kahanemisega on Eestis vähenenud ka mahelammaste hulk. Täielikult mahepõllumajanduslikud on 45% siinsetest lammastest ja 27% kitsedest. Mahepidamisel lindude arv on suurenenud, kuid maheseakasvatus pole Eestis kuigi populaarne. Eestis 290 400 siga, neist mahesigu aga kõigest 458.

Eesti maheriikide esirinnas

Eurostati andmete järgi oli Euroopa Liidus 2017. aastal mahemaad keskmiselt 7%. Seega on Eestis umbes kolm korda rohkem mahemaad kui Euroopa Liidus keskmiselt. Eestist rohkem oli 2017. aastal mahemaad vaid Austrias, meile järgnes Rootsi. Naabrite juures Lätis oli mahemaad 14% ja Leedus 8%, Soomes 11% ja Rootsis 19%. ELi suurtes põllumajandussaaduseid tootvates riikides Poolas, Prantsusmaal ja Ungaris oli mahepõllumajandusmaad aga ELi keskmisest vähem.

Ege_KirsStatistikaameti analüütik Ege Kirs

 

Metoodika

Mahemaa hulka arvestatakse ainult põllumajandusameti tunnustusega täielikult mahe maa ja üleminekuajal olev mahemaad. Pindu, kus mineraalväetisi ja taimekaitsevahendeid ei kasutata, on siiski palju rohkem. Need andmed on aga kaudsed. Statistikaamet teeb mahepõllumajandusstatistikat põllumajandusameti mahepõllumajanduse registri alusel. Mahepõllumajandustoodangu hulka arvestatakse ainult täielikult mahepõllumajanduslike saadusi.

 

Vee ääres ettevaatlikumalt, härrased!

Kuumal juulikuu lõpu päeval võisime Delfi uudistest lugeda, et öösel kell 3.40 toodi Harjumaal Anija vallas asuvast tiigist välja uppunud 57-aastane mees. Õhtul kell 19.20 leiti Narvas Väike-Karjääri järvest uppununa 51-aastane mees, kell 19.28 toodi aga Tartus Anne kanalist välja 62-aastane mees, kelle elu ei õnnestunud päästa[1].

Viimase nelja aastaga pole Eestis uppumiste arv vähenenud, kuid ajavahemikul 1998–2018 on uppunuid siiski järjest vähemaks jäänud. Põhjus on ilmselt päästeameti ja teiste teemaga tegelevate organisatsioonide tubli töö: suurem selgitus- ja teavitustöö ning tõhusam järelevalve. Kuhu suunata jõupingutuste teravik, et uppunute arv veelgi väheneks?

joonis_1Kõigepealt torkab silma, et aastad pole vennad ja uppumiste arv kõigub. Mehi upub märgatavalt rohkem kui naisi: vaid neljandik uppunutest on naised. Statistikast küll ei selgu, kas naised oskavad meestest paremini ujuda, käivad vähem ujumas või on ettevaatlikumad (näiteks ei kalasta õhukesel jääl), kuid uppumiste arvu vähendamiseks on kindlasti otstarbekas tegeleda eriti meestega.

Põhjused ja ennetus
Uppumise põhjus võib olla õnnetus, enesetapp, rünne. Osa põhjustest jääb ka ebaselgeks. Valdavalt on uppumine õnnetus, muudel põhjustel uppumisi on keskmiselt 7% juhtudest. Ennetuses on seega mõistlik pöörata erilist tähelepanu õnnetusjuhtumitele.

Eritähelepanu vanemaealistele
Uppumiste arv ei ole vähenenud kõikides vanusrühmades võrdselt. Ajavahemikul 1998–2018 on uppumiste koguarv vähenenud 2,9 korda: 0–17-aastaste seas 8,7 korda, 18–39-aastaste seas 3,3 korda, 40–64-aastaste seas 3,8 korda ning vähemalt 65-aastaste seas 1,1 korda.

1998. aastal olid 7% kõigist uppunutest vähemalt 65-aastased, aastal 2018 oli see arv aga 45%. Seega on ennetustöös põhjust pöörata tähelepanu vanemaealistele inimestele. 1998. aastal oli uppunu keskmine vanus 43 aastat, 2018. aastal 56 aastat.

joonis_2joonis_3Vaatamata uppunute arvu vähenemisele upub Eestis siiski endiselt palju inimesi. Statistika ütleb, et ennetustöös on põhjust pöörata suuremat tähelepanu vanematele meestele. Tähelepanu muudele uppumistega seotud teemadele ei tohi muidugi väheneda. Lapsed peavad saama koolist suurepärase ujumisoskuse ja oskuse oma võimeid targalt hinnata.

Koit_MeresRohkem infot Statistikaameti analüütik Koit Meres

Mihkel ServinskiJuhtivanalüütik Mihkel Servinski

 

[1] https://www.delfi.ee/news/paevauudised/krimi/tartus-anne-kanalis-uppus-62-aastane-mees-kokku-uppus-eile-kolm-inimest?id=86970697&utm_source=2019-07-28&utm_medium=email&utm_campaign=Newsletter.

Eestis süüakse rohkem liha kui toodetakse

Elanikkonna tarbitud lihast toodeti 2018. aastal Eestis 67%. Paremini on meie toidulaud varustatud kodumaise veiselihaga, kehvem on seis linnulihaga.

Aastal 2018 toodeti Eestis 76 900 tonni liha, sealhulgas 41 900 tonni sealiha, 19 300 tonni linnuliha ja 12 500 tonni veiseliha. Liha kogutoodang oli võrreldes varasema aasta madalseisuga küll 4% suurem, kuid siiski veel väiksem kui selle kümnendi teistel aastatel. Võrreldes aastaga 2017 vähenes ainsana linnuliha toodang (5%). 

Kust pärineb importliha?
Liha ja toodetes sisalduva liha import on suurenenud 19%. Kuigi ka eksporditi rohkem, on ekspordi ja impordi vahe märgatavalt kasvanud. Imporditavad kogused on pea poole suuremad kui eksport.

Kõige rohkem toodi Eestisse linnuliha, mis jõudis meile peamiselt Soomest, Leedust ja Taanist. Sealiha imporditi põhiliselt Saksamaalt ja Poolast, kust tuli ka valdav osa veiselihast. Suurem osa lamba- ja kitseliha jõudis Eestisse aga märksa kaugemalt ‒ Uus-Meremaalt ning samuti Hispaaniast.

Tootmine väheneb
Veel viis aastat tagasi toodeti Eestis 90% tarbitavast lihast, kuid sellest alates on isevarustatus pidevalt vähenenud. Ka loomade arv vähenes aastatel 2015 ja 2016 järsult. Kuigi viimastel aastatel on loomade arv olnud taas tõusuteel, väheneb lihaga isevarustatus tagasihoidlikuma toodangu koguse ja suureneva impordi tõttu endiselt. Liigiti oli 2018. aastal lihaga isevarustatuse tase erinev: veiselihal 95%, sealihal 74%, lamba- ja kitselihal 75% ning linnulihal 47%.

liha_05

Isevarustatuse madal tase (ehk jääb alla 100%) näitab, et osa tarbitavast lihast imporditakse teistest riikidest. Veel mõni aasta tagasi tarbiti vaid linnuliha rohkem, kui kodumaal toodeti, nüüd kehtib see tendents kõikide lihaliikide kohta.

Toodetakse vähem, süüakse rohkem
Lihatarbimine on Eestis suurenenud. 2018. aastal söödi Eestis 115 000 tonni liha, mis on 11% rohkem kui sellele eelnenud aastal. Kõige rohkem on suurenenud linnuliha tarbimine, mida süüakse aastas inimese kohta 31,2 kilogrammi.

Kõige rohkem söövad Eesti inimesed aga sealiha. Möödunud aastal tarbiti kokku 56 500 tonni sealiha ehk ühe inimese kohta 42,8 kilogrammi aastas. Veiseliha jõuab meie toidulauale järjest sagedamini. Viimasel viiel aastal on selle tarbimine olnud tõusuteel. 2018. aastal söödi veiseliha ühe inimese kohta 10 kilogrammi. Lamba- ja kitseliha söödi ka 2018. aastal alla ühe kilogrammi inimese kohta.

  Ege_KirsRohkem infot Statistikaameti analüütik Ege Kirs

Metoodika

Statistikaamet arvutab Eestis tarbitud põllumajandussaaduste koguseid toodangu ja ekspordi-impordi andmete põhjal. Isevarustatuse tase leitakse toodangu ja tarbimise suhtena. Isevarustatus näitab seda, kas kodumaine toodang katab elanikkonna tarbimisvajaduse. Liha hulka arvestatakse ka lihast tehtud tooteid, seejuures arvestatakse  töödeldud toodete kogus ümber töötlemata toote koguseks Eurostati pakutud keskmiste koefitsientide alusel. Liha hulka arvestatakse ka rupsid ja elusloomade eksport-import tapaks.

Leivavilja kasvupind on kolmekordistunud

Statistikaameti esialgsetel andmetel kasvatatakse 2019. aastal Eestis teravilja 364 000 hektaril, mida on 4% rohkem kui aasta varem. Eelmise aastaga võrreldes on oluliselt suurenenud kõikide taliviljade kasvupind, sealhulgas rukki kasvupind koguni 2,7 korda. Peamiseks teraviljakasvatusmaakonnaks on tõusnud Tartu, järgnevad Lääne-Viru ja Viljandi maakond.

Teravilja kasvupind vähenes järsult 1990. aastate alguses üsna vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist, ent on nüüd pikemat aega taas kerges tõusutrendis. Tänavusest kasvupinnast suurem oli teravilja kasvupind viimati veerandsada aastat tagasi 1993. aastal. Taliteravilja kasvupind on 2019. aastal suurenenud rekordilise 167 000 hektarini, mida on 1,7 korda rohkem kui 2018. aastal. Kõigi suviteraviljade pinnad on aga vastavalt vähenenud. Leivavilja rukki kasvupind suurenes eelmise aastaga võrreldes koguni 11 000 hektarilt 29 000 hektarile. Suurim rukkikasvataja on Tartu maakond 5800 hektariga. Kuigi rukki kasvupind on suurenenud kõikides maakondades, siis keskmisest enam on pinnad kasvanud Ida-Viru, Võru ja Harju maakonnas.

Tänavu kasvatatakse kaunvilja 43 000 hektaril. Kaunvilja kasvupind on alates kõrgajast 2017. aastal iga aastaga vähenenud ning tänavune kasvupind on võrreldes mullusega 8% väiksem. Seejuures kasvatatakse põldhernest rohkem ja kaunvilja kogupinna vähenemine tuleb põldoa arvelt, mille pind on aastatagusega võrreldes vähenenud rohkem kui kolmandiku ning on tänavu 11000 hektarit.

Rapsi ja rüpsi kogupind ei ole oluliselt muutunud ja püsib 72 000 hektari piires. Siiski on talirapsi ja
-rüpsi pind 2018. aastaga võrreldes suurenenud 1,8 korda ja suvivilja pind vastavalt vähenenud. Rohkem kui veerandi võrra on võrreldes mullusega kasvanud ka õliseemneks kasvatatava kanepi pind. Pinna järgi on suurim kanepikasvataja Ida-Viru maakond, järgnevad Jõgeva ja Saare maakond.

Kodumaise kartuli kasvupind on veidi suurenenud, põllumaa summaarne pind ning söödakultuuride pind püsivad eelmise aasta tasemel. Enim kasvatatakse kartulit Tartu ja Viljandi maakonnas ning eelmise aasta suurim kasvataja Harjumaa on langenud kolmandale kohale.

Detailsem kasvupindade ülevaade on avaldatud statistika andmebaasis.

 

 

Eve Valdvee, Statistikaameti juhtivanalüütik

 

Metoodika

Kasvupindade esialgsed andmed põhinevad PRIA 2019. aasta andmetel ja täpsustuvad sügisel toimuva saagiuuringu põhjal.