Kas abiellumiseks peaks ootama maagilist kuupäeva?

Eestis on suvi pulmapidude kõige populaarsem aeg, sageli soovitakse abielu registreerida ka mõnel numbriliselt maagilisel kuupäeval, sest usutakse, et see tagab hea abieluõnne. Statistikaameti analüüsist aga selgub, et numbrimaagiat ei tasu üle tähtsustada.

Pulmade planeerimisega kaasneb palju olulisi otsuseid. Üks esimesi on sündmuse aeg. Mõni paar valib lihtsalt enda jaoks sobivana tunduva aja või seostatakse see kuupäev isiklike tähtpäevadega, teistele on oluline, et kuupäev oleks romantilise tähendusega, meeldejääv või sellele omistatud õnnetoov tähendus. Hea abieluõnne märgiks peetakse abiellumist näiteks sõbrapäeval või numbriliselt maagilistel kuupäevadel. Statistikaamet annab ülevaate, kui palju on sõlmitud abielusid erilistel kuupäevadel ja kas need on teistest püsivamad.

Numbrimaagiast olulisem on nädalapäev

Kuivõrd on eelistatud pulmi planeerida numbriliselt erilisele kuupäevale? Vaatame abielusid, mis on sõlmitud aastail 2002 kuni 2012. Numbriliselt erilised kuupäevad on näiteks 02.02.2002, 03.03.2003 jne. Analüüsist on jäetud välja aastad 2001 ja 2004, sest nende aastate maagilistel kuupäevadel ei sõlmitud ühtegi abielu. Vaadeldud perioodil abielluti kõige vähem aastal 2010, kui sõlmiti 5066 abielu, ja kõige rohkem aastal 2007, kui sõlmiti 7022 abielu.

Eestis on pulmade pidamise kõige populaarsem aeg suvi: 2017. aastal sõlmiti üle poole kõigist abieludest (55%) juunist septembrini (35% juulis ja augustis). Eelistatakse pigem nädalalõppe, mis kehtib ka numbriliselt eriliste kuupäevade korral. Kõige populaarsem kuupäev oli 07.07.2007, mis sattus laupäevale. Siis sõlmiti 303 abielu, mis on ligi veerand kõigist abieludest juulis aastal 2007. Peaaegu sama populaarne oli ka reede, 08.08.2008: sõlmiti 270 abielu, mis on samuti ligi veerand kõigist 2008. aasta augustis sõlmitud abieludest.

Võrdlemisi palju mõjutas numbrimaagia abiellumist ka novembris 2011 ja detsembris 2012: vastavalt 156 ja 175 abielu. Mõlemal juhul moodustasid numbriliselt erilisel kuupäeval sõlmitud abielud rohkem kui kolmandiku kõnealuses kuus sõlmitud abieludest.

Nädala esimesse poolde või pühapäevale sattunud numbriliselt erilistel päevadel aga abielluti pigem vähem. Seega on numbrimaagiast tähtsam, et pulmad toimuksid noorpaari ja külaliste jaoks sobivaimal ajal.

Numbrimaagia ei suurenda abielu püsivust

Kas maagilisel kuupäeval sõlmitud abielud on teistest püsivamad? Sellele vastamiseks uurime, kui paljud nendest on praeguseks lahutatud.

Lahutuste andmeid vaatame alates abielu sõlmimisest kuni 2017. aasta lõpuni. Numbrimaagia-abielude lahutusi võrdleme kõigi sama aasta jooksul sõlmitud abielude lahutustega. Käsitleme ainult Eesti püsielanike abielusid ja lahutusi, mis tähendab, et mõni abielu võidi lahutada pärast välismaale kolimist või lahutati Eestis abielu, mis oli sõlmitud välismaal. Eeldame, et need tasakaalustasid üksteist, sest võimalik erinevus on väga väike.

Kindlat suundumust maagilistel ja teistel kuupäevadel sõlmitud abielude lahutustes ei ole. Mõnel aastal on lahutuste hulk olnud veidi suurem numbrimaagia-kuupäevadel sõlmitud abielude korral võrreldes aasta kõigi lahutuste hulgaga, teisel aastal jälle vastupidi. Eraldi torkab silma küll 2003. aasta maagilisel kuupäeval sõlmitud abielude lahutuste väike arv: esmaspäeval, 03.03.2003 aga abielluski väga vähe paare ja nende seast on lahutanud üksikud. Väikeste arvude korral on juhusel suur roll.

Vaatlusaluse perioodi numbriliselt maagilistel kuupäevadel sõlmitud abieludest on praeguseks lahutatud ligi neljandik (24%) ja kõigist sel perioodil sõlmitud abieludest veidi üle neljandiku (27%). Seega ei saa väita, et numbriliselt maagilisel kuupäeval sõlmitud abielud püsivad koos teistel päevadel registreeritutest paremini.

Tulemuste tõlgendamisel tuleb arvestada, et varem sõlmitud abielude korral on paaridel olnud palju rohkem aega lahutamiseks. Võrreldavuse huvides peaks vaatama, kui palju sõlmitud abieludest on lahutatud esimese viie aasta jooksul. Aastatel 2002–2012 sõlmitud abieludest lahutati esimese viie aasta jooksul keskmiselt 16%, sama suur oli lahutajate hulk ka maagilisel kuupäeval abiellunute seas. Ka see omakorda kinnitab, et lahutuse tõenäosust ei mõjuta abiellumise maagiline kuupäev.

 

 

Kadri Raid, Statistikaameti juhtivanalüütik

 

 

 

Alis Tammur, Statistikaameti juhtivanalüütik

Statistikast arusaamiseni on pikk tee minna

Kuidas seada eesmärke nii, et need oleksid ka sisuliselt mõõdetavad? Võib-olla oleks mõistlik teha koostööd Statistikaametiga?

Üsna hiljuti kirjutas ühe tuntud asutuse juht Eesti mainekas ajalehes Eesti võimalikust uuest eesmärgist. Tema arvates võiks aastal 2028 moodustada eksport 100% Eesti sisemajanduse kogutoodangust.

Eksport on kindlasti oluline. Kuidas eksporti suurendada, on oluline teema. Kui midagi on 100% millestki, siis peaks ju tegemist olema maksimaalse tulemusega. Kusagil võib ju olla, et on maailm ja selle sees teine maailm, mis on esimesest suurem. Kas see on võimalik ka sisemajanduse kogutoodangu arvestamisel?

Ei pea end sisemajanduse kogutoodangu arvestamise eksperdiks. Peas keerleb küsimus, et kui eksport on 100%, kas siis sisetarbimine on 0%. Õnneks on hea kolleeg valmis selgitama. Saadan kirja Robert Müürsepale. Palun selgitust.

Kolleeg Robert vastab: „Loos on mõeldud seda, et ekspordi suhe sisemajanduse kogutoodangusse oleks 100%, mitte et me ekspordiksime kogu lisandväärtuse. Impordi suhe oleks sealjuures umbes sama suur. Muide, arvestades, et vahetult pärast kriisi olime 90% juures, siis võiks pidada seda 100% sihti isegi madalalennuliseks.“

Usun kolleegi, aga aru ei saa. Kolleeg annab lisaselgituse lihtsustatud valemi kujul:

SKT = eratarbimine + valitsemissektori tarbimine + investeeringud + eksport – import.

Ja toob näite, et alltöövõtuliidrite Hongkongi ja Singapuri puhul saame rääkida ekspordi ligi 200% osatähtsusest.

Valemist on näha, et eesmärgi saavutamise tingimus on:

eratarbimine + valitsemissektori tarbimine + investeeringud = import

ja püstitatud eesmärgini jõudmiseks pole sugugi vaja ekspordi kasvu, mis artikli loogikat arvestades peaks olema tegelik eesmärk.

Järeldus. Eesti statistilist kirjaoskust, sh ka minu oma, on vaja päris tõsiselt arendada, sest mitmeti mõistetavate ja mitmeti täidetavate eesmärkide seadmine võib olla ohtlik!

 

 

Mihkel Servinski, Statistikaameti juhtivanalüütik

 

PS. Loo algul viidatud kirjutis on päriselt olemas. Konkreetse viite jätan andmata, sest järelduseni jõudmiseks pole see oluline.

Iga kümnes laps kogeb materiaalset ilmajäetust

Statistikaameti andmetel oli 2017. aastal 0–17-aastaste materiaalse ilmajäetuse määr 10,7% ja seda koges ligi 26 600 last. Materiaalset ilmajäetust kogevate lastega leibkondadest 37%-l nappis raha ettenägematuteks kuludeks ning iga neljas selline pere ei saanud endale võimaldada kord aastas nädalast puhkust kodust eemal.

Aastal 2005 oli laste materiaalse ilmajäetuse määr 27,2% ning hakkas seejärel aasta-aastalt vähenema, jõudes 2008. aastaks 12,8%-ni. Majanduskriis mõjutas ka laste olukorda ja nende materiaalse ilmajäetuse määr tõusis 2010. aastaks 24,6%-ni. Seejärel on olukord iga aastaga paranenud.

Pered eelistavad pigem reisida kui hoida vaba raha ettenägematuteks kulutusteks

Lapsed ei tunneta kõikide vaesuse mõõtmisel kasutatavate komponentide mõju oma elule ühetaoliselt. Lastele on oluline vahetu kogemus ja nende elu igapäevasündmused, näiteks reisimine. Väga levinud on komme, et pärast koolivaheaega jagatakse õpetaja juhatusel vaheajamuljeid kaaslastega ning selle juures on olulisimad vaheajareiside sihtkohad ja muljed nähtust. Eesti lastele on tavapärased reisid Euroopas, aga jõutakse ka kaugemale. Kui laps on sunnitud ütlema, et tema koolivaheajal kuskil käia ei saanudki, siis ilmselgelt on sel otsesed tagajärjed tema enesehinnangule. Seevastu on lastele võõras komme muretseda kaugema tuleviku pärast. Seetõttu ei tunneta nad nõnda valusalt ootamatute kulutuste tarbeks raha puudumist leibkonnas.

Huvitav on tõsiasi, et aastatel 2005–2008 oli ligikaudu poole võrra enam neid lapsi, kes ei saanud reisida, kui neid, kelle peredel ei olnud raha ootamatuteks kuludeks. Aastatel 2010–2013 oli võimaluse puudumine nädalaseks puhkuseks ja raha puudumine ettenägematuteks kulutusteks saanud materiaalset ilmajäetust kogevate laste peredes ühesuguse osatähtsuse. Aastaks 2017 on ilmnenud selge trend, et pered eelistavad pigem reisida kui hoida vaba raha ettenägematuteks kulutusteks.

Lastega leibkondade hulk, kus napib raha ettenägematuteks kuludeks, oli 2017. aastaks võrreldes 2005. aastaga suurenenud (vastavalt 35,3%-lt 36,7%-le), samal ajal kui nende laste arv materiaalse ilmajäetusega leibkondades, kes ei saanud võimaldada endale kord aastas nädalast puhkust kodust eemal, vähenes 65,1%-lt 2005. aastal 24,9%-le 2017. aastal.

Lõpetuseks ja lohutuseks mõttetera tundmatult: „Elu Maa peal on kallis, kuid see sisaldab ka iga-aastase tasuta reisi ümber Päikese.“

 

 

Anu Õmblus, Statistikaameti analüütik

 

Metoodika

Laste materiaalse ilmajäetuse näitajad põhinevad Eesti sotsiaaluuringu andmetel, mida Statistikaamet korraldab 2004. aastast.

Materiaalse ilmajäetuse määr – nende isikute osatähtsus, kes ei saa endale lubada vähemalt kolme komponenti järgmistest:

1) üüri- ja kommunaalkulude tasumine;
2) kodu piisavalt soojana hoidmine;
3) ettenägematud kulutused;
4) üle päeva liha, kala või nendega samaväärseid valke sisaldava toidu söömine;
5) nädalane puhkus kodust eemal;
6) auto;
7) pesumasin;
8) värviteler;
9) telefon.

Materiaalse ilmajäetuse korral näitab aasta uuringuaastat.

Lapsevanemaks olemine mõjutab rohkem naiste tööhõivet

Statistikaameti andmetel on lasteta meeste ja naiste tööhõive määr Eestis samaväärne. Lapsevanemaks olemine aga vähendab naiste tööhõivet ja suurendab meeste oma. Enim mõjutab naiste tööhõivet lapse vanus: väikeste lastega naiste tööhõive määr on madalam. Meeste tööhõivet laste vanus oluliselt ei mõjuta.

Töö- ja pereelu ühitamisega puudub kokku suurem osa inimestest. Kui tasakaal on paigast ära, tekib töö- ja pereelu konflikt ehk töökohustuste täitmist häirib pereelu või vastupidi. Praxise juhtivanalüütik Marre Karu on leidnud, et sagedamini räägitakse töö- ja pereelu konfliktist naiste puhul, sest eeldatakse, et neid mõjutab see enam laste saamise ja nende eest hoolitsemise tõttu. Kasutades Eurostati 2017. aasta andmeid 20–49-aastaste meeste ja naiste kohta, annab Statistikaamet ülevaate, kuidas mõjutab laste arv ja vanus tööhõives osalemist.

Lapsevanemaks olemine vähendab naiste tööhõivet

Naiste tööhõive määr langeb lapsevanemaks olemisega, kuid meestel see hoopis tõuseb. Näiteks ilma lasteta meeste ja naiste tööhõive määr on Eestis sama kõrge (86%). Euroopa Liidus on kõnealused näitajad veidi madalamad, kuid siiski ei erine oluliselt: meestel 80% ja naistel 77%. Ühe lapsega naiste tööhõive on Eestis küll kõrgem kui mujal Euroopa Liidus, kuid võrreldes ilma lasteta naistega langes hõive määr Eestis rohkem kui Euroopa Liidus üldiselt: vastavalt 9 ja 4 protsendi võrra. Tööhõive määr oli mõnevõrra veel madalam kahe lapsega naistel. Kolme ja enamat last kasvatavatel naistel oli see Eestis 64% ning kogu Euroopa Liidus 57%. Kolme ja enamat last kasvatavate naiste tööhõive määr oli kõige madalam Bulgaarias (36%) ja kõige kõrgem Taanis (82%) ning Rootsis (81%).

Kuidas aga mõjutab lapsevanemaks olemine meeste tööhõivet? Olenemata laste arvust püsib see Eestis 93% juures. Ka Euroopa Liidus tõusis ühe lapsega meeste hulgas tööhõive määr 8 ja kahe lapsega 11 protsendi võrra võrreldes ilma lasteta meestega. Kolme või enama lapsega meeste hõive määr aga langes veidi, olles 86%. Kolme ja enamat last kasvatavate meeste seas oli tööhõive määr kõige madalam Bulgaarias (63%) ja kõige kõrgem Maltal (96%).

Väikelaste emad palgatööle ei jõua

Peale laste arvu mõjutab tööhõivet ka laste vanus, kuid samuti pigem naistel. Mitut last kasvatavate meeste ja naiste puhul on arvesse võetud kõige noorema lapse vanus. Alla kuueaastaste lastega naiste hulgas oli Eestis hõive määr 56%, millega oli Eesti Euroopa Liidus tagantpoolt kuuendal kohal. Liikmesriikides on alla 6-aastaste lastega naiste tööhõive määr veidi kõrgem kui Eestis, olles 63%. Kõige madalam oli hõive määr Ungaris (42%) ja kõige kõrgem Rootsis (82%). Juba märgatavalt kõrgem oli Eestis 6–11-aastaste lastega naiste tööhõive määr (87%), ühtlasi oli Eesti ka üks kõrgema naiste tööhõivega riike Euroopa Liidus.

Euroopa Liidu üldine tööhõive määr oli 75%. Kõige madalam oli 6–11-aastaste lastega naiste tööhõive Itaalias ja Kreekas, kus see oli 59%.

Vanemate kui 12-aastaste lastega naiste tööhõive oli Eestis 91% ning selle tulemusega oli Eesti endiselt Euroopa Liidus kõrgeimal kohal, samal ajal kui üldine tööhõivemäär Euroopa Liidus jäi samale tasemele nagu 6–11-aastast last kasvatavatel naistel.

Laste vanus meeste tööhõivet oluliselt ei mõjuta

Laste vanuse mõju meeste tööhõivele on oluliselt väiksem ja pigem vastassuunaline võrreldes laste vanuse mõjuga naiste tööhõivele. Alla 6-aastast last kasvatavate meeste tööhõive on Eestis 93% ja Euroopa Liidus 91%. Liikmesriikidest kõige madalam meeste tööhõive on Bulgaarias (84%) ja kõige kõrgem Tšehhis (97%). Olukord on sama ka 6–11-aastaseid lapsi kasvatavate meeste seas.

Vanemate kui 12-aastaste lastega meeste hõive osatähtsus natuke langeb, olles Eestis 91% ja Euroopa Liidus 85%. Vanemate kui 12-aastaste lastega meeste tööhõive on kõige madalam Itaalias (73%) ja Hispaanias (74%) ning endiselt kõrgeim Tšehhis (96%). Seega väheneb koos lapse vanusega meeste tööhõive Eestis vähem kui üldiselt Euroopa Liidus.

Eesti meeste ja naiste tööhõivet võrreldes selgub, et naiste tööhõivet mõjutavad just väikelapsed ning üldiselt on laste vanus olulisem mõjutaja kui laste arv. Olenemata laste arvust oli hõive kõige madalam naiste hulgas, kellel olid alla 6-aastased lapsed. Kui laps on vanuserühmas 6–11 aastat, on naiste tööhõive taas kõrge ning vanemate kui 12-aastaste lastega meeste ja naiste tööhõive on samaväärne.

Emaduse karistus vs. isaduse boonus

Miks lapsevanemaks olemine üldiselt vähendab naiste tööhõivet, kuid suurendab seda meestel? Kõnealust nähtust on USA teadlane Michelle J. Buding selgitanud kui emaduse karistust (motherhood penalty) ja isaduse boonust (fatherhood bonus). Nimelt on naiste jaoks lapse saamine tööhõive seisukohast halb otsus, sest emasid palgatakse vähem tõenäoliselt väga head pädevust nõudvatele kohtadele ning neile makstakse vähem kui sarnaste oskustega meeskolleegidele. Samal ajal nähakse meeste puhul lapsevanemaks olemist kui boonust: neid palgatakse tõenäolisemalt, samuti saavad nad kõrgemat palka kui nende ilma lasteta sookaaslased.

Tööandjad peavad isasid stabiilsemateks ja suurema pühendumusega töötajateks, aga emasid nähakse rohkem perele keskenduvana ja usutakse, et lapsevanemaks olek võib segada nende tööd. Ema või isa roll ei muuda seda, kuidas inimene töötab, vaid muudab tööandja ootusi töötajale. Tegemist on traditsiooniliste soorollidega seotud hoiakuga, mis kujutab mehi kui pere ülalpidajaid ja naisi kui hoolitsuse pakkujaid.

USA teadlased Julia B. Bear ja Peter Glick selgitavad kõnealust nähtust mõistetega „pere ülalpidaja boonus“ (breadwinner bonus) ja „hoolitsuse pakkuja karistus“ (caregiver penalty). Nimelt leidsid nad, et pere ülalpidaja boonus võib tegelikult kehtida nii isadele kui ka emadele, kuid hoolitsuse pakkuja karistus on seotud ainult emadega. Kui töökeskkonnas on teadvustatud ema roll pere peamise ülalpidajana, siis pakutakse ka talle kõrgemat palka ja vastutusrikkamaid ametikohti võrreldes emadega, keda peetakse hoolitsuse pakkujateks.

Seega, kui pere ülalpidaja roll ei pruugigi nii tugevalt olla seotud sooga, siis hoolitsuse pakkujaks olemine on karistuseks ainult naistele, mitte meestele. Uurijad on leidnud, et stereotüüpide alusel arvatakse, et mehed (võrreldes naistega) kulutavad hoolitsuse pakkujatena pere eest hoolitsemisele vähem aega, jättes endale seega rohkem aega töökohustustega tegelemiseks.

Kadri Raid, Statistikaameti juhtivanalüütik

Kohalike omavalitsuste ettevõtlusaktiivsus raugemise teel

Avaliku sektori peamine ülesanne on kindlustada rahvuslik julgeolek ja sotsiaalne heaolu. Siiski on avalik sektor üsna aktiivne ka majanduses, seega on oluline põgusalt analüüsida tegevust sellel suunal.

Eestis on avalik sektor tähtis. Statistikaameti andmetel oli 2017. aastal kõigist hõivatud 658 600 isikust avalikus sektoris rakendatud 155 300 inimest ehk 23,6%. Avaliku sektori panus Eesti majandusruumis loodavasse lisandväärtusesse oli 2016. aastal 16,5%. Avalikus sektoris tehti 2016. aastal 244 miljonit töötundi, mis on 21% Eesti majandusruumis nimetatud aastal tehtud 1159 miljonist töötunnist.

Aastal 2000 kuulus kohalikele omavalitsustele 279 ettevõtet, 2016. aastal oli see näitaja 197. Sellel sajandil on seega kohalike omavalitsuste käes olevate ettevõtete arv vähenenud ligikaudu 30%. Riigi omanduses oli 2000. aastal 73 ettevõtet, aastal 2016 oli neid 70. Riigi majandusüksuste arv on aasta-aastalt pisut muutunud, kuid üldjoontes oleme samas kohas, kus olime sajandi alguses. See tähendab, et kohalikud omavalitsused on majandustegevusest veidi taandunud, riik aga mitte.

Aktiivsus on suurem veemajanduse ja sotsiaalelu valdkondades

Kohalike omavalitsuste käes olevate ettevõtete arv väheneb, kuid protsesside hindamiseks on oluline teada, kas vallad ja linnad taanduvad kõigilt ettevõtlusaladelt proportsionaalselt või mõnelt alalt rohkem kui teistelt ning kas on valdkondi, kus aktiivsus hoopis suureneb. Nõnda on võimalik teha järeldusi, kas kohalikud omavalitsused loobuvad ettevõtlusest põhimõtteliselt või on ettevõtete arvu vähenemise põhjus üksnes tegevusstruktuuri muutus.

Kohalikud omavalitsused on tagasi tõmbunud enamikust ettevõtlusega seotud tegevusvaldkondadest, see tähendab majandustegevusest neile kuuluvate ettevõtete kaudu. Märgatavalt on vähenenud kohalikele omavalitsustele kuuluvate elektri ja gaasi tootmise alal tegutsevate ettevõtete arv.

Kasvu on näha ainult vee ja kanalisatsiooni ning tervise- ja sotsiaalvaldkonnas. Need on elualad, kus on toimunud areng meie üha suurema lõimumise tõttu Euroopa Liiduga. Just sealt on saadud palju rahalist tuge vee- ja kanalisatsioonivõrkude väljaarendamiseks ning sotsiaal- ja tervisevaldkonna kooskõlla viimiseks Euroopa Liidu tavade ning arusaamadega. Niisuguse Euroopa-suunalise arengu juures aga on keskne eelkõige avaliku sektori tegevus, mis tingibki kohalike omavalitsuste aktiivsuse kasvu neis valdkondades.

Kohalike omavalitsuste taandumine on ühiskonna küpsuse märk

Oluline on vaadelda ka seda, kui palju kohalikel omavalitsustel maakondades ettevõtteid on ja milline on olnud ettevõtete arvu muutus viimasel kümnendil.

Aastal 2016 paiknes enim kohalikele omavalitsustele kuuluvaid ettevõtteid Harju maakonnas. Järgnesid Ida-Viru ja Pärnu maakond, neile omakorda Lääne-Viru ja Tartu maakond. Enamikus maakondades on viimase kümnendi jooksul kohalikele omavalitsustele kuuluvate ettevõtete arv vähenenud, samaks on see jäänud kolmes maakonnas ja kasv toimunud ainult Võru maakonnas.

Kohalike omavalitsuste roll ettevõtete omamisel ja sedakaudu majanduses osalemisel näitab selgelt taandumise märke. Vallad ja linnad pühenduvad üha rohkem põhitegevusele ja üha vähem löövad ettevõtluse kaudu kaasa kogukondade arendamisel. See tundub olevat püsiv suundumus ja ka ühiskondliku küpsuse märk: olulised majandusfunktsioonid ei jää valdade või linnade eemaldudes täitmata, need võtab üle erasektor, mis järelikult suudab neid ka nõutaval tasemel täita.

 

Avalik sektor – avaliku sektori asutusi saab jagada omaniku liigi alusel kas riigile või kohalikule omavalitsusele kuuluvateks asutusteks. Kui riigi kapitaliosalus on majandusüksuses 50% või suurem, on tegemist avaliku sektori alaliigiga „riik“. Kui kohaliku omavalitsuse kapitaliosalus on majandusüksuses 50% või suurem, on tegemist avaliku sektori alaliigiga „kohalik omavalitsus“.

 

Jaan Õmblus, Statistikaameti juhtivanalüütik

Lapsed vajavad koolis turvatunnet ja hoolimist

Noorematele lastele meeldib koolis rohkem ehk koolimeeldivus väheneb vanusega, Eestis enam just tüdrukute hulgas. Koolimeeldivust aitavad suurendada turvatunne koolis, sõbrad ja õpetajad, kes lapsi kuulavad ning nende arvamusest hoolivad.

Perekonna järel teine oluline subjektiivse heaolu allikas laste elus on kool. Seal veedavad nad suure osa ajast. Peale teadmiste omandamise on kool paik, kus lapsed loovad sõprussuhteid ja koguvad oskusi eluks. Riiklik õppekava raamib nende kasvamist tublideks ja toimetulevateks täiskasvanuteks. Kuigi koolile on väga oluline keskenduda edule, võib see kaasa tuua üldise koolikeskkonna muutumise teisejärguliseks. Ka õpilaste tervisekäitumise uuring (HBSC) ja PISA-test on rõhutanud õpilaste akadeemiliste tulemuste ning subjektiivse heaolu vastuolu eri riikides. See omakorda on toonud koolimeeldivuse kui olulise teema laiema avalikkuse huvivälja. Üha enam on hakatud rääkima koolist kui lapse heaolu allikast ning selle tähtsusest tubliks ja täisväärtuslikuks ühiskonnaliikmeks kasvamisel.

Jacobsi fondi rahastusel korraldatud rahvusvaheline laste subjektiivse heaolu uuring „Children’s Worlds“ (ISCWeb), mis hõlmas 16 riiki üle maailma (ligi 55 000 last, Eestist üle 3000), käsitles teiste teemade kõrval ka 8-, 10- ja 12-aastaste laste hinnanguid koolile. Laste hinnangute iseärasus on vastata skaala positiivsemale poolele. Seetõttu võtsid uurijad vaatluse alla laste rühmad, kes andsid maksimumhinnanguid (Kutsar jt 2018) ehk need, kellele väga meeldis koolis käia. Järgnevalt käsitlemegi, kuidas laste hinnangutes koolimeeldivus muutub ning millised tegurid seda mõjutavad.

Vanematele lastele meeldib koolis vähem
Laste hinnangud koolimeeldivusele erinevad riigiti (vt joonis). Näiteks Nepalis ja Etioopias suhtuvad lapsed kooli väga positiivselt, kuid Saksamaal ja Eestis on lapsed oluliselt kriitilisemad. Õpilasi, kellele väga meeldib koolis, on üldiselt vähem Euroopa riikides (Saksamaa, Eesti, Suurbritannia, Poola, Norra) ja rohkem majanduslikult vähem arenenud riikides (Etioopia, Nepal, Alžeeria).

Võrreldes koolimeeldivuse muutust nelja kooliaasta jooksul ehk 8- ja 12-aastaste laste seas, ilmneb sarnane muster: grupp, kellele väga meeldib koolis käia, on nooremate laste hulgas suurem ja kahaneb vanuse tõustes. Erandid on Nepal ja Etioopia, kus laste osatähtsus, kellele väga meeldib koolis, tõuseb koos vanusega. Jooniselt on näha, et riikides, kus koolimeeldivus vanusega väheneb, erineb ka vähenemise kiirus. Näiteks kui pooltele 8-aastastele Eesti lastele väga meeldib koolis käia, siis 12-aastastest lastest meeldib see ainult 14%-le. Seega nelja kooliaasta jooksul vähenes koolimeeldivus Eestis ligi neli korda. Koolimeeldivus väheneb riigiti valdavalt vähem 8–10-aastaste hulgas ja rohkem vanuses 10–12 aastat.

Tüdrukute ja poiste koolimeeldivus väheneb erineva kiirusega
Analüüsides koolimeeldivuse muutusi tüdrukute ja poiste seas, toovad Kutsar ja Kasearu (2017) välja, et osas riikides vähenes koolimeeldivus rohkem tüdrukute ja teistes just poiste hulgas. Näiteks poiste seas vähenes koolimeeldivus enam Alžeerias, Türgis ja Rumeenias. See tähendab, et 8-aastaste tüdrukute ja poiste koolimeeldivus oli üsna sarnane, kuid 12-aastaste vanuserühmas oli poiste koolimeeldivus vähenenud märgatavalt rohkem kui tüdrukutel.

Tüdrukute hulgas vähenes koolimeeldivus rohkem Eestis, Poolas, Suurbritannias, Israelis, Maltal ja Lõuna-Koreas. Nendes riikides oli 8-aastaste tüdrukute hinnang koolimeeldivusele kõrgem võrreldes sama vanade poistega, kuid 12-aastastel oli poiste ja tüdrukute koolimeeldivus enam-vähem samal tasemel.

Kõige enam vähenes koolimeeldivus Eestis, kus 8-aastastest tüdrukutest
65%-le meeldis väga koolis käia, kuid 12-aastaste tüdrukute hulgas oli selliseid 15%. See tulemus näitab, et Eesti tüdrukud suhtuvad haridustee alguses kooli positiivsemalt kui poisid, kuid nelja aasta jooksul suureneb nende kriitilisus poistega võrreldes rohkem.

Koolimeeldivuse mõjutajad
Mis mõjutab laste koolimeeldivuse kahanemist nelja vaadeldud kooliaasta jooksul? Kutsar ja Kasearu (2017) toovad välja, et koolimeeldivus ei seisne ainult ühes hinnangus koolile, vaid on pigem kooliõhkkonna ja -suhete hinnangute kogum võrrelduna lapse ootuste ja isiklike kogemustega koolis.

Koolimeeldivust mõjutab nii Eestis kui ka teistes riikides kõige enam see, kui turvaliselt õpilane ennast koolis tunneb. Peale turvalisuse mõjutavad koolimeeldivust ka õpetajad ja kaasõpilased. Koolimeeldivus püsib kõrge, kui kool on koht, kus lapsel on hea olla, kui teda koheldakse õiglaselt, kuulatakse ära ja tema arvamus loeb. Seega on koolimeeldivusel potentsiaali aastate jooksul ka suureneda, kui lapsed kogevad, et koolis väärtustatakse nende isiksust ja arengut. Eriti mõjutavad koolimeeldivuse säilimist ja suurenemist sõbrad.

Peale selle avaldavad mõju ka koolivälised tegurid, näiteks lapse kodune olukord ja ühistegevus eakaaslastega.

Laste aktiivne osalus koolielus, õpetajate ja klassikaaslaste hooliv ning mõistev suhtumine toetab heaolu loova koolikeskkonna arengut.

Kadri Raid, Statistikaamet
Dagmar Kutsar, Tartu Ülikool
Kadri Soo, Tartu Ülikool


Pikem ülevaade rahvusvahelisest laste heaolu uuringust ilmus Kvartalikirjas 1/2018.

Käesolev blogilugu valmis ETAGi PUT1530 raames.

Kasutatud kirjandus
Kutsar, D. and Kasearu, K. (2017). Do children like school – crowding in or out? An international comparison of children’s perspectives. Children and Youth Services Review, No 80, 140–148.
Kutsar, D., Raid, K. ja Soo, K. (2018). Rahvusvaheline laste heaolu uuring – võimalus arendada lastekeskset statistikat. Kvartalikiri 1/2018, lk 21–28.

 

EV100: Eesti majandussajand on kaotanud liidrid, kuid toonud targema majandamise

Statistikaameti andmeil on saja aasta tagusega võrreldes Eesti majandusest praeguseks kadunud selged juhtvaldkonnad, mis 1924. aastal olid põllumajandus ja puidutööstus. Majanduse struktuur on muutnud märksa teadmismahukamaks: oleme liikunud väärtuse ahelas kõrgemat lisandväärtust loova majanduse suunas.

Tänapäeva Eesti majandus on mitmekülgne ja väikeriigi ees seisvaid väljakutseid arvestades kohanenud maailmamajandusega. Olukord pole majandussektorite paljutahulisuse poolest aga sugugi alati selline olnud. Eesti Vabariigi algusaastatele tagasi vaadates näeme märksa lihtsamat majanduse ülesehitust. Sarnaselt praegusega juhinduti ka sada aastat tagasi välisriikide turunõudlusest, olgugi et praegusega võrreldes vähem.

Tänapäeval on populaarne ettevõtlus 

Majanduse struktuuri on oluline analüüsida, sest sealt saab vastuse riigi konkurentsivõimele ja majanduslikule jätkusuutlikkusele. Osa sektoreid on nn majandusmootorid, teised aga nendele toetuvad nn kaasajooksjad. Vaadates Eesti saja aasta tagust majandust ja kõrvutades seda praegusega, saame teha olulisi järeldusi, kuhu oleme teel ning kas peaksime olema murelikud või võime rahulikult igapäevast tööd teha.

1924. aastal oli Eestis 3738 tööstusettevõtet (279 suur-, 2121 kesk- ja 1338 väiketööstusettevõtet). Suurtööstusettevõttes oli 20 ja rohkem hõivatut, kesktööstusettevõttes 10–19 hõivatut ja väiketööstusettevõttes kuni 9 hõivatut. 2016. aastal oli meie riigis 81 869 ettevõtet. Kuni 9 hõivatuga oli 74 487 ettevõtet, 10–19 hõivatuga 3767 ettevõtet ja vähemalt 20 hõivatuga 3615 ettevõtet.

Andmete võrdlemisel on oluline tähelepanu juhtida asjaolule, et tänapäeval vormistatakse enamik oma toote või teenuse müügile suunatud algatustest äriühingutena, kuid Eesti esimese riikliku sõltumatuse perioodil see nii ei olnud. Statistikas kajastusid ettevõtetena peamiselt tööstustootmisega tegelevad majandusüksused. Kohalikud talupidamised nii oma põllumajandusliku kui ka käsitööndusliku panusega ettevõtetena kirja ei läinud. Seega on tänapäeval meil ettevõtteid rohkem, kuid mitte nii palju, kui ettevõtete arvu vaadates võib tunduda.

Majandust vedasid põllumajandus, puidu- ja metallitööstus

Enne Teist maailmasõda oli Eestis palju majandustegevust seotud põllumajandusega, kuid selles sektoris suurtööstusettevõtteid ei tegutsenud. Samal ajal oli põllumajandusega seotud 1149 kesktööstusettevõtet 2121-st (s.o 54%). Kõige rohkem, s.o 198 põllumajanduslikku kesktööstusettevõtet tegutses Tartumaal (17% põllumajanduslikest kesktööstusettevõtetest). Seega oli põllumajandus aktiivne tootmisharu, seal aga puudus oluline kapitali kontsentratsioon, kuid just see tekitab suurettevõtteid.

Teine väga aktiivne majandusvaldkond sada aastat tagasi oli puidutööstus. 1924. aastal tegutses puutööstuses 59 suurtööstusettevõtet 279-st ja 264 kesktööstusettevõtet 2121-st. Puit pole ka sada aastat hiljem moest läinud: 2016. aastal tegutses puidutööstuses 1086 ettevõtet, kuid praegu domineerivad teised sektorid.

Väga tugevalt oli sada aastat tagasi esindatud ka metallitööstus. 1924. aastal oli see eelkõige suurtööstusettevõtete pärusmaa, milles oli hõivatud 40 suurtootmist.

Kõige rohkem ettevõtteid on hulgi- ja jaekaubanduses

Praegu näeme teistsugust pilti. Ettevõtete arvu järgi on meil 2016. aasta andmete alusel juhtiv sektor hulgi- ja jaekaubandus, kus tegutseb üle 16 000 ettevõtte. Teisel ja kolmandal kohal on vastavalt kutse-, teadus- ja tehnikategevus (12 500 ettevõtet) ning ehitus (10 000 ettevõtet).

Töötajate arvu järgi on 2016. aasta andmete põhjal Eesti juhtiv majandussektor töötlev tööstus, kus hõivatud oli 24,7% Eesti töötajaskonnast. Järgnevad hulgi- ja jaekaubandus (20%) ning ehitus (10%). Toodangu väärtuse seisukohalt hoiab juhtkohta töötlev tööstus (32,3%), sellele järgneb hulgi- ja jaekaubandus (13%) ning veondus ja laondus (12%). Kõige suurem osatähtsus lisandväärtusest tuleb töötlevast tööstusest (22,2%), sellele järgneb hulgi- ja jaekaubandus (17%) ning siis omakorda kutse-, teadus- ja tehnikategevus (9%).

Majandusstruktuuri mõistes puudub selge liider

Ülaltoodud andmete põhjal meie tänast majandust analüüsides järeldub, et majandusstruktuuri mõistes puudub meil praegu selge liider. Nelja analüüsitud näitaja alusel domineerib kolme puhul küll töötlev tööstus, kuid ettevõtete arvu poolest see valdkond jällegi kolme esimese hulka ei pääse. Hulgi- ja jaekaubandus aga on väga tugevalt esindatud kõigi nelja vaadeldud näitajaga, olles töötleva tööstuse järel teisel kohal kolme näitaja alusel ja liidripositsioonil ettevõtete arvu põhjal.

Töötajate ja ettevõtete arvu poolest pääseb esikolmikusse veel ehitus ning ettevõtete arvu ja loodud lisandväärtuse alusel kutse-, teadus- ja tehnikategevus. Toodangu väärtuse põhjal on konkurentsis ka veondus ja laondus.

Valitud kurss sajandi võrdluses

Mida võiks järeldada meie praeguse majandusstruktuuri võrdlusest saja aasta taguse ajaga? Aastal 1924 olid selged juhtvaldkonnad põllumajandus ja puidutööstus, kuid tänapäeval on kerkinud teised liidrid. Sada aastat tagasi ammutasime pigem maaharimise tulemusena saadavaid rikkusi, tänapäeval tegeleme rohkem töötlemise, kauplemise ja ka teaduse, ehituse ning logistikaga. Sada aastat tagasi oli kapital kontsentreerunud puidu- ja metallitööstusesse (suurtööstusettevõtete suur arv), tänapäeval on kapitali akumulatsiooni näha töötlevas tööstuses (majandusnäitajad on kõrged, kuid ettevõtete arv väike – kontsentratsiooni näitaja).

Sisult on töötlev tööstus ning kutse-, teadus- ja tehnikategevus majanduse mootorid. Hulgi- ja jaekaubandus ning ehitus on sektorid, mis teenindavad majandusmootoreid või tulenevad nende edust: ehk kui muidu läheb majandusel hästi, siis arenevad ka nimetatud sektorid. Veondus ja laondus on selgelt nii tööstust, kaubandust kui ka ehitust teenindavad sektorid.

Kokkuvõtvalt on Eesti majandus saja aasta võrdluses kaotanud selgelt liidrikohal olevad majandusharud, kuid muutnud struktuuri märksa teadmismahukamaks: oleme liikunud väärtuse ahelas kõrgemat lisandväärtust loova majanduse suunas. Tegemist on arenguga, mille vajalikkusest on palju räägitud. Jääb vaid loota, et saja-aastase perioodi võrdluse alusel on võimalik hinnata meie suundumusi tulevikus. Kui jah, siis oleme õigel teel ja tuleb vaid kurssi hoida.

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on kogumik „Eesti Vabariik 100. Statistiline album“.

 

 

Jaan Õmblus, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik